Politseiriigist, kohvitamisest ja kapo jultunud ülekuulamistest

KESKNÄDAL, 08. aprill 2009

Vist pole kellelegi enam saladus, et viimastel kuudel on sagenenud kaitsepolitsei ametnike visiidid Pärnu linnavalitsusse. Lisaks esimesele korrale mullu sügisel, mil viidi ära kõik asjakohased arvutid, kopeeriti nende sisu, tassiti minema kõikvõimalikke pabereid, mis on väidetavalt seotud teedehanke läbiviimisega, jätkuvad politseireidid meie majja regulaarselt iga nädal.

[Vt ka 1. aprilli Kesknädal “Pärnus kasutas kaitsepolitseinik ametiseisundit parkimistrahvi klaarimiseks?“]

KaPo on linnavalitsusse viimastel kuudel teinud lugematul arvul visiite. Küll on minema viidud faksi- ja koopiamasinaid, et uurida neisse salvestunud tahma infomälu, küll spordihoone hanke materjale. Mida kõike on küsitud, uuritud ja minema viidud!

Kui poleks tegu sedavõrd tõsise ametkonnaga, ristiks kogu operatsiooni huumorietenduseks. Politseinikud tunnevad end linnavalitsuses juba nagu kodus. Ainus kurbus kogu tragikoomilise loo juures on, et mingitest edusammudest uurimisel seni teatatud pole. Küll on kuulda, et prokurör tahtvat kriminaalasja kuriteokoosseisu puudusel ammu lõpetada, aga Tallinnast ei lubata. Kas tõesti on Pärnu kohv nii maitsev?

KaPo ametnik pani minugi kannatuse proovile

Mõistuse piires on kõik talutav. Saan minagi aru, et kui „ülalt“ on antud korraldus, siis tuleb otsida. Ja kui eelinfo osutus valeks ühe võimaliku korruptsioonijuhtumi puhul, tuleb leida teisi. Kasvõi maa alt välja kaevata. Pole ju võimalik, et Viisitamm mingeid vigu pole teinud! Iga inimese juurest leiab mõne väiksema möödalaskmise, kui luubiga uurida. Nii kindlasti ka minu puhul.

Kuid reedel, 27. märtsil toimus midagi, mis ka minu paljunäinud kannatuse proovile pani. Nimelt saabus meie majja kui oma koju järjekordne KaPo ametnik, kelleks seekord osutus Tarmo Raud. Et tegu on Pärnu mehega, võiks arvata, et külaline seadis sammud linnavalitsusse murest linna raha juhtimise pärast, tuli prokuratuuri volitusel korruptsiooni avastama või soovis niisama meie maja ajaloolis-unikaalse arhitektuuriga süvitsi tutvuda.

Kuid ei midagi sellist! Tarmo Raud soovis vestelda geodeesiaspetsialisti Aime Proosiga, kinnitades valvelauas, et kuigi ametlikku vastuvõtuaega polnud, olevat tal Proosiga kohtumine kokku lepitud.

Töötõendiga vehkima!

Käinud ära väidetava tuttava Proosi juures, seadis Raud sammud juba isiku juurde, kellega ta tegelikult rääkida tahtis. Liiklusspetsialist Toomas Tammela oli enam kui üllatunud, kui ilma igasuguse etteteatamiseta potsatas tema kabinetti meeskodanik, kes võttis välja oma töötõendi, tutvustas end KaPo ametnikuna ning soovis enda sõnul vestelda kõigest, mis seotud parkimise korraldamisega Aia ja Pika tn ristmikul asuvas parklas.

KaPo ametnikku huvitas, kas see parkla on tasuline või ei ole, kes ja millistel alustel andis Europark OÜ-le kontrollimiskorralduse. Vestluseks nimetatud ülekuulamine kestis ligi pool tundi. Tammela küsimusele, millega on ta ära teeninud KaPo visiidi, vastas politseinik, et seoses teatud isikute uurimisega linnavalitsuse majast.

Lühidalt selgitas linnavalitsuse liiklusspetsialistist ametnik politseinikule, et kõnealune parkla asub Pärnu kesklinna tasulise parkimise tsoonis ning linnale on pandud kohustus seda parklat hallata, mis annab ka õiguse ja kohustuse seal parkimist reguleerida.

Kas kabinetiseintel on kõrvad?

Mille poolest erineb see KaPo külaskäik eelnevatest? Mis siis ikkagi mu kannatuse proovile pani? Kõigepealt oli kummaline, et KaPo ametnik saabus linnavalitsusse ligi kolm tundi pärast minu kabinetis toimunud koosolekut, kus arutasime eelpoolmainitud parklaga seonduvaid võimalikke probleeme ning seda, kas linnal on ikka õigus riigimaal parkimist korraldada. See oli minu jaoks esimene kord seda teemat arutada ning ma olin jõudnud oma märkmikusse kirjutada, et antud küsimuses tuleks läbi viia täiendav juriidiline analüüs lisaks meie maja juristide arvamusele. Kas tõesti on mu kabineti seintel kõrvad?

Teine hämmastama panev asjaolu seisneb selles, et kaitsepolitseiametnik sisenes linnavalitsusse, viidates valele kokkuleppele ning vaikides oma tegelikust eesmärgist. Omamata sealjuures ametlikku volitust ülekuulamise korraldamiseks, nimetas ta seda vestluseks. (Näidates siiski enne “vestlust”oma töötõendit ja kinnitades, et külaskäik on seotud teatud linnavalitsuse töötajate uurimisega.)

Kas siis ikkagi oli tegu kodanik Raua isikliku huviga parkimiskorralduse vastu? Või püüdis ta osutada sanktsioneerimata teeneid oma tööandjale?

Sellele küsimusele on paraku väga keeruline vastata, sest tagatipuks selgus, et kaitsepolitseinikust “vestluspartner” oli ka ise saanud valesti parkimise eest kirjaliku hoiatuse, millega juhiti tema tähelepanu sellele, et antud parkimisalal on tal tasumata parkimistasu.

Kui ülaltoodule liita veel viimane asjaolu, siis tundub tõepoolest, et Tarmo Raud otsustas innuka politseinikuna segada ühte patta oma tööandja huvid ja isiklikud mured ning kasutada neid kerge pettuse abil asjakohaste selgituste saamiseks. Pole ju vahet, millise rikkumisega Viisitamm vahele võtta! Oleks sellisel moel selgunud midagi seadusevastast, oleks meie aina enam eesmärgile (ja aina vähem abinõude legaalsusele) pühendunud uurimisorgan leidnud vähemalt midagigi, millega avalikkuse ees oma astunud samme õigustada.

KaPo ametnik kuritarvitas ametiseisundit?

Juristina näen siin mitut ebaseaduslikku ja ametiseisundi kuritarvitamisele viitavat tõendit, mida prokuratuur peaks kindlasti uurima hakkama. Pean taunitavaks, et politsei kasutab oma ametiseisundit inimeste mõjutamiseks. Samuti pole õiguslikult päris korrektne, et ühe tänavahoolduse hankemenetlust puudutava kahtlustuse raames on KaPo jõudnud juba läbi uurida kümned ja kümned tehingud, hanked, otsustused jms, millel pole eelmainitud hankega mingit pistmist.

Muide, viimati uuriti üle juba 2003.–2004. a. minu meilboksist leitud kirjavahetus erinevate ettevõtjatega ning kutsuti eelmisel nädalal ülekuulamisele mitu tollases kirjavahetuses osalenud inimest. Olgu lisatud, et tol ajal olin Keskerakonna tegevsekretär ja minu esmakordse tööleasumiseni Pärnus jäi veel kaks aastat…

Mul on küll väga ebamugav nii väita, kuid küsimus ei ole täna enam selles, kas ja kui suures ulatuses on seaduse vastu eksinud Mart Viisitamm või milliseid väärtegusid õnnestub mulle inkrimineerida. Küsimus on juba ammu Eesti demokraatliku õigusruumi piiride testimises politsei poolt, kelle juhtkonna ainsaks sooviks paistab olevat lõpliku kontrolli saavutamine ühiskonnas.

Kes aga juhib politseid? Annaks Jumal, et rahvas oma tarkuses seda õnnetust läbi ei laseks

Mina aga tellisin linnavalitsusse „lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!

MART VIISITAMM, Pärnu linnapea

Lisa kommentaar