Kapo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada

KESKNÄDAL, 25. märts 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12168

<> Suurejooneline provokatsioon! Ärimees räägib Kalev Kallole jahmatava juhtumi kohtumisest kaitsepolitseiga. <> Kallo jutustab loo edasi Kesknädalale. <> Kaitsepolitsei sundis ärifimat kirjutama linnajuhte kompromiteerivaid kirju? <> Kogu lugu lõhnab juristi hinnangul süütõendite kunstliku loomise järele.

Loe: „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“

Tallinna linnajuhid suures ohus!

Kesknädal toob täna lugejateni loo sellest, kuidas kaitsepolitseinikud võtsid ühenduse ühe ärimehega ja suunasid tema firmat vahendama kirju, mis tuli „soovitavalt“ saata Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja abilinnapeale Taavi Aasale.

Kirjades sisalduvad nimed Ivo Parbus, Merko, Jüri Vilmsi Sihtkapital ja Farmaatsiatehas.

Ärimees ei nõustunud võltsitud kirju allkirjastama ega välja saatma, aga teadasaamine „meie täielise demokraatiaga riigis” kasutatavatest võtetest eesmärgi poole liikumisel on meile kõigile õpetlik.

KESKNÄDAL, 25. märts 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12169

FAABULA: Riigikogu liikme, endise teede- ja sideministri ning Tallinna abilinnapea Kalev Kallo poole pöördus 11. märtsil tema ammune tuttav ettevõtja Grigori Petrišin. Ta jutustas Kalev Kallole alljärgneva loo, mille Kallo omakorda vahendas Kesknädalale.

Petrišin: „Ühel päeval, orienteerivalt Eesti Vabariigi aastapäeva eel, helistas mulle üks kodanik, kes tutvustas end kui üht Paepargi planeeringuga haaratud maa-ala vahetus naabruses oleva kinnistu omanikku.

Helistaja selgitas, et kuna Tallinna linnavalitsus koostab Paepargi planeeringut, siis on mõistlik praegu näidata initsiatiivi ja tegelda ka külgnevate alade planeeringutega. Ning väitis, et ta on kursis, et ka meie firmal on planeering pooleli, ja seepärast oleks mõistlik ühes koos arutada võib-olla ühiselt huvi pakkuvaid probleeme.

Nõustusime selle ettepanekuga ja leppisime kokku aja, mil nad pidid meie juurde tulema.

Kokkulepitud päeval ja kellaajal saabus kolm meest, kes nüüd juba tutvustasid end KaPo töötajatena ja näitasid töötõendeid. Üks oli tuntavalt vene rahvusest, teised kaks eestlased, aga nad valdasid vene keelt.

Sissejuhatuseks peatusid nad pikalt minu elulugu puudutavatel faktidel, mis puudutasid nii minu tööalast käiku kui ka perekonda puudutavaid andmeid, kinnitades sealjuures, et teavad minust kõike.

Neil oli hästi teada informatsioon meie firma detailplaneeringu menetlemise käigust, linnavalitsusega toimunud kirjavahetusest ja linnavalitsuses toimunud nõupidamistest. Nad olid kursis, et viimaste arutelude käigus soovis linn võõrandada osa meie kinnistust, mis peaks minema üldkasutatava tee alla.

Nad tundsid eriti huvi nõupidamiste vastu, mis toimusid linnaametnik Ivo Parbuse osalusel.

Suunavate küsimustega püüdsid juttu viia selleni, kas me pole pidanud kellelegi mingeid hüvitusi andma selle eest, et meie planeering kiiremini liiguks. Meie vastused olid loomulikult eitavad.

Kohtumise lõpetuseks esitasid nad nimekirja dokumentidest, mida soovisid kaasa võtta. Kusjuures nõue oli, et need oleksid originaaleksemplarid. Nad andsid mõista, et võiksid meid ka ametlikult välja kutsuda, aga parem on, kui kenasti kokku lepiksime ega teeks seda ametlikult.

Andsimegi välja dokumendid, mida sooviti, vormistamata selle kohta mingit kirjalikku paberit.

Kuna neid dokumente on meil vaja oma edasisel asjaajamisel, tundsime loomulikult huvi, millal need tagasi saame.

Meile kinnitati: ärgu me muretsegu, kuu aja pärast saame kõik tagasi. Peamiselt olid need meie kinnistu Majaka põik 17 detailplaneeringu eskiisi menetlemist puudutavad kirjad ja protokollid.

Ligi nädala möödudes keegi neist meestest helistas meile ja teatas, et saadavad meile kaks kirja, mis peaksime oma firma blanketil ja allkirjastatult adressaatideni toimetama.

Esimene kiri, mis saabus meili teel mingisuguselt juriidilise konsultatsiooni firmalt, puudutas küsimust meie detailplaneeringu pikaajalise menetlemise kohta. Kirjas viidati ka linna poolt soovitud maatüki võõrandamisele Pae tänav 7 ringristmiku ehitamise tarvis. Seda nimetati kirjas „kingituseks“ ja mainiti, nagu olevat Tallinna linn meile selle „kingituse“ eest lubanud kavandada 14-korruselisi elamuid. Kusjuures seda „kingitust“ olevat tarvis kord Tallinna linnale, kord AS-ile Merko. Samuti oli kirjas lõik viitega Tallinna Farmaatsiatehasele ja sellele, et nimetatud tehas pidi Jüri Vilmsi Sihtkapitalile raha üle kandma.

Kuna meil suur osa tegevusest toimub Venemaal ja viibime seal tihti, siis jäi täiesti arusaamatuks, mis see tähendab ja miks oma asjade ajamisel peame vihjama sellele, millest me kuulnudki polnud.

Kiri tuli adresseerida Tallinna abilinnapeale Taavi Aasale.

Käsipostiga toodi ka teine kiri, mille sisu oli laias laastus sama. Seal puudusid kõrvalised vihjed ja tekst käsitles meie detailplaneeringut. See kiri tuli adresseerida Tallinna linnapea nimele.

Kirjad pidime kindlasti ära saatma. Koopiad tuli nummerdatult ja allkirjastatult üle anda kirjade „autoritele“.

Kuna teine kiri toodi käsipostiga, siis kirjatooja rõhutas veel kord tungivalt, kui tähtis on nende kirjade edasisaatmine ja üldse meie firma koostöövalmidus.

Anti selgelt mõista, et vastasel juhul võidakse saata meie firmasse „teatud revisjonid“ ja et igast firmast on „revisjoni“ käigus võimalik midagi leida, millest võib tulla pahandusi. Aga kui oleme tublid ja teeme nii, nagu meile öeldakse, siis läheb kõik hästi.

Sama mehe tungival korraldusel pidime arvutist koheselt kustutama ka faili, millega saabus esimese kirja tekst. Meile tundus kõik see äärmiselt imelik. Miks peame oma asjaajamises Tallinna linnaga saatma välja kirju etteantud tekstiga, lisades sinna viiteid, millest meil aimugi ei ole ja millel pole meie planeeringuga mingit pistmist?“

Dokumendid ei valeta

Kalev Kallo andis Kesknädala käsutusse dokumendid, mille „tundmatu“ õigusbüroo (võib-olla KaPo katuse alune varifirma?) oli koostanud ja mille väljasaatmist Tallinna linnavalitsusele sooviti lavastada. Lisame ka koopiad nendest dokumentidest, mis jäidki välja saatmata, sest firmajuhid ei soovinud ennast siduda selgelt seadusvastase aktsiooniga.

18. märtsil helistasid „sõbrad“ jälle firmasse ja küsisid nõudlikult: kas kirjad on ikka välja saadetud?

Firmajuht mängis naiivset ja ütles, et ta oli linnavalitsuse tegelastega vahepeal kohtunud ning asjadest rääkinud, mistõttu ei näinud kirjade saatmisel enam suurt mõtet.

Teisel pool vaikiti pettunult tükk aega. Lõpuks lubati, et 20. märtsil helistatakse taas.

Artikli valmimise hetkeks lisainfot uute helistamiste kohta ei olnud Kesknädala toimetusele saabunud.

Eksperdid

See lugu tundus Kesknädala toimetusele nii uskumatult ebaharilik, et palusime kommentaari asjatundjatelt – tunnustatud arhitektuurispetsialistilt ja juristilt. Loodetavasti saab lugeja aru kommentaatorite soovist jääda anonüümseks.

KÜSIMUS ARHITEKTILE (nimi toimetusel teada):

Kõlab kahtlaselt, kui räägitakse mingi maatüki üleandmisest linnale, lubades selle eest rohkem ehitusmahtu ehk kõrgemaid maju ehitada. Kas see on juhuslik kokkusattumus või võib sellest midagi muud välja lugeda?

Arhitekti selgitus:

Tõenäoliselt pole siin mingit kokkusattumust, vaid üksühene seos. Isegi esimese kursuse arhitektuuritudengid teavad, et ehitusmahud sõltuvad liikluskorraldusest. Kui objektile oleks planeeritud ringristmik nagu tegi ettepaneku Tallinna Linnaplaneerimise Amet, oleks krundile juurdepääs oluliselt parem ja saaks lubada ka suuremat ehitusmahtu. Kuna aga firma ei olnud nõus selleks maad linnale üle andma, siis ei saanud planeerida ka ringristmikku ja järelikult tuli liikluskorraldus teha teistsugune.

Tavapraktika on selline, et arendaja ehitab teed välja ja annab linnale üle. Kuna tegemist oli aga küllalt komplitseeritud objektiga, siis linn pole isegi taotlenud väljaehitamist, vaid lihtsalt selle maa üleandmist, kuhu ringristmik saaks rajatud.

KÜSIMUS JURISTILE (nimi toimetusel teada):

Kuidas võib toimunut juriidiliselt kvalifitseerida?

Juristi selgitus:

Kõigepealt paistab siin olevat tegu riigivõimu otsese sekkumisega ettevõtlusesse, mis ilmselt on ebaseaduslik ega ole kooskõlas ei kriminaalmenetluse seaduse ega julgeolekuasutuste seadusega. Tegu on riikliku omavoliga.

Ei välista, et tegu võib olla süütõendite kunstliku loomisega. Neid võltskirju taheti kasutada kriminaalmenetluses, et midagi tõestada. See tähendab: mitte ei leita tõendeid, vaid neid hoopis luuakse. Ega neid kirju ei koostatud kellegi intellektuaalsest huvist – selle taga pidi ikkagi olema mingi kriminaalmenetluslik kombinatsioon.

Kujutage ette, et need võltskirjad olekski firmajuhi poolt alla kirjutatud ja linnavalitsusse saadetud. Mõni päev hiljem oleks seal tehtud läbiotsimine või võetus, „leitud“ need kirjad ning kasutatud nende sisu tõendite baasi loomiseks või tugevdamiseks. Sest pange tähele: ühte kirja olid koondatud nii Ivo Parbus kui ka Jüri Vilmsi Sihtkapital, nii Farmaatsiatehas kui ka ehitusfirma Merko.

Kõik lõhnab suurejoonelise provokatsiooni järele. Eriti hull on lugu siis, kui politsei tegutses selles asjas mitte omapead, kui see polnudki isetegevus, vaid kõik toimus prokuratuuri teadmisel või isegi juhendamisel. Need asjaolud nõuavad kindlasti väljaselgitamist.

Tähelepanu väärivad ka korraldused “failid hävitada!“ jms. Seda põhjendati ju riigi julgeoleku huvidega, kuigi tegelikult tehti vaid tellimustööd ühele poliitilisele jõule.

Väga ohtlik on, kui õiguskaitseorganid „iseseisvuvad“ ja väljuvad rahvaesindajate kontrolli alt. Riigikogus on küll moodustatud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, aga selle tegevus on paljuski formaalne. Ajalugu näitab, et ükskõik mis riigis selline asi ka toimub, ikka kaasnevad sellega võimu kuritarvitused ja seaduserikkumised.

Toimetuse kommentaar:

Kui järele mõelda, kaldume sinnapoole, et asi ei pruukinudki olla soovis korraldada „hästi ettevalmistatud“ Tallinna Linnavalitsuse arvutite ja ruumide läbiotsimine. Oleks kirjad välja saadetud ja tõepoolest ka linnavalitsusse jõudnud, siis oleks nad ju registreeritud ja „Postipoisi“ infosüsteemis ka avalikuks saanud. Ning siis võinuksid „sõltumatud ajakirjanikud“ Rasmus Kagge, Küllike Rooväli, Kärt Karpa või Risto Berendson teha järelepärimise ning süütu näoga nõuda linnavalitsusest need kirjad välja. Sellest oleks saanud skandaali, mis võinuks hõlmata palju lehekülgi Eesti ajakirjanduses! Kirjad olekski legaliseeritud, keegi poleks kahelnud nende õigsuses, ning KaPo uurijatel oleks olnud „argument“ omast käest võtta.

Taavi Aasale määratud kirja tegelik eesmärk oli Kesknädala arvates määrida abilinnapeale kaela kriminaalasi. Edgar Savisaarele adresseeritud kiri on tagasihoidlikum, aga Savisaart meedias korralikult kottida oleks võimaldanud see ometi.

Avaldasime selle ehmatava loo, kuna Eesti Vabariigi elanikel on õigus teada, mis meie riigis tegelikult toimub.

Kesknädal küsib: kui palju on Eestis lisaks Grigori Petrišinile ettevõtjaid, kellele on Kaitsepolitsei lähenenud sarnaste ettepanekutega? Kes kaitseb eestimaalaste õigusi ajal, mil KaPo üha enam tegeleb süütute inimeste süüdilavastamisega?

Toimetuselt: Siinkohal, hea lugeja, loe juurdelisatud kirjadokumente!


Grigori Petrišin: Ajalehes Kesknädal 25. märtsil 2009 ilmunud publikatsiooni ümberlükkamine

KESKNÄDAL,      08. aprill 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12259

[25. märtsil ilmus Kesknädalas lugu „Asitõendite fabritseerimine?“ ehk „Kas kapo tahtis süütõendite fabritseerimisega linnavalitsust lõksu meelitada?“. Vahepeal võttis meiega kontakti ärimees Grigori Petrišin, kes püüab oma kirjas mitme Eesti väljaande toimetusele 25. märtsi Kesknädalas temaga seoses avaldatut ümber lükata. Kesknädal avaldab siinkohal muutmata kujul Petrišini kirja ning mitme tuntud poliitiku kommentaarid tekkinud olukorra kohta. – Kn toimetus]

Artiklis „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“ on härra K. Kallo poolt antud täielikult moonutatud pilt selle kohta, mis oli seotud minu poolt Tallinna linnavalitsuse jaoks ettevalmistatud kirjaprojektidega. Kuidas kõik tegelikult oli?

Kuna meie firma ja linnavalitsuse vaheline tavaline majanduslik vaidlus muudeti poliitiliseks provokatsiooniks, siis püüan lühidalt anda ülevaate probleemi olemusest (nimetatud Kesknädala artiklile lisamata jäänud dokumendid on lisatud käesolevale kirjale).

Ehki selle probleemi olemus on mõnevõrra liigse emotsionaalsusega välja toodud ka Tallinna abilinnapea T.Aasale mõeldud kirjaprojektis (vt. Kesknädala artiklile 25.03.2009. lisatud lisasid. Kuigi ka sealt on näha, et tegemist on majandusalase ja KaPo-le huvi mitte pakkuva vaidlusega.), siis sellegipoolest – 10.07.2008.a. saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja nr.2-1/1944, mille punkt 4-s on meil lubatud kavandada mitte kõrgemaid, kui 5-korruselisi elamuid, kuigi Majaka põik 17 detailplaneerigu eskiisis oli ajavahemiku 2001. kuni 2006. aasta jooksul kooskõlastatud 14-korruseliste elamute ehitamine vastavalt kõigi seaduses ette nähtud linna struktuuridega. Kuid oma kirjas 21.10.2008.a. nr.2-1/1944 lubab Tallinna Linnaplaneerimise amet meil kavandada 14-korruseliste elamute ehitamise tingimusel, et me võõrandaksime oma krundist osa (3325 m²) tasuta Tallinna linnale. Pärast meie põhjendatud keeldumist tasuta osa krundi võõrandamisest linnale (meie kiri 21.01.2009. nr.2), saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja 03.03.2009. nr.2-1/1944, milles taas on kavandatavate elamute kõrguseks lubatud kuni 5 korrust. Ärritatuna sellest, kirjutasin emotsionaalse kirjavariandi Tallinna abilinnapea T.Aasa nimele. Meie firma jurist ei kiitnud seda kirja heaks ja valmistas ette uue kirjaprojekti Tallinna linnapea E.Savisaare nimele. Siiski otsustasin nende kirjade osas konsulteerida oma ammuse tuttava K.Kalloga, et missugune neist kirjadest saata Tallinn linnavalitsusse. Mul oli oluline enne ametliku kirja linnavalitsusse saatmist saada teada, kumb kirjadest ja kellele on tõhusam. Härra K.Kallo palus jätta mõlemad kirjavariandid talle konsulteerimisteks. Jätsin seejärel mõlemad nimetatud kirjaprojektid K.Kallole. Vestluse käigus K.Kalloga ma mainisin, et eelneva kirjavahetuse selles küsimuses oleme KaPo palvel neile loovutanud. Minu jaoks polnud KaPo huvi meie detatailplaneeringut puudutava kirjavahetuse vastu üllatuseks, sest sel ajal oli juba I.Parbuse asi meedias kajastamist leidnud ja meiegi detailplaneeringut puudutavad dokumendid olid Tallinna Linnaplaneerimise ametis olnud menetluses I.Parbuse aktiivsel osalusel. Pealegi hiljem, veendunud, et meie firma detailplaneeringu ja I.Parbuse vahel puudub kokkupuude, tagastas KaPo meile meie kirjavahetuse. Meedias esitatud väide, et KaPo soovitas saata Tallinn linnavalitsusse nende poolt ettevalmistatud eelpoolmainitud kirjavariandid ja kogu pressis kirjeldatud värvikas detektiivilugu välja ilmunud „sõpradest“ on kas ajakirjanike või härra K.Kallo  fantaasia vili. Selles valguses on eriti kummalised ajalehes Vesti (Вести) 26. ja 27. märtsil s.a. ilmunud artiklites mõningad fraasid dokumentide (kirjavahetuse) võetusest. Kui tähelepanelikult lugeda linnapeale ja abilinnapeale saatmiseks mõeldud meie kirjade variante, siis on selge, et peale majanduslike pretensioonide pole neis kirjades mitte midagi KaPo-le huvi pakkuvat. Seega kerkib üles retooriline küsimus – milleks on KaPo-l praegu vaja selliste kirjade fabritseerimine juba rida aastaid kestnud asja kohta.

Seega on täiesti silmnähtav, et minu kirjakavandeid on kasutatud räpastes valimiseelsetes poliitilistes intriigides eesmärgiga võita valijate hääli.

Aga nüüd peamine – mis puudutab minu suhteid linnaametnikega, siis nende kohta on arvukalt dokumentaalseid kinnitusi.

Grigori Petrišin märtsil 2009.a. Tallinnas

(Toimetuselt – autori kirjaviis muutmata)

Lisa kommentaar