Idarahaskandaali uuriti aga mitte Burkhardti toetusraha

Ühte erakonna rahastamise katset uuriti tõsiselt, sest tegemist oli opositsiooni kuuluva parteiga. Teist juhtumit valitsusse kuuluva parteiga ei uuritud pärast asjaosaliselt küsimist ja eitava vastuse saamist. Teadaolevalt kulus prokuratuuril 30 minutit otsustamiseks, et Eesti Raudtee riigile tagasiotsmise juhtumis ei vääri uurimist algatada isegi kui Edward Burkhart oli televisioonis väitnud oma äripartnerile esitatud 1 miljoni euro suuruse Reformierakonna toetamise nõuet. Samuti oli imelik sellele vahetult järgnenud Kristen Michal´i lahkumine Riigikogu liikme kohalt, et “saada” erakonna peasekretäri kohustustega paremini hakkama.

2007. aasta alguse juhtumile toob uue lähenemiskoha Ülo Mälgandi järgnev kommentaar artiklile, milles Ain Seppik räägis idarahaskandaali tagajärgedest ehk Venemaalt väidetavalt raha küsimine eestikeelsele Keskerakonna valijale ei meeldinud.

Burkhardt’i juhtumi meenutamine on siin võrdlusena vägagi teretulnud. Olles pikka aega eraviisiliselt uurinud Edelaraudtee AS erastamise hämarat lugu (mille riigi uurimisorganid samuti maha magasid), julgen arvata, et aiman ka Eesti Raudtee tagasiostmise telgitaguseid. Rahvale püüti igati jätta muljet, nagu oleks riik see osapool, kes on tagasiostust huvitatud. Tegelikkuses oli asi vastupidi – just Burkhardtil oli kibekiire raudteest vabanemisega. Miks, selgitan kommentaari lõpuosas. Olukorda jooksid ära kasutama teatud poliitilised jõud, lootes tehingule soodsa lahenduse andmise korral … järeldused teeb igaüks ise. Kuna sel ajal olid võimul kaks meie teada tuntud populismierakonda, siis läks nende vahel jagelemiseks ning Eestile iseloomulikult hakati eduka koostöö asemel üksteisel vaipa alt tõmbama. Lõpuks viskas ka Burkhardtil üle ning ta korraldaski olukorra kiiremaks lahendamiseks väikese intervjuu Pealtnägijas. Milleks muuks seda siis vaja oli kui endale niiväga vajaliku tehingu kiirendamiseks? Intervjuu tagajärjed ju puudusid. Kapo justkui magas. Uurimist ei saanudki olla, kuna liiga palju suuri ninasid oleks hammasrataste vahele jäänud. Lihtsam ning ka vajalikum oli asi kiiresti lõpule viia ja edaspidiseid skandaale vältida. Hiljem olid kõik kommentaariumid Edgari tümitamist täis, justkui majandusminister saaks riigi miljarditega teha tehinguid peaministri heakskiiduta. Peaministriks oli aga kes? Igal juhul mitte mõni keskerakondlane.
Miks siis Burkhardtil nii kiire hakkas? Igaüks, kes vähegi Vene transiidist midagi teab, peaks olema kursis ka võtetega, kuidas Venemaa poliitika abil oma alamate ärisid suunab ning korrigeerib. Esiteks pole võimalik, et Venemaalt pärit transiitkaubad liiguvad väljaspool nende ärilist kontrollruumi. Kaupade vedu antakse põhiliselt vaid oma kontrolli all olevatele transiidifirmadele. Mäletame hästi, et aastal 2004 avanes Eesti raudteevedude turg ning kohe olid platsis Ossinovskid ja muud sõbrad, millele järgnes skandaal skandaali järel kuni kohtusseminekuni välja. Vedude segmenti jagati ühtäkki selgelt Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omaniku kahjuks. Loomulikult jõudis ka jänkionule kohale, mismoodi Vene äri tegelikult käib ja ta otsustas ennast sellest kõigest taandada. Eesti Raudtee oli küll infra omanik, kuid pidi samal ajal alluma Raudteeinspektsiooni ettekirjutustele ning diktaadile vedude ulatuse määramise osas. USA-s on asi lihtne – oled vedude teostaja kas omal raudteeinfral või rendid segmenti kelleltki teiselt. Mingi kolmas osapool ei tule dikteerima, kuidas veomahtu jagada. Niisiis, Burkhardt’il võeti tasapisi kaartid käest, ärikeskkond muutus aina segasemaks ning mis järgnes on teada.
Kuid olulisim – kõikide analoogsete juhtumite puhul on mõttetu süüdistada ärimehi mingites kahtlastes tehingutes. Ärimees ajab oma äri nii, nagu võimaldatakse. Süüdi on tegelikult riigiesindajad, kes käivad riigi omandiga ringi nagu enda omaga. Just riigiametnike korruptsiooni tõttu saavad paljud tehingud võimalikuks. Sealjuures jääb Kapo kui uurimisorgan tihtilugu võimuparteiga seotud juhtumite puhul lihtsalt tuimaks pealtvaatajaks, sest ka nende endi töökohad ning positsioon sõltuvad võimuorganite suvast. Kui isegi opositsionääride tehingute paljastamise juhtumid ei jõua kohtulahenditeni, mis siis veel muust rääkida. Kokkuvõtvalt – 50 viljakat nõuka-aastat mõjutab meie tänast poliitikat rohkem kui arvata oskame.

Allikas http://www.epl.ee/artikkel/599035&kommentaarid=0

Lisa kommentaar