Arhiiv aja järgi juuni, 2011

Maanteeamet kulutas 10 miljonit projektile, mis ei teostu kunagi

Pühapäev, juuni 26th, 2011

Jõhvi linna viadukti uuendamisel on tunda maksumaksja raha raiskamise korruptiivset lõhna. Maanteeametit juhib IRL-i liige Timur Tsäkko ja tuleks uurida muid asjaolusid, et kuidas tekkis viadukti asemel (kõrge sild) mõte hoopis tunneli ehitamisest kesklinna. See ideed tundub utoopilisena isegi seetõttu, et maa alla ehitamine on alati kallim kui maa peale ehitamine.

Kuigi eelprojektile, mis nägi ette viadukti asemele tunneli ehitamist, kulus 10 miljonit krooni, otsustas maanteeamet, et see ei sobi ning mõistlik on hoopis vana sild remontida. Pärast ekspertiise selgus siiski, et remondil ei ole mõtet ja ehitada tasub hoopis uus sild. Sellega kirjutati 10 miljonit kohe korstnasse.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=1306

Simmo Saar mõisteti õigeks Riigikohtus, riik peab hüvitama 519101 krooni

Kolmapäev, juuni 8th, 2011

‎2. juunil 2011 mõistis Riigikohtu kolleegium Pärnu abilinnapea Simmo Saare vastu esitatud süüdistustes ÕIGEKS, kõikides süüdistuse punktides. Sellega varises kokku poliitiliselt fabritseeritud protsess. Prokuröri agar ogarus läheb Eesti Vabariigile maksma Simmo Saare kaitsjale makstud tasu hüvitamise ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kes vastutab maksumaksja ees? Siseministeeriumi juhtis IRL-i minister, samuti on see partei tugevalt võidelnud korruptsiooniga ja seda mindi ka Pärnusse otsima. Otsiti väga hoolikalt ja suure innuga ning ühtegi kahtlust ei suudetud tõestada. Eesti Vabariigi politseid kasutati poliitilise relvana parteide vahelises võitluses.

Lõigud Riigikohtu otsusest http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele 30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 2172 lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi riigihankekomisjon võtma seisukoha OÜ-lt R saadud vastuste osas. Viimaks toimus riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest KarS § 25 lg 2 mõttes.

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu – 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

Idarahaskandaali uuriti aga mitte Burkhardti toetusraha

Pühapäev, juuni 5th, 2011

Ühte erakonna rahastamise katset uuriti tõsiselt, sest tegemist oli opositsiooni kuuluva parteiga. Teist juhtumit valitsusse kuuluva parteiga ei uuritud pärast asjaosaliselt küsimist ja eitava vastuse saamist. Teadaolevalt kulus prokuratuuril 30 minutit otsustamiseks, et Eesti Raudtee riigile tagasiotsmise juhtumis ei vääri uurimist algatada isegi kui Edward Burkhart oli televisioonis väitnud oma äripartnerile esitatud 1 miljoni euro suuruse Reformierakonna toetamise nõuet. Samuti oli imelik sellele vahetult järgnenud Kristen Michal´i lahkumine Riigikogu liikme kohalt, et “saada” erakonna peasekretäri kohustustega paremini hakkama.

2007. aasta alguse juhtumile toob uue lähenemiskoha Ülo Mälgandi järgnev kommentaar artiklile, milles Ain Seppik räägis idarahaskandaali tagajärgedest ehk Venemaalt väidetavalt raha küsimine eestikeelsele Keskerakonna valijale ei meeldinud.

Burkhardt’i juhtumi meenutamine on siin võrdlusena vägagi teretulnud. Olles pikka aega eraviisiliselt uurinud Edelaraudtee AS erastamise hämarat lugu (mille riigi uurimisorganid samuti maha magasid), julgen arvata, et aiman ka Eesti Raudtee tagasiostmise telgitaguseid. Rahvale püüti igati jätta muljet, nagu oleks riik see osapool, kes on tagasiostust huvitatud. Tegelikkuses oli asi vastupidi – just Burkhardtil oli kibekiire raudteest vabanemisega. Miks, selgitan kommentaari lõpuosas. Olukorda jooksid ära kasutama teatud poliitilised jõud, lootes tehingule soodsa lahenduse andmise korral … järeldused teeb igaüks ise. Kuna sel ajal olid võimul kaks meie teada tuntud populismierakonda, siis läks nende vahel jagelemiseks ning Eestile iseloomulikult hakati eduka koostöö asemel üksteisel vaipa alt tõmbama. Lõpuks viskas ka Burkhardtil üle ning ta korraldaski olukorra kiiremaks lahendamiseks väikese intervjuu Pealtnägijas. Milleks muuks seda siis vaja oli kui endale niiväga vajaliku tehingu kiirendamiseks? Intervjuu tagajärjed ju puudusid. Kapo justkui magas. Uurimist ei saanudki olla, kuna liiga palju suuri ninasid oleks hammasrataste vahele jäänud. Lihtsam ning ka vajalikum oli asi kiiresti lõpule viia ja edaspidiseid skandaale vältida. Hiljem olid kõik kommentaariumid Edgari tümitamist täis, justkui majandusminister saaks riigi miljarditega teha tehinguid peaministri heakskiiduta. Peaministriks oli aga kes? Igal juhul mitte mõni keskerakondlane.
Miks siis Burkhardtil nii kiire hakkas? Igaüks, kes vähegi Vene transiidist midagi teab, peaks olema kursis ka võtetega, kuidas Venemaa poliitika abil oma alamate ärisid suunab ning korrigeerib. Esiteks pole võimalik, et Venemaalt pärit transiitkaubad liiguvad väljaspool nende ärilist kontrollruumi. Kaupade vedu antakse põhiliselt vaid oma kontrolli all olevatele transiidifirmadele. Mäletame hästi, et aastal 2004 avanes Eesti raudteevedude turg ning kohe olid platsis Ossinovskid ja muud sõbrad, millele järgnes skandaal skandaali järel kuni kohtusseminekuni välja. Vedude segmenti jagati ühtäkki selgelt Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omaniku kahjuks. Loomulikult jõudis ka jänkionule kohale, mismoodi Vene äri tegelikult käib ja ta otsustas ennast sellest kõigest taandada. Eesti Raudtee oli küll infra omanik, kuid pidi samal ajal alluma Raudteeinspektsiooni ettekirjutustele ning diktaadile vedude ulatuse määramise osas. USA-s on asi lihtne – oled vedude teostaja kas omal raudteeinfral või rendid segmenti kelleltki teiselt. Mingi kolmas osapool ei tule dikteerima, kuidas veomahtu jagada. Niisiis, Burkhardt’il võeti tasapisi kaartid käest, ärikeskkond muutus aina segasemaks ning mis järgnes on teada.
Kuid olulisim – kõikide analoogsete juhtumite puhul on mõttetu süüdistada ärimehi mingites kahtlastes tehingutes. Ärimees ajab oma äri nii, nagu võimaldatakse. Süüdi on tegelikult riigiesindajad, kes käivad riigi omandiga ringi nagu enda omaga. Just riigiametnike korruptsiooni tõttu saavad paljud tehingud võimalikuks. Sealjuures jääb Kapo kui uurimisorgan tihtilugu võimuparteiga seotud juhtumite puhul lihtsalt tuimaks pealtvaatajaks, sest ka nende endi töökohad ning positsioon sõltuvad võimuorganite suvast. Kui isegi opositsionääride tehingute paljastamise juhtumid ei jõua kohtulahenditeni, mis siis veel muust rääkida. Kokkuvõtvalt – 50 viljakat nõuka-aastat mõjutab meie tänast poliitikat rohkem kui arvata oskame.

Allikas http://www.epl.ee/artikkel/599035&kommentaarid=0