Arhiiv aja järgi märts, 2009

Kapo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada

Kolmapäev, märts 25th, 2009

KESKNÄDAL, 25. märts 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12168

<> Suurejooneline provokatsioon! Ärimees räägib Kalev Kallole jahmatava juhtumi kohtumisest kaitsepolitseiga. <> Kallo jutustab loo edasi Kesknädalale. <> Kaitsepolitsei sundis ärifimat kirjutama linnajuhte kompromiteerivaid kirju? <> Kogu lugu lõhnab juristi hinnangul süütõendite kunstliku loomise järele.

Loe: „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“

Tallinna linnajuhid suures ohus!

Kesknädal toob täna lugejateni loo sellest, kuidas kaitsepolitseinikud võtsid ühenduse ühe ärimehega ja suunasid tema firmat vahendama kirju, mis tuli „soovitavalt“ saata Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja abilinnapeale Taavi Aasale.

Kirjades sisalduvad nimed Ivo Parbus, Merko, Jüri Vilmsi Sihtkapital ja Farmaatsiatehas.

Ärimees ei nõustunud võltsitud kirju allkirjastama ega välja saatma, aga teadasaamine „meie täielise demokraatiaga riigis” kasutatavatest võtetest eesmärgi poole liikumisel on meile kõigile õpetlik.

KESKNÄDAL, 25. märts 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12169

FAABULA: Riigikogu liikme, endise teede- ja sideministri ning Tallinna abilinnapea Kalev Kallo poole pöördus 11. märtsil tema ammune tuttav ettevõtja Grigori Petrišin. Ta jutustas Kalev Kallole alljärgneva loo, mille Kallo omakorda vahendas Kesknädalale.

Petrišin: „Ühel päeval, orienteerivalt Eesti Vabariigi aastapäeva eel, helistas mulle üks kodanik, kes tutvustas end kui üht Paepargi planeeringuga haaratud maa-ala vahetus naabruses oleva kinnistu omanikku.

Helistaja selgitas, et kuna Tallinna linnavalitsus koostab Paepargi planeeringut, siis on mõistlik praegu näidata initsiatiivi ja tegelda ka külgnevate alade planeeringutega. Ning väitis, et ta on kursis, et ka meie firmal on planeering pooleli, ja seepärast oleks mõistlik ühes koos arutada võib-olla ühiselt huvi pakkuvaid probleeme.

Nõustusime selle ettepanekuga ja leppisime kokku aja, mil nad pidid meie juurde tulema.

Kokkulepitud päeval ja kellaajal saabus kolm meest, kes nüüd juba tutvustasid end KaPo töötajatena ja näitasid töötõendeid. Üks oli tuntavalt vene rahvusest, teised kaks eestlased, aga nad valdasid vene keelt.

Sissejuhatuseks peatusid nad pikalt minu elulugu puudutavatel faktidel, mis puudutasid nii minu tööalast käiku kui ka perekonda puudutavaid andmeid, kinnitades sealjuures, et teavad minust kõike.

Neil oli hästi teada informatsioon meie firma detailplaneeringu menetlemise käigust, linnavalitsusega toimunud kirjavahetusest ja linnavalitsuses toimunud nõupidamistest. Nad olid kursis, et viimaste arutelude käigus soovis linn võõrandada osa meie kinnistust, mis peaks minema üldkasutatava tee alla.

Nad tundsid eriti huvi nõupidamiste vastu, mis toimusid linnaametnik Ivo Parbuse osalusel.

Suunavate küsimustega püüdsid juttu viia selleni, kas me pole pidanud kellelegi mingeid hüvitusi andma selle eest, et meie planeering kiiremini liiguks. Meie vastused olid loomulikult eitavad.

Kohtumise lõpetuseks esitasid nad nimekirja dokumentidest, mida soovisid kaasa võtta. Kusjuures nõue oli, et need oleksid originaaleksemplarid. Nad andsid mõista, et võiksid meid ka ametlikult välja kutsuda, aga parem on, kui kenasti kokku lepiksime ega teeks seda ametlikult.

Andsimegi välja dokumendid, mida sooviti, vormistamata selle kohta mingit kirjalikku paberit.

Kuna neid dokumente on meil vaja oma edasisel asjaajamisel, tundsime loomulikult huvi, millal need tagasi saame.

Meile kinnitati: ärgu me muretsegu, kuu aja pärast saame kõik tagasi. Peamiselt olid need meie kinnistu Majaka põik 17 detailplaneeringu eskiisi menetlemist puudutavad kirjad ja protokollid.

Ligi nädala möödudes keegi neist meestest helistas meile ja teatas, et saadavad meile kaks kirja, mis peaksime oma firma blanketil ja allkirjastatult adressaatideni toimetama.

Esimene kiri, mis saabus meili teel mingisuguselt juriidilise konsultatsiooni firmalt, puudutas küsimust meie detailplaneeringu pikaajalise menetlemise kohta. Kirjas viidati ka linna poolt soovitud maatüki võõrandamisele Pae tänav 7 ringristmiku ehitamise tarvis. Seda nimetati kirjas „kingituseks“ ja mainiti, nagu olevat Tallinna linn meile selle „kingituse“ eest lubanud kavandada 14-korruselisi elamuid. Kusjuures seda „kingitust“ olevat tarvis kord Tallinna linnale, kord AS-ile Merko. Samuti oli kirjas lõik viitega Tallinna Farmaatsiatehasele ja sellele, et nimetatud tehas pidi Jüri Vilmsi Sihtkapitalile raha üle kandma.

Kuna meil suur osa tegevusest toimub Venemaal ja viibime seal tihti, siis jäi täiesti arusaamatuks, mis see tähendab ja miks oma asjade ajamisel peame vihjama sellele, millest me kuulnudki polnud.

Kiri tuli adresseerida Tallinna abilinnapeale Taavi Aasale.

Käsipostiga toodi ka teine kiri, mille sisu oli laias laastus sama. Seal puudusid kõrvalised vihjed ja tekst käsitles meie detailplaneeringut. See kiri tuli adresseerida Tallinna linnapea nimele.

Kirjad pidime kindlasti ära saatma. Koopiad tuli nummerdatult ja allkirjastatult üle anda kirjade „autoritele“.

Kuna teine kiri toodi käsipostiga, siis kirjatooja rõhutas veel kord tungivalt, kui tähtis on nende kirjade edasisaatmine ja üldse meie firma koostöövalmidus.

Anti selgelt mõista, et vastasel juhul võidakse saata meie firmasse „teatud revisjonid“ ja et igast firmast on „revisjoni“ käigus võimalik midagi leida, millest võib tulla pahandusi. Aga kui oleme tublid ja teeme nii, nagu meile öeldakse, siis läheb kõik hästi.

Sama mehe tungival korraldusel pidime arvutist koheselt kustutama ka faili, millega saabus esimese kirja tekst. Meile tundus kõik see äärmiselt imelik. Miks peame oma asjaajamises Tallinna linnaga saatma välja kirju etteantud tekstiga, lisades sinna viiteid, millest meil aimugi ei ole ja millel pole meie planeeringuga mingit pistmist?“

Dokumendid ei valeta

Kalev Kallo andis Kesknädala käsutusse dokumendid, mille „tundmatu“ õigusbüroo (võib-olla KaPo katuse alune varifirma?) oli koostanud ja mille väljasaatmist Tallinna linnavalitsusele sooviti lavastada. Lisame ka koopiad nendest dokumentidest, mis jäidki välja saatmata, sest firmajuhid ei soovinud ennast siduda selgelt seadusvastase aktsiooniga.

18. märtsil helistasid „sõbrad“ jälle firmasse ja küsisid nõudlikult: kas kirjad on ikka välja saadetud?

Firmajuht mängis naiivset ja ütles, et ta oli linnavalitsuse tegelastega vahepeal kohtunud ning asjadest rääkinud, mistõttu ei näinud kirjade saatmisel enam suurt mõtet.

Teisel pool vaikiti pettunult tükk aega. Lõpuks lubati, et 20. märtsil helistatakse taas.

Artikli valmimise hetkeks lisainfot uute helistamiste kohta ei olnud Kesknädala toimetusele saabunud.

Eksperdid

See lugu tundus Kesknädala toimetusele nii uskumatult ebaharilik, et palusime kommentaari asjatundjatelt – tunnustatud arhitektuurispetsialistilt ja juristilt. Loodetavasti saab lugeja aru kommentaatorite soovist jääda anonüümseks.

KÜSIMUS ARHITEKTILE (nimi toimetusel teada):

Kõlab kahtlaselt, kui räägitakse mingi maatüki üleandmisest linnale, lubades selle eest rohkem ehitusmahtu ehk kõrgemaid maju ehitada. Kas see on juhuslik kokkusattumus või võib sellest midagi muud välja lugeda?

Arhitekti selgitus:

Tõenäoliselt pole siin mingit kokkusattumust, vaid üksühene seos. Isegi esimese kursuse arhitektuuritudengid teavad, et ehitusmahud sõltuvad liikluskorraldusest. Kui objektile oleks planeeritud ringristmik nagu tegi ettepaneku Tallinna Linnaplaneerimise Amet, oleks krundile juurdepääs oluliselt parem ja saaks lubada ka suuremat ehitusmahtu. Kuna aga firma ei olnud nõus selleks maad linnale üle andma, siis ei saanud planeerida ka ringristmikku ja järelikult tuli liikluskorraldus teha teistsugune.

Tavapraktika on selline, et arendaja ehitab teed välja ja annab linnale üle. Kuna tegemist oli aga küllalt komplitseeritud objektiga, siis linn pole isegi taotlenud väljaehitamist, vaid lihtsalt selle maa üleandmist, kuhu ringristmik saaks rajatud.

KÜSIMUS JURISTILE (nimi toimetusel teada):

Kuidas võib toimunut juriidiliselt kvalifitseerida?

Juristi selgitus:

Kõigepealt paistab siin olevat tegu riigivõimu otsese sekkumisega ettevõtlusesse, mis ilmselt on ebaseaduslik ega ole kooskõlas ei kriminaalmenetluse seaduse ega julgeolekuasutuste seadusega. Tegu on riikliku omavoliga.

Ei välista, et tegu võib olla süütõendite kunstliku loomisega. Neid võltskirju taheti kasutada kriminaalmenetluses, et midagi tõestada. See tähendab: mitte ei leita tõendeid, vaid neid hoopis luuakse. Ega neid kirju ei koostatud kellegi intellektuaalsest huvist – selle taga pidi ikkagi olema mingi kriminaalmenetluslik kombinatsioon.

Kujutage ette, et need võltskirjad olekski firmajuhi poolt alla kirjutatud ja linnavalitsusse saadetud. Mõni päev hiljem oleks seal tehtud läbiotsimine või võetus, „leitud“ need kirjad ning kasutatud nende sisu tõendite baasi loomiseks või tugevdamiseks. Sest pange tähele: ühte kirja olid koondatud nii Ivo Parbus kui ka Jüri Vilmsi Sihtkapital, nii Farmaatsiatehas kui ka ehitusfirma Merko.

Kõik lõhnab suurejoonelise provokatsiooni järele. Eriti hull on lugu siis, kui politsei tegutses selles asjas mitte omapead, kui see polnudki isetegevus, vaid kõik toimus prokuratuuri teadmisel või isegi juhendamisel. Need asjaolud nõuavad kindlasti väljaselgitamist.

Tähelepanu väärivad ka korraldused “failid hävitada!“ jms. Seda põhjendati ju riigi julgeoleku huvidega, kuigi tegelikult tehti vaid tellimustööd ühele poliitilisele jõule.

Väga ohtlik on, kui õiguskaitseorganid „iseseisvuvad“ ja väljuvad rahvaesindajate kontrolli alt. Riigikogus on küll moodustatud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, aga selle tegevus on paljuski formaalne. Ajalugu näitab, et ükskõik mis riigis selline asi ka toimub, ikka kaasnevad sellega võimu kuritarvitused ja seaduserikkumised.

Toimetuse kommentaar:

Kui järele mõelda, kaldume sinnapoole, et asi ei pruukinudki olla soovis korraldada „hästi ettevalmistatud“ Tallinna Linnavalitsuse arvutite ja ruumide läbiotsimine. Oleks kirjad välja saadetud ja tõepoolest ka linnavalitsusse jõudnud, siis oleks nad ju registreeritud ja „Postipoisi“ infosüsteemis ka avalikuks saanud. Ning siis võinuksid „sõltumatud ajakirjanikud“ Rasmus Kagge, Küllike Rooväli, Kärt Karpa või Risto Berendson teha järelepärimise ning süütu näoga nõuda linnavalitsusest need kirjad välja. Sellest oleks saanud skandaali, mis võinuks hõlmata palju lehekülgi Eesti ajakirjanduses! Kirjad olekski legaliseeritud, keegi poleks kahelnud nende õigsuses, ning KaPo uurijatel oleks olnud „argument“ omast käest võtta.

Taavi Aasale määratud kirja tegelik eesmärk oli Kesknädala arvates määrida abilinnapeale kaela kriminaalasi. Edgar Savisaarele adresseeritud kiri on tagasihoidlikum, aga Savisaart meedias korralikult kottida oleks võimaldanud see ometi.

Avaldasime selle ehmatava loo, kuna Eesti Vabariigi elanikel on õigus teada, mis meie riigis tegelikult toimub.

Kesknädal küsib: kui palju on Eestis lisaks Grigori Petrišinile ettevõtjaid, kellele on Kaitsepolitsei lähenenud sarnaste ettepanekutega? Kes kaitseb eestimaalaste õigusi ajal, mil KaPo üha enam tegeleb süütute inimeste süüdilavastamisega?

Toimetuselt: Siinkohal, hea lugeja, loe juurdelisatud kirjadokumente!


Grigori Petrišin: Ajalehes Kesknädal 25. märtsil 2009 ilmunud publikatsiooni ümberlükkamine

KESKNÄDAL,      08. aprill 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12259

[25. märtsil ilmus Kesknädalas lugu „Asitõendite fabritseerimine?“ ehk „Kas kapo tahtis süütõendite fabritseerimisega linnavalitsust lõksu meelitada?“. Vahepeal võttis meiega kontakti ärimees Grigori Petrišin, kes püüab oma kirjas mitme Eesti väljaande toimetusele 25. märtsi Kesknädalas temaga seoses avaldatut ümber lükata. Kesknädal avaldab siinkohal muutmata kujul Petrišini kirja ning mitme tuntud poliitiku kommentaarid tekkinud olukorra kohta. – Kn toimetus]

Artiklis „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“ on härra K. Kallo poolt antud täielikult moonutatud pilt selle kohta, mis oli seotud minu poolt Tallinna linnavalitsuse jaoks ettevalmistatud kirjaprojektidega. Kuidas kõik tegelikult oli?

Kuna meie firma ja linnavalitsuse vaheline tavaline majanduslik vaidlus muudeti poliitiliseks provokatsiooniks, siis püüan lühidalt anda ülevaate probleemi olemusest (nimetatud Kesknädala artiklile lisamata jäänud dokumendid on lisatud käesolevale kirjale).

Ehki selle probleemi olemus on mõnevõrra liigse emotsionaalsusega välja toodud ka Tallinna abilinnapea T.Aasale mõeldud kirjaprojektis (vt. Kesknädala artiklile 25.03.2009. lisatud lisasid. Kuigi ka sealt on näha, et tegemist on majandusalase ja KaPo-le huvi mitte pakkuva vaidlusega.), siis sellegipoolest – 10.07.2008.a. saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja nr.2-1/1944, mille punkt 4-s on meil lubatud kavandada mitte kõrgemaid, kui 5-korruselisi elamuid, kuigi Majaka põik 17 detailplaneerigu eskiisis oli ajavahemiku 2001. kuni 2006. aasta jooksul kooskõlastatud 14-korruseliste elamute ehitamine vastavalt kõigi seaduses ette nähtud linna struktuuridega. Kuid oma kirjas 21.10.2008.a. nr.2-1/1944 lubab Tallinna Linnaplaneerimise amet meil kavandada 14-korruseliste elamute ehitamise tingimusel, et me võõrandaksime oma krundist osa (3325 m²) tasuta Tallinna linnale. Pärast meie põhjendatud keeldumist tasuta osa krundi võõrandamisest linnale (meie kiri 21.01.2009. nr.2), saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja 03.03.2009. nr.2-1/1944, milles taas on kavandatavate elamute kõrguseks lubatud kuni 5 korrust. Ärritatuna sellest, kirjutasin emotsionaalse kirjavariandi Tallinna abilinnapea T.Aasa nimele. Meie firma jurist ei kiitnud seda kirja heaks ja valmistas ette uue kirjaprojekti Tallinna linnapea E.Savisaare nimele. Siiski otsustasin nende kirjade osas konsulteerida oma ammuse tuttava K.Kalloga, et missugune neist kirjadest saata Tallinn linnavalitsusse. Mul oli oluline enne ametliku kirja linnavalitsusse saatmist saada teada, kumb kirjadest ja kellele on tõhusam. Härra K.Kallo palus jätta mõlemad kirjavariandid talle konsulteerimisteks. Jätsin seejärel mõlemad nimetatud kirjaprojektid K.Kallole. Vestluse käigus K.Kalloga ma mainisin, et eelneva kirjavahetuse selles küsimuses oleme KaPo palvel neile loovutanud. Minu jaoks polnud KaPo huvi meie detatailplaneeringut puudutava kirjavahetuse vastu üllatuseks, sest sel ajal oli juba I.Parbuse asi meedias kajastamist leidnud ja meiegi detailplaneeringut puudutavad dokumendid olid Tallinna Linnaplaneerimise ametis olnud menetluses I.Parbuse aktiivsel osalusel. Pealegi hiljem, veendunud, et meie firma detailplaneeringu ja I.Parbuse vahel puudub kokkupuude, tagastas KaPo meile meie kirjavahetuse. Meedias esitatud väide, et KaPo soovitas saata Tallinn linnavalitsusse nende poolt ettevalmistatud eelpoolmainitud kirjavariandid ja kogu pressis kirjeldatud värvikas detektiivilugu välja ilmunud „sõpradest“ on kas ajakirjanike või härra K.Kallo  fantaasia vili. Selles valguses on eriti kummalised ajalehes Vesti (Вести) 26. ja 27. märtsil s.a. ilmunud artiklites mõningad fraasid dokumentide (kirjavahetuse) võetusest. Kui tähelepanelikult lugeda linnapeale ja abilinnapeale saatmiseks mõeldud meie kirjade variante, siis on selge, et peale majanduslike pretensioonide pole neis kirjades mitte midagi KaPo-le huvi pakkuvat. Seega kerkib üles retooriline küsimus – milleks on KaPo-l praegu vaja selliste kirjade fabritseerimine juba rida aastaid kestnud asja kohta.

Seega on täiesti silmnähtav, et minu kirjakavandeid on kasutatud räpastes valimiseelsetes poliitilistes intriigides eesmärgiga võita valijate hääli.

Aga nüüd peamine – mis puudutab minu suhteid linnaametnikega, siis nende kohta on arvukalt dokumentaalseid kinnitusi.

Grigori Petrišin märtsil 2009.a. Tallinnas

(Toimetuselt – autori kirjaviis muutmata)

Urmas Reinsalu sai ühe aastaga 6-kordseks miljonäriks

Kolmapäev, märts 18th, 2009

KESKNÄDAL, 18. märts 2009

Veel 2007. aastal, kui Urmas Reinsalu valiti praeguse Riigikogu liikmeks ning sai Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimeheks, oli ta tagasihoidlik ja mõõdukate majandushuvidega 31-aastane noormees. Tema majanduslike huvide deklaratsioonis on kirja pandud väike korter Tallinnas Kunderi tänavas. Muud ei miskit – ei kinnisvara ega laenusid. Puhas poiss nagu üks (endine) äraostmatu peabki välja nägema.

JÄRJEKORDNE POLIITIK SOODSALT ELIITMAJAS: Aprillis aasta tagasi suutis IRL-i poliitik Urmas Reinsalu osta 83 m2 korteri ja pidi selleks maha müüma vana eluruumi ning võtma pangast veel 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kui ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu Tallinnas aadressil Vana-Lõuna 39a. Uue korteri hind kinnisvaraspetsialistide hinnangul on 6 miljonit krooni.

Tänaseks aga on Urmas Reinsalust saanud üks Riigikogu jõukamaid liikmeid, kellel kindlasti poleks häbi kuuluda ühte nimekirja Olari Taali, Harri Õunapuu, Rain Rosimannuse või kadunud Robert Lepiksoniga.

Reinsalu imelise rikastumise lätted

Kõik sai alguse Reinsalu heast koostööst IRL-ile lähedaste ärimeeste Pjotr Sedini ja Jaanus Reisneriga, kes on OÜ Grove Invest omanikud. Grove Investile kuuluvad kinnistud, mis asuvad Vineeri, Tatari ja Vana-Lõuna tänava ning Pärnu maantee piirkonnas – nn Lutheri kvartal, mis erastati Mart Laari esimese valitsuse ajal Sedinile. Tollel aga ei läinud äri hästi.

Miks me seda arvame?

Kinnistusraamatu andmetel müüs Sedin Reinsalule 83,2 m2 korteri majas Vana-Lõuna 39. Selle ostmiseks võõrandas Reinsalu vana elamise ning võttis 400 000 krooni laenu. Tehing toimus 7. aprillil 2008 ning pealtnäha oli kõik JOKK. Kui jätta tähelepanuta tõsiasi, et juba järgmisel päeval pärast tehingut ilmus Postimehes artikkel, et Sedinist müüja Grove Invest läheb pankrotti ning tema kinnistud arestiti. Kas Urmas Reinsalu aitas kantida pankrotipesast vara välja?

Vaid kolm kuud oli Reinsalu (pildil) selle korteri omanik. 31. juulil 2008 kandis ta korteri ootamatult Grove Investile tagasi. Ehk läks pankrotihirm üle, sest Sedinile ja Reisnerile saabusid abiks Vene rahad ning nüüd võis vara tagasi kanda? Täpselt samal päeval, kui Reinsalu taastas status quo Reisneri ja Sedini jaoks, sai ta neilt asemele hiiglasliku, 208 m2 suuruse elamispinna luksuslikus eliitkvartalis, Vana-Lõuna 39a.

Super sale! Super sale!

Kesknädal püüdis välja selgitada, milline võiks olla selle korteri hind. 2009. aasta 10. märtsil kirjutas Äripäev, et Reinsalu naaberkortereid müüakse ruutmeetrihinnaga 30 000 EEK. Ka kinnisvarabüroo Oberhouse on sama meelt korterihindade suhtes selles kvartalis. Seda hoolimata majanduslangusest! Tänasel päeval müügis olev suurim korter (184 m2) maksab samas kvartalis 5,9 miljonit krooni. Aga see korter on väiksem kui Reinsalu kinnisvara.

Aasta tagasi, kui majandus läks veel tõusujoones, ei saanud Reinsalu elamispind olla odavam kui 6,2 miljonit krooni.

Seega korterite edasi-tagasi liigutamisega sai Reinsalu esimesest korterist 120 ruutmeetrit suurema uue korteri, mis turuhinna kohaselt oleks pidanud olema 3,6 miljonit kallim, aga tema laenukoormus kasvas vaid 1,5 miljonit krooni. Ja kui Reinsalu talle kingitud hobuse suhu ei vaatagi, siis Kesknädal vaatab küll – sõprade kingituse väärtus oli vähemalt 2 miljonit krooni.

Seega aprillis suutis noor poliitik osta 83m2 korteri ja pidi maha müüma vana korteri ning võtma pangast 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem, juulis ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kuid ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu.

Rahasüst Venemaalt

Poliitilistes kuluaarides kahtlustatakse, et Reinsalu pani pihta osa Isamaa ja Res Publica Liidule Venemaalt saabunud rahasüstist. Venemaal registreeritud salapärane Kylemore International Invest Corp päästis endise Isamaaliidu peasekretäri Reisneri ja tema äripartneri Sedini firma pankrotihirmust, läkitades Eestisse Vene rahasid. Kas polnud osa neist rahadest määratud IRL-i valimiskampaaniaks, ning Reinsalu võttis selle pealt „protsenti“?

Jaanus Reisneri juurest lähevad niidid selgelt Mart Laarini ning Tallinna volikokku, kus esindab IRLi ja ajab Reisneri asju tema abikaasa Liisa Pakosta. Isegi selline Isamaaliidu suhtes soodne ajaleht nagu Eesti Ekspress tunnistab, et Reisner võttis Mart Laari nimel miljoneid kroone Eesti Raudtee omaaegse erastamise protsessis (Eesti Ekspress 26.10.2006). Reisner justkui on alati olnud Laari omamoodi kassiir.

Põhimõtted ruutmeetrite vastu

Äratab tähelepanu Reinsalu poliitiline ümbersünd. Veendunud „äraostmatust“ kasvas ta äkki Laari lojalistiks. Veel 2007. aastal koosnes IRL kolmest kisklevast grupeeringust, ning Reinsalu kodustamine võis Laari jaoks olla väärt, et natuke ka füüri lasta.

Võib arvata, et on palju inimesi, kes unistavad samasugusest tehingust nagu sai osaks Reinsalule. Võib-olla nad ei panegi tähele, et see tähendas järjekordset seaduseväänamist, milles kahupäine noorpoliitik on osav.

Kuid Kesknädal ei väsi lootmast, et ükskord tunneb kapo huvi ka selliste kingituste vastu. Rahvaliitlane Ester Tuiksoo viidi kaposse ülekuulamisele vaid selle eest, et käis vaatamas üht üürikorterit. Igatahes peaks Reinsalu pingutama, et oma tehingute ostu-müügi lepingud vähemalt juriidiliselt korda teha, enne kui ajalehtede kõrval uurimisorganid nende vastu huvi tundma hakkavad.

Mart Laar: “See on Eesti kõigi aegade suurim korruptsioonilugu.”

Kolmapäev, märts 18th, 2009

KESKNÄDAL,      18. märts 2009
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12133

<> Guido Sammelselg kinnitas avalikult Reformierakonna pistiseküsimist. Miks mees hiljem oma sõnu sõi? <> Riigiprokuratuur lõpetas Edward Burkhardti korruptsiooniavalduse uurimise kõigest 5 tunniga! <> Miks kaitsepolitsei keeldus Burkhardtilt tunnistust võtmast? <> Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Hans H. Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist.

Nõnda arvas Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kaks aastat tagasi, kui ilmnesid kahtlused, et Reformierakond nõudis Ameerika ärimehelt Edward Burkhardtilt pistist. Tänini ei ole Eesti avalikkus saanud selles küsimuses teada täit tõde. Veelgi enam, kadestamisväärse visadusega keelduvad prokuratuur ja kaitsepolitsei Reformierakonna kohal olevat pistiseküsimise kahtlust isegi uurimast.

Nüüdseks on selgunud, et uurimise suhtes eitavat otsust tehes polnud prokuratuuril aluseks võtta mingeid menetlustoiminguid ega läbitöötatud materjale.

Miks Eesti suurimad „korruptsiooniasjatundjad“ Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu hoiavad sel teemal suu kinni? Nad on ju varem tunnistanud, et tegu on Eesti ajaloo suurima korruptsioonilooga. Kas  Reformierakonnaga koalitsioonis olles ei soovi nad suuremale partnerile ebameeldivusi? Kui tõesti on nii, siis on silmakirjalikkus Eesti poliitikas küll uuele tasemele jõudnud!

Burkhardti avaldus paneb oravad tänaseni vassima

Justiitsminister Rein Lang oli  9. märtsil Riigikogus vastamas keskerakondlaste küsimustele seoses Eesti Raudtee Eesti riigile tagasi müünud Baltic Rail Service’i (BRS) ühe omaniku ja nõukogu esimehe Edward Burkhardti kinnitusega avalikkuse ees, et Reformierakonna esindaja nõudis BRS-lt raudtee aktsiate tagasiostmise eest pistist üks miljon eurot.

„Burkhardti väitel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema kolleegidelt Jüri Käolt ja Guido Sammelseljalt. Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult ümber selle väite,  millest lugupeetud härra Burkhardt oli teinud meediamulli. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimuse kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet, nagu näeb ette kriminaalmenetluse seadustik,“ rääkis Lang.

Ometi kinnitas Eesti Raudtee üks eksomanikke Guido Sammelselg „Eesti Ekspressile“ 2007. aasta jaanuaris selge sõnaga, et Reformierakond nõudis raudteeärimeestelt miljon eurot altkäemaksu. “Selline asi oli ja seda summat küsiti,” kinnitas Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. “Pakkuja poolt mõeldi seda tõsiselt.”
Hiljem võis Sammelselga oma sõnadest taganema sundida hirm tulevikus jääda pisikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, oravate tekitatud hammasrataste vahele.

Eestimaistest kammitsatest ja hirmudest prii jänki Burkhardt kinnitas, et tema osalusega Baltic Rail Service poliitikute “määrimisega” kaasa ei läinud. “Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu tegi Vene transiidifirma Severstaltrans, kuid ma ei seganud end säärasesse asja. Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik,” sõnas raudteemagnaat.

Prokuratuur ignoreeris Burkhardti väiteid

2007. aasta 19. jaanuari hommikul teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et uurib väidetavat Reformierakonna pistiseküsimist. „Hetkel tutvutakse ajakirjanduses avaldatud ning uurimisorganite käes olevate materjalidega. Kuna tegemist on prokuratuuri omaalgatusliku ettevõtmisega, ei ole võimaliku kriminaalasja algatamise otsuse langetamisele määratud kindlat tähtaega ning [Riigiprokuratuuri pressiesindaja] Seemani sõnul võtab see kindlasti veel aega.“ (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 10:39)

2007.aasta 19. jaanuari pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et „Riigiprokuratuur analüüsis ajakirjanduses avaldatud materjale seoses väidetava raha nõudmisega Eesti Raudtee aktsiate tagasiostmisel ning jõudis järeldusele, et seni avaldatud andmetele tuginedes puudub praegusel hetkel alus kriminaalmenetluse alustamiseks“. (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 16:36)

„Seega võttis materjali analüüs ning motiveeritud otsuse tegemine aega maksimaalselt 5 tundi…,” imestas Keskfraktsiooni liige Toivo Tootsen.

Jääb arusaamatuks, miks prokuratuur otsustas jääda passiivseks ning sisuliselt ignoreerida kõrgetasemelise USA ärimehe poolt televisiooni otse-eetris öeldud ränki korruptsioonikuriteo süüdistusi.

„Pistisejuttu ei rääkinud mitte naised saunas või mehed sauna taga, seda rääkis üpris lugupeetud inimene, firma omanik, nõukogu esimees,“ märkis Tootsen.

Seesama prokuratuur süüdistab endist keskkonnaministrit Villu Reiljanit suures ulatuses pistise nõudmises, advokaat Tarmo Silda pistise vahendamises ja ärimees Aivo Pärna pistise lubamises. Kõik osapooled on oma süüd sarnaselt oravate BRS-lt pistise nõudmise afääriga eitanud. Kas Reformierakonna poolt väidetavalt toime pandud korruptsioonihõnguliste lugude puhul kehtib prokuratuuri jaoks tõepoolest eriklausel?

Kaitsepolitsei jääb oravate kahtlaste tehingute suhtes kurdiks

Eesti õiguskaitseorganite usaldusväärsusse lõi suure mõra ka kaitsepolitsei tegevus seoses Burkhardti šokeeriva avaldusega. Nimelt palus peaminister Andrus Ansip lause “Mulle aitab!” saatel 2007. aasta alguses kaitsepolitseil analüüsida Burkhardti väiteid Reformierakonna seotusest pistisenuiamisega. Kaitsepolitsei jõudis järeldusele, et mingit seaduslikku alust uurimise alustamiseks ei ole.

Burkhardt kinnitas mõni aeg hiljem meediale, et temal ei ole olnud ühegi õiguskaitseorganiga pistiseküsimise teemal kontakte. „Ei kapo ega keegi muu ei ole minuga pärast “Pealtnägija” intervjuud ühendust võtnud,“ märkis ta.

Kui keskpoliitikute vastu suunatud kaitsepolitsei menetlustoimingud on peaaegu alati tipnenud bürooruumide ja tööarvutite läbipuistamisega ning isegi vahistamistega, siis reformistide pistiseküsimise süüdistuste puhul ei suvatsenud kapo isegi mitte peamiselt tunnistajalt ütlusi võtta.

Kaitsepolitsei hämmastav saamatus uurida Reformierakonna pistiseküsimist Burkhardtilt ei ole erandlik. Kui on vaja uurida oravate nahistamist ükskõik millises Eesti paigas, on kaitsepolitsei janu õiguse jaluleseadmise järele alati kiiresti kustunud.

Endisele Tartu abilinnapeale Anto Ilile kuulub 12,6 protsenti peamiselt teedega seotud firmast AS Tref, mis on linna koostööpartner. AS Tref on saanud linnalt kõige rohkem teetööde tellimusi. „Tartu Postimehe“ andmetel on firma alates 2003. aastast linnaga sõlminud 145 teedeehitusega seotud lepingut.

“Tartu linna palgal on ka teisi ametnikke, kelle osalusega ettevõtted on linnaga seotud. Ometi tundub, et kaitsepolitsei ei näe selles mingitki probleemi, ja kui peaminister Andrus Ansip kinnitab, et Anto Ili on läbinisti aus linnaametnik, pole vaja asja isegi uurida,” märkis Riigikogu liige Ain Seppik möödunud aasta novembris pöördumises kaitsepolitsei poole.

Laar, Vaher ja Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist

Riigikogu õiguskomisjoni liige Ken-Marti Vaher kirjutas 29. jaanuaril 2007 Postimehe internetiportaalis järgmist: „Jätkuvalt on vastuseta otsesed süüdistused raudteega seotud pistiseskandaalis. Selles asjas aga justiitsministrilt miskipärast avaldusi või selgitusi ei kostu.“

Nimelt teatas Lang vahetult pärast Burkhardti avalduse ilmumist meedias, et teab allilmaga seotud ametiisikuid Eestis. Vaheri hinnangul oli Langi säärase avalduse tegelik eesmärk hajutada tähelepanu peaministripartei kohale kogunenud kahtlustelt poliitilises korruptsioonis.

Ka IRL-i esimees Mart Laar kahtles 2007. aastal, kas Burkhardti-sugune rahvusvaheline ärimees riskiks oma mainega, et valetada. “Lugu näib väga räpane, ma ei taha seda hakata valimiskampaanias arendama, aga see on EESTI KÕIGI AEGADE SUURIM KORRUPTSIOONILUGU (Kn rõhutus – Toim.). Kas Reform on tõesti valmis põhimõtted sellisel kombel maha müüma?” küsis Mart Laar kirjas Reformierakonna liikmele Silver Meikarile.

“Ma arvan, et Sa saad isegi aru, et keegi meist pole nii võimas, et nii Burkhardile kui [Guido] Sammelseljale sõnu suhu panna,” lisas Laar. “Tahaksin Sinult kui ausalt inimeselt küsida, kas Sa ikka tead, mis sinu erakonnas toimub, Või Sa arvad, et Burkhardti taoline rahvusvaheline ärimees tõesti riskib oma mainega, et valetama hakata.”

Ettevõtja Hans H. Luik uskus 2007. aastal samuti, et Reformierakond võis raudteelt raha manguda. Ta pidas justiitsminister Langi erakonna südametunnistuseks, kes üritas vaigistada Edward Burkhardti paljastusi erakonna suhtes. “Lang on Reformierakonna südametunnistus. Võib küll olla, et mu vana hea äripartner Lang tegi oma avalduse (allilmaga seotud Eesti ametiisikutest – Kn toim.) selleks, et vaigistada ameeriklase paljastusi Reformierakonna rahaküsimisest. Usun, et Reformierakond raudteelt raha tõesti mangus, selline on Reformierakonna stiil,” kommenteeris Luik Äripäevale.

Kas Burkhardt lõpuks viskas „füüri“?

Kesknädalani on jõudnud sahinaid, et Burkhardt olevat lõpuks ikka läinud kaasa poliitikute „määrimisega“. Peale Eesti Raudtee tagasimüüki Eesti riigile teatas ta, et pühib Eesti tolmu oma jalgadelt ja tagasi ta siia tulla enam ei kavatse. „Peaksin olema püstihull, kui hakkaksin taas riigiga koostööd tegema,“ kinnitas Burkhardt Äripäevale.

Mõni aeg hiljem aga olukord muutus. Edward Burkhardti ja endist Eesti Raudtee tegevjuhi asetäitjat Riivo Sinijärve nähti 2007. aasta oktoobri alguses Reformierakonna peakorteris erakonna peasekretäri Kristen Michaliga sõbralikult kätt surumas ning midagi kokku leppimas. Burkhardtil oli tekkimas uus huvi Eesti riigi ja eriti peaministripartei vastu. Tal oli vaja kindlustada „roheline tee“ transiidifirmale, mille nad koos Sinijärvega asutasid. See firma pidi kujunema Eesti Raudtee konkurendiks korraldamaks konteinervedu Eestist Soome ja sealt edasi. Ilma reformierakondliku „katuseta“ seda teha aga ei söandatud. Nii pidigi Ameerika ärimees järjekordselt oma seisukohti muutma ja ikkagi „füüri“ viskama. Võib-olla isegi ilmaasjata, sest Burkhardti–Sinijärve transiidiäri pole seniajani käima läinud, kuigi Reformierakond seda nüüd soosib.

[fotoallkirjad] MUUTIS MEELT:  Sammelselg tunnistas Eesti Ekspressile, et oravad küsisid temalt altkäemaksu. Hiljem hakkas ta oma sõnu sööma.

MUSTA JOPEGA MEES: On sahistatud, et Reform andis just peasekretär Michalile ülesande küsida BRS-i esindajatelt pistist.

EHMATAVA AVALDUSE AUTOR: Eesti Raudtee endise suuromaniku Burkhardti avaldus vajab tänagi prokuratuuri uurimist.

Väljavõte intervjuust Edward Burkhardtiga

ETV “Pealtnägija” saates (17.01.2007) Mihkel Kärmasele antud intervjuus kinnitas Edward Burkhardt, et Reformierakond küsis firma esindajatelt altkäemaksu.

/…/

Mihkel Kärmas: Saan aru, et mingil hetkel ligineti teile väga konkreetse pakkumisega, et te peaksite andma üsna suure annetuse ühele koalitsiooniparteile.

Edward Burkhardt: Mulle ei liginetud isiklikult, kuid meie Eesti-kolleegidega võeti ühendust ja nemad kandsid mulle hiljem ette, et Reformierakond palus neil teha ühe miljoni euro suuruse annetuse, et tagada erakonna toetus taasriigistamisele. See lükati tagasi. Hiljem mulle öeldi, et nõuti veel poolt miljonit, ja ka sellest keelduti. Ma ei usu, et üldse mingit annetust tehti. Ma loodan, et seda ei tehtud, mina igatahes ei teinud.

/…/

—————————————————————

Seppik küsib, Lang vastab, Kesknädal kommenteerib

Tänavu jaanuaris pöördus Riigikogu liige Ain Seppik justiitsminister Rein Langi poole järelepärimisega, miks õiguskaitseorganid ei algatanud uurimist seoses Burkhardti süüdistustega Reformierakonna pistisenõudmise kohta. Lang sellele ka lõpuks vastas puikleval ja mittemidagiütleval moel. Üht-teist võib aga ikkagi neist vastustest välja lugeda ning täiendavaid küsimusi küsida. Alljärgnevalt toome ära Ain Seppiku küsimused, Rein Langi vastused ning Kesknädala kommentaarid.

Ain Seppik: Milliseid menetlustoiminguid tõendite kogumiseks ja hindamiseks Riigiprokuratuur läbi viis? (Isikute arv, menetlustoimingute liik ja läbiviimise aeg, muude tõendite kogumiseks ja analüüsiks läbi viidud menetlustoimingute liik ja arv ning läbiviimise aeg.)

Rein Lang: Vastavalt 01.07.2004 kehtivale kriminaalmenetluse seadustikule (edaspidi KrMS) saab menetlustoiminguid läbi viia vaid alustatud kriminaalmenetluse raames. Kuna antud juhul kriminaalmenetlust ei alustatud, siis ühtegi menetlustoimingut kriminaalmenetluse mõttes ka läbi ei viidud. Erinevalt varem kehtinud seadusest saavad enne kriminaalmenetluse alustamist õiguskaitseasutused analüüsida üksnes avalikku teavet ja neil juba eelnevalt olemasolevat informatsiooni kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Kesknädala kommentaar: Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 197 lg 1 on kriminaalmenetluse ajendiks teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave. Järelikult otsustas Riigiprokuratuur, et tunnistaja Edward Burkhardti poolt avalikkuse ees antud ütlused raha küsimise kohta Reformierakonnale BRS-ilt raudtee aktsiate tagasi ostmise eest ei ole kriminaalmenetluse ajendiks. Kas justiitsminister on küsinud Riigiprokuratuurilt, miks Reformierakonna puhul tunnistaja ütlused altkäemaksu küsimise kohta ei ole kriminaalmenetluse alustamise ajendiks?

Ain Seppik: Kui menetlustoiminguid läbi ei viidud ning tugineti üksnes ajakirjanduses avaldatud materjalile, siis millise kehtiva seaduse alusel kasutas uurimisorgan antud kuriteo uurimiseks üksnes ajakirjanduses avaldatud andmeid ning iseseisvaid menetlustoiminguid ei teinud?

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 194 tohib kriminaalmenetluse alustada, kui selleks esineb ajend ja alus. Menetluse võib alustada ka teabelevis avaldatud teabele tuginedes, kui selles on piisavad kuriteo tunnused (KrMS § 197). Riigiprokuratuur on avalikkusele selgitanud (vt nt BNS-i uudis 19.01.2007 kell 16:54), miks prokuratuur ei leidnud kõnealuse juhtumi puhul teabelevis avaldatud väidete pinnalt piisavat alust kriminaalmenetluse alustamiseks ja selle läbiviimiseks.

Kokkuvõtlikult viitas Riigiprokuratuur sellele, et vastavalt KrMS-le saab isiku väiteid asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendina kasutada üksnes juhul, kui teist isikut ennast ei saa tõendi allikana kasutada (KrMS § 68 lg 5). Edward Burkhardti väidetel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema Eesti kolleegidelt (Jüri Käo, Guido Sammelselg). Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult selle väite ümber. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimise kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet nagu näeb ette KrMS.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud justiitsminister, milline KrMS säte näeb ette, et kuriteost kuulnud või seda näinud isik peab vormistama kuriteoteate? Palun viidet paragrahvi numbrile ja lõikele. Kas prokuratuur alustab kriminaalmenetlust üksnes kodaniku kuriteoteate korral, omamata iseseisvat analüüsi- ja teovõimet? Millisest ajast otsustab prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise isikute avaliku eituse põhjal, et kuritegu siiski ei ole toime pandud? Kas prokuratuur Teie ajal alustab kriminaalmenetlust ainult konsensuspõhimõttel, kui kuriteo teavet kinnitavad avalikkuses kõik asjaomased isikud?

Ain Seppik: Palun ka Riigiprokuratuuri määrust kriminaalmenetluse mitte algatamise kohta (või kinnitust, et Riigiprokuratuur määrust teinud ei ole). Palun teatada aeg ja koht, kust ma nimetatud määruse koopia kätte saaksin.

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 198 vormistatakse kriminaalmenetluse mittealustamise otsus kirjalikult kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatena (mitte määrusena) üksnes juhul, kui on esitatud kuriteoteade. Kannatanul on õigus esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale ka kaebus KrMS §-des 207-208 ettenähtud korras. Muudel juhtudel uurimisasutuse või prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse mittealustamise otsust kirjalikult ei vormistata. Kuna antud juhul kuriteoteadet ei esitatud, siis puudus ka seaduslik alus vastava otsuse kirjalikuks vormistamiseks.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud minister Lang, vastavalt Teie enda ja Kaitsepolitseiameti peadirektori sõnavõttudele on korruptsioonikuriteo puhul kannatanuks Eesti riik. Riigi täidesaatev võim on valitsusel, keda esindab peaminister. Valitsusesisese tööjaotuse kohaselt on õiguskorraga seotud küsimused justiitsministri pädevuses. Miks ei ole peaminister või Teie ise esitanud seaduses sätestatud vormis kuriteoteadet, kui Te ometi esindate võimalikku kannatanut? Etteruttavalt märgime, et Teilt ei oodata kuriteoteatega kuriteo asjaolude tuvastamist või Reformierakonna süü omaksvõttu. Sest õigust mõistab ainult kohus ning uurimist toimetab loodetavasti sõltumatu juurdlusorgan. Arvestades aga esitatud kahtluste raskust, tuleks ka selles asjas läbi viia kriminaalmenetlus ning koguda igakülgselt tõendeid, mida aga antud juhul tehtud ei ole.