Vanemapensioni korralduse ja teavitamisega seotud IT projektid.
Summa 1 011 068 eurot.

Allikas: Riigieelarve seletuskiri lk 337

See on liigitatud rubriiki “IRL korruptsioon”, sest see partei ostis omale hääli lubadusega maksta ühtedele pensionäridele rohkem kui teistele. See on diskrimineeriv sotsiaalpoliitika, sest kõigil inimestel ei pruukinud meditsiiniliselt olla võimalik lapsi saada. Ma loodan, et keegi kaebab taolise diskrimineeriva sotsiaaltoetuse kohtusse. See on samavõrd ebaõige ka soolisest vaatepunktist, sest mehed ei sünnita ega saa seetõttu olla riigi jaoks bioloogilise taastootmise vahenditeks.

Ühiskonnaõpetuse tunnis räägib õpetaja Eesti erakondadest ja ütleb lõpuks uhkusega, et tema kuulub pähklinäkside parteisse. Palub siis neil lastel käed tõsta, kellele meeldivad pähklinäksid ja kes plaanivad tulevikus ka pähklinäksiks hakata. Lapsed, teadmata mis see partei õieti on, kuid soovides oma õpetajale pugeda, tõstavad käed. Ainult Juku ei tõsta.
“Miks sina Juku teisiti arvad kui teised”, pärib õpetaja.
“Sellepärast, et ma ei salli pähklinäkse”, vastab Juku. “Mina olen rahvuslane!”
Õpetaja läheb näost punaseks Juku meelekindluse pärast kuid pärib rahulikult, et miks Juku rahvuslane on?
“Ma olen üles kasvatatud usaldama iseennast, mitte hämavat valitsust ning mõtlen ise kõik asjad läbi, mitte ei usalda peavoolu meediat”, seletab Juku.
“Mu isa ja ema on rahvuslased, mina olen rahvuslane ja kasvatan ka oma lapsed rahvuslasteks!”
Nüüd saab õpetajal mõõt täis.
“Vanemad ei ole põhjuseks”, sisiseb ta. “Kes sa siis oleksid, kui su ema oleks idioot ja isa oleks idioot?”
Juku mõtleb natuke ja vastab: “Siis ma oleksin pähklinäks!”

Allikas: http://www.subclub.eu/foorum/showthread.php?t=23844-Parim-anekdoot&page=127

Mõtlen ise kõik asjad läbi, mitte ei usalda peavoolu meediat!

25. oktoobril 2011 tuli Andres Jaadla kohta otsus, et kohus lõpetas menetluse väärteoasjas ja tühistas talle politsei poolt määratud rahalise karistuse 3000 krooni. Erinevalt Rakvere linna pressiesindajalt pärinevast ja meedias levitatud väitest ei olnud tegemist õigeksmõistmise ega süüdistusest vabastamisega. Kuigi väärteoasi lõpetati, tuleb 2012. aasta jaanuaris kohtus arutamisele Jaadla süüasjas samalaadne kriminaalasi, mille eeldatav karistus ei piirdu rahatrahviga.Nädal varem oli kriminaalsüüdistustest vabanenud Jõhvi vallavanem Võhmar, kelle tegevuse uurimisel ei leitud tõendeid vallale kahju tekitamisest. Kuigi kriminaalmenetlus lõpetati, edastati materjalid Rahandusministeeriumile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks, sest Võhmar oli rikkunud riigihangete seaduse sätteid.

http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17785

Üsna hea oli lugeda, et Rakvere linnapea Andres Jaadla ei ole veel karistusest pääsenud ja Tauno Võhmar peab samuti Rahandusministeeriumi ametnikele selgitama, miks tehti ühe riigihanke käigus töid ka teisel objektil.

Video Andres Jaadla süüdistusest

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=ispeLpMfSGM]

või-youtube.com/watch?v=ispeLpMfSGM

Video Tauno Võhmari süüdistusest

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=ZTyW8hZ4NUg]

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=i_3dObGf5uE]

Täna Jõhvi kohtumajas toimunud Viru maakohtu istungil otsustas kohus rahuldada Andres Jaadla kaebuse ning tühistada Ida prefektuuri otsuse Andres Jaadla karistamise kohta korruptsioonivastase seaduse alusel, teatas Rakvere linnavalitsuse pressiesindaja.

http://www.postimees.ee/610018/kohus-tuhistas-rakvere-linnapeale-maaratud-trahvi/

Tegelikult on kõnealuses juhtumis käimas ka kriminaalprotsess ja otsustati, et väiksemat karistust väärteo eest (rahatrahvi) ei rakendata.

Viru maakohtu pressiesindaja Jelena Muttonen ütles, et kohus lõpetas väärteomenetluse otstarbekuse tõttu, kuna jaanuaris 2012 on kuulamisel kriminaalasi samalaadses süüdistuses ja väärteokaristus on tühine võrreldes eeldatava karistusega kriminaalasjas.

http://www.virumaateataja.ee/610012/kohus-tuhistas-andres-jaadlale-maaratud-karistuse/

Ühe teo eest ei saa mõista kahte karistust, väärteo ja kriminaalkuriteo eest.

Algne leping sõlmiti Ester Tuiksoo ametiajal. Eelmisel sügisel tuli ilmsiks, et filmiprojekt pole 3 aastaga valmis saanud. Sellel ajal oli Juhan Aare tõusnud Rahvaliidu esimeheks, millest ka tema ja temaga seotud juriidiliste isikute vastu tõusnud huvi viis nende asjaolude avastamiseni.

“Korruptsioonivastase seaduse kohaselt oleks Andres Jaadla pidanud ennast taandama temaga seotud ettevõtetega seotud küsimuste lahendamisest ja mitte osalema linnapea ning linnavalitsuse liikmena nimetatud otsuste tegemises. Samuti poleks ta tohtinud temaga seotud ettevõtetega sõlmida lepinguid.”

http://www.virumaateataja.ee/414709/andres-jaadla-astub-kohtupinki-johvis/

Käesoleva aasta aprillis tuli teade, et kohtuasi tuleb arutamisele hoopiski Jõhvi kohtumajas, sest Rakvere kohtumaja kohtunik taandasid ennast kollektiivselt asja arutamisest.

Istung pidi toimuma 23. mail. Kuidas seal läks, pole kahjuks ajakirjanduse vahendusel olnud võimalik teada saada.

Küll on aga teada see, et politsei tegi tema kohta otsuse. Ilmselt rahaline karistus. Selle kohta on Andres Jaadla esitanud nüüd kaebuse, mis tuleb arutamisele 25. oktoobril kell 10 Jõhvi kohtumaja 2. saalis: “4-11-1439 Andres Jaadla kaebus Ida Prefektuuri otsusele nr 2401, 10,000024 .”

(Aivar Riisalu 17.10.2011 Riigikogus) Ma kuulsin täna suure huviga, et Eesti Energia langetab 40 miljonilisi investeerimisotsuseid projektijuhtide tasemel. Õilsa eesmärgi nimel.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts
Ära demagoogitse!

Aseesimees Jüri Ratas
Austatud minister, ma palun mitte sekkuda!

Aivar Riisalu
No näete! Ma loodan, et ka stenogrammi läheb see sisse, et minister sekkub isegi Riigikogu liikme kõnesse!

Aseesimees Jüri Ratas
Hea ettekandja, ma palun korraks, et te peatuksite! Härra minister, ma palun, et te ei segaks vahele ettekandjale! Aitäh teile! Palun, hea ettekandja!

Aivar Riisalu
Me ei ole saanud täna selgeid vastuseid Eesti Energia tegevusest Ameerika Ühendriikides. Meil puudub täna selge vastus, mida Eesti Energia ajab Jordaanias. Meil ei ole täna selgeid vastuseid, mitu miljonit maksis Eesti Energia poolt korraldatud IPO. Meil ei ole Eesti Energia puhul väga paljudele küsimustele selgeid vastuseid ja elektri hind tõuseb, mis on täiesti loomulik, sest me oleme minemas energia vabaturule ja sellega seonduvalt elektri hind peabki tõusma.
Mis ongi siis Eesti Energia lõppeesmärk? Minu hea kolleeg Igor Gräzin ütles väga ilusa lause, adresseerides selle Sandor Liivele: “Sandor Liive, sina ei ole ärimees. Sina oled sotsiaaltöötaja, kelle ülesanne on Eesti ettevõtlusele ja kodanikele müüa konkurentsivõimelist ja võimalikult madala hinnaga elektrienergiat, sest seda on meie ühiskonnale vaja.” Mina ei taha tuua paralleele, aga ma väidan, et ka Keskerakonna juures mulle ei meeldi väga paljud otsused, mis on tehtud näiteks Tallinna Linnavalitsuses. Samas ma näen, kus metodoloogiliselt rünnatakse erinevaid Tallinna Linnavalitsuse projekte, mis on tasemel tehtud otsuseid, siis on justkui hästi. Ja kui meie üritame selgust saada parlamendi liikmetena vaba ajakirjanduse poolt püstitatud probleemidele, siis me saame lihtsalt sõimata. Me saame sõimata Eesti Vabariigi ministri käest. Minu meelest oleks ministril põhjust tagasi astuda!

Eelnev pärines Riigikogu stenogrammist kui Juhan Parts pidi selgitama Eesti riigi poolt 40 miljoni kroonise põlevkivituha uurimise projekti tausta ja antud vastused viisid Aivar Riisalu (Keskerakond) eelnevalt esitatud kõneni.

Uurimist toimetavas edasi asjatundjad ja korruptsiooni valvurid hoiavad sündmustega ka lugejaid kursis.

Probleem tehakse sellest, et kuulutused olid avaldatud erakonna nimel aga nende eest tasuti konkreetsete saadikute hüvitisest.

Asja ümber tekkinud tähelepanust hirmununa teatas IRL-i, et nende liikmed maksavad endale hüvitatud summad tagasi.

Kuna ajalehtedes Sakala ja Pärnu Postimees ilmunud kuulutuste eest kuluhüvitisega tasumine on olnud mitmeti tõlgendatav, siis maksavad IRLi fraktsiooni liikmed selle raha riigikogu kantseleile tagasi.

http://www.ohtuleht.ee/447930

See meenutab vargust ERR-is, kus töötaja kasutas ära talle antud volitusi ja aktsepteeris suuremas mahus arveid kui tegelikult osutati teenuseid. Tekkinud vahe kavatses paigutada omaenda teleprojekti ehk siis sisuliselt varastas. Eesti Reformierakonna ringhäälingu algne reaktsioon oli ka selline, et ta küll varastas aga maksis meile kogu raha tagasi ja me asja politseisse ei anna. Mõned päevad hiljem esitati siiski politseisse kuriteo kohta avaldus.

Midagi sarnast tuleb välja ka IRL-i käitumisest, et proovisime saadikute esinduskulu arvel teha kogu erakonnale reklaami aga selle ilmsiks tulles oleme valmis ka omaenda rahadest maksma. Seejuures jäetakse ütlemata, et suurem osa erakonna rahadest saadakse niigi maksumaksja tehtud annetustest (riigieelarvelised eraldised). Lõpuks polegi väga vahet, kas maksumaksja rahadest makstakse parteide reklaamide eest läbi riigilt saadud toetuse või partei saadikutele määratud kuluhüvitiste.

Maksumaksja rahade kasutamine parteide tegevuses on täiesti seaduslik tegevus kui rahakasutus on vastavalt märgistatud ehk öeldud, kes tasus mingi reklaami või infomaterjali eest.

Eesti tahtis siia tuua firmade asustamisest huvitatud inimesi aga tegelikult tulid siia spekulandid, kes registreerisid küll firma ja vormistasid ennst juhatuse liikmeks aga tegelikult ei ole Eestisse elama asunud. Nende huvi on olnud saada vaid elamisluba, sest sellega kaasneb ka viisavaba reisimine kogu Euroopa Schengeni viisaruumis.

Pole ka ime, et Isamaa ja Res Publica liidu maja ostis Venemaalt pärit ärimees Soldunov, kes lasi parteil veel 3 kuud pärast tehingut registri järgi samal aadressil edasi eksisteerida. Kui tehing toimus aprilli keskpaigas, siis 1. oktoobril asuvad nad endiselt Wismari 11 ehk oma vanas majas.

Eesti riik on Euroopa Liidus äriühingu jaoks ainus maksuparadiis. Üheski teises riigis ei kehti 0-protsendiline maksumäär reinvesteeritud kasumile. See laseb raha siit maksuvabalt ka välja viia.

Loe lisaks: ERR “Ekspert: fiktiivse äriühingu abil elamisloa taotlemine on massiline” http://uudised.err.ee/index.php?06235769

Eesti osalus EFSF-is on 1,95 miljardit eurot ehk umbes 1/3 Eesti riigi eelarvest. Jagades selle kodanike aruga, saame 1492 eurose garantii kohustuse ehk laenu. Sisuliselt on alates 29. septembrist igal Eesti kodanikul kusagil oma 12 kreeklast (neid on kokku 11 miljonit).

Milles väljendub demokraatia korruptsioon? Sellise rahalise kohustuse võtjad ei ole küsinud volitust oma valijatelt. Nad teevad seda lihtsalt selle pärast, et ei suuda tunnistada euroga ühinemise viga ja korrigeerida kurssi sellest eemale.

26. septembril ütles Indrek Neivelt Vikerraadio lõunases saates, et EFSF on tegelikult probleemide edasi lükkamine ja kriis on viimasel ajal hoopis süvenenud. Samuti räägitakse, et 440 miljardit ei ole enam piisav ja vaja läheks juba 2000 miljardit ehk 2 triljonit eurot. Võib eeldada, et juba aasta jooksul tuleb teha uute garantiide andmise otsus.

Demokraatia kurb päev.

Neljapäev oli muidu vahelduva pilvisusega, ilma vihmata ja suhteliselt soe sügisene päev (umbe 15 kraadi). Kell 10 algas Riigikogus seaduseelnõu 2. lugemine ja see kestis kuni kella 14.00-ni.

Seejärel toimusid 3 erakorralist ja kiireloomulist istungit. Esimene neist oli kell 17 ja kestis umbes 15 minutit. Selle lõppedes määrati järjekordse istungi toimumise ajaks 1 tund hilisem aeg ehk siis kell 18.15.

Kell 18.15 jätkus arutelu ja toimusid mõned sõnavatud. 2. lugemine kestis 19.03ni. Muudatuste esitamise tähtaeg oli 30 minutit ehk kuni 19.33ni.

Kolmas täiendav istung algas kell 20.33 ja sisaldas Aivas Sõerdi vastuseid ning fraktsioonide sõnavõtte.

Kell 21.58 toimus EFSF-i otsuse 90OE hääletus. Poolt hääletasid IRL-i, Reformierakonna ja SDE fraktsioonid (erandid olid Gräzin ja Raid). Vastu oli Eesti Keskerakonna fraktsioon. Andmed leiab siit aadressilt aga olgu ära nimetatud need 59 saadikut, kes võtsid iga kodaniku nimel 1492€ suuruse laenu

-

Rehepappide esinumber: Tartus on viie korruse kõrgune Andrus Ansipi valimisplakat "Võid kindel olla" sattunud Rehepapi restorani sildi taustaks. Foto Virgo Kruve

-

Aivar Sõerdi käest küsiti teisipäeval, et kui EFSF-i raha tuleks hakata välja maksma, kas siis esmalt läheksid käiku Eesti reservid või võtab Eesti Vabariik laenu. Seda küsiti tema käest kahel korral aga ta ei vastanud. Neljapäeval küsiti veel lisaks, et midagi tuleb muuta riigieelarve tulevastes seadustes ja kas ettekandjana saaks ta seda täpsustada. Paraku polnud ka sellele tal vastust.

Korruptsioon tähendab ka morralset allakäiku kapitalistlikus ühiskonnas ehk sisuliselt debati vältimist. Nagu nägite, siis 1 päeva jooksul korraldati 4(!) istungit, et saaks vaid samal päeval Saksamaa Bundestagiga selle EFSF-i otsuse ära teha.

Septembri algul oli teine juhtum kui reformierakondlasest Rae vallavanema 19 aastane poeg Eric kakas kohaliku gümnaasiumi ette. Karistuseks on üldkasuliku töö tegemine.

Eric tunnistas oma süüd ja mõistis, et toimepandu väärib üheselt hukkamõistu. Ta on nõus ja valmis lisaks politsei poolt määratud rahatrahvile tegema Jüri Gümnaasiumi heaks ühiskondlikku kasulikku tööd ja pean õigeks, et esimesel võimalusel ta peabki alustama. Koolidirektori Maria Tiroga saime kokkuleppele, et töö 100 tunni ulatuses Ericule leitakse ning hiljemalt suvevaheajal saab ta hakata tööle.

Reformikast Rae vallavanem Veigo Gutmann 9. septembri Delfi artiklis

Sellistel materjalidel on kalduvus arhiividest ära kaduda või saada moonutatud ja seetõttu ka koopia tekstist pildina.

Tuleb muidugi ka rõhutada, et õukonnameedia jättis vallavanema kandideerimise Reformierakonna nimekirjas täiesti tähelepanuta.

Lõpetuseks tuleb küsida, et äkki teavad reformikad Eesti kohta midagi, mida üldsusele pole avalikult öeldud ja väljendavad seda oma käitumisega. Või teine võimalus, et nad peavad ennast ühiskonna normidest kõrgemal olevateks. Umbes nii, et Reformierakonda kuulumine või reformikast isa laseb igasuguste ebamoraalsete tegevustega tegeleda ja karistada saamist ei peljata.

Ainus võimalus IRL-i peakontoriga suhtlemiseks on saata kuni A4 formaadis ümbrik aadressil: Põhja-Tallinna kandekeskus, Toompuiestee 33a, PK 1542, Tallinn 10149. Riigifirma AS Eesti Post hallatav kandekeskus on IRL-i varasemast kontorist kuni kilomeeter eemal ja selle lähedusse jääb Balti jaam. Poole kaugemal asub Toompea loss, kus oma  fraktsiooni ruumides on erakonna juhatus siiani kogunenud.

IRL ei leia endale uut pinda

Kandekeskuse ruumid on korralikud ja hästi valgustatud ning nimekastid metallustega. Poliitikast huvituval inimesel pole mõtet kohapeale minna, sest punase ukse taha peitunud erakonnale väljastpoolt kirja panna ei ole võimalik. Mis peamine, kuutasu on seal sümboolne, vaid 3,25 eurot käibemaksuga.

Pärast oma Wismari 11 asunud kontori müüki ei ole IRL praeguseks 4 kuu jooksul suutnud leida uut kontoripinda. Peasekretär Priit Sibul ütles 22. augusti Postimehele: „Otsingud on kestnud viimased kolm-neli kuud väga aktiivselt, kuid pole õnnestunud kõigile sobivat pinda leida.“ Sellega pole ka pingutatud, sest erakonna jaoks töötavad inimesed on vormistatud tööle Riigikogu fraktsiooni juurde. Samuti töötavad maakondlikud arendusjuhid ministeeriumide juures – IRL on viinud oma funktsionäärid maksumaksja töökohtadele. Sellist käitumist tuleb taunida, sest kõik teised erakonnad on suutnud lahus hoida erakonna jaoks töötavad inimesed ja avalikus teenistuses olevad erakondlased. Ainult väärtustest jutustav ja sõnades korruptsiooni vastu võitlev partei on näidanud end maksumaksja ja erakonna rahade suurima segiajajana. Võib isegi öelda – korruptiivsuse etalonina.

Maja müük fiktiivne?

Äriregistri järgi asub IRL-i peakontor endiselt aadressil: Wismari 11, Tallinn, 10136. See on praeguseks Vene ärimehe Anton Soldunovi ja tema abikaasa Svetlana Soldunova omand, mille eest nad maksid üle 600 000 euro (9,5 miljonit krooni). Tõsiasi, et IRL ei ole sealt ennast välja registreerinud, sunnib kahtlema müügitehingu korrektses läbiviimises. Samuti küsima põhjusi, miks välisriigi kodanik talub tema kodu okupeerivat valitsusparteid. Äkki oli kogu müük fiktiivne, sest äriregistri järgi pole IRL majast välja kolinud?

Tõenäoliselt siiski mitte, sest 2010. aasta majandusaasta aruanne kinnitab maja müügist raha laekumist. „Raamatupidamise aastaaruande koostamise ajal toimus Erakond Isamaa ja Res Publica Liidule kuulunud kinnistu müügitehing. Tehing kinnitati notariaalselt 20.04.2011 ning müüdi aadressil Wismari 11 asuv kinnistu. Selle tehingu tulemusena kustutas Erakond Isamaa ja Res Publica Liit kõik oma laenukohustused Swedbanki ees,“ antakse teada.

Virgo Kruve

Artikkel ilmus 31. augustil 2011

Väljavõte Äriregistrist, mille järgi Isamaa ja Res Publica liidu aadress on veel 31. augustil 2011 endiselt Wismari 11 ehkki see maja müüdi juba 20. aprillil Venemaa ärimehele ja tema naisele.

Äriregistri väljavõte 31. augusti 2011 Eestis registreeritud erakondade kohta, mille järgi Isamaa ja Res Publica liidu aadressiks on endiselt Wismari 11.

Kliki pildil, et näha suuremalt.

Minister või Mõrva-Mart?

Eesti Vabariigi minister on lugupeetud amet. See tähendab mitmeid riiklike hüvesid ja vähemalt 4 kordset Eesti keskmist palka. See peaks olema ühe poliitiku jaoks Eestis saavutatava karjääri tipuks. Väga vähe ametikohti on sellest veel kõrgemal. Siiski võib tekkida olukord, kus ministriks satub ärplev ajaloolane ehk Mõrva-Mart Laar.

Suhtekorraldaja Janek Mäggi nimetas seda katastroofiks.

See on katastroof ja seda väga lihtsal põhjusel: Eestis ei ole sellist karistusliiki nagu surmanuhtlus. /…/
Hakata garanteerima kellegi maha laskmist…Minu jaoks oli see täiesti ehmatav, sest kunagi ju ei tea, mis põhjusel võid sattuda Eesti riigi vaenlaseks. Võid kogemata öelda mõne sellise lause, mis on riigivastane ja siis jääd ootama, et „mehed lendavad peale”.

Eesti Päevaleht online

Selle skandaalse tsitaadi ilmsiks tulemisele reageeris Kaitsetusministeerium omapoolse rünnakuga mõrvatud mehe vastu. Ministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimet andis teada, et Karen Drambjan tekitas nende hoonele 20 000 euro väärtuses kahjustusi. Kas see on siis tänapäeval inimelu hind?

“Iseenesest ei ole intsidendi tagajärjel tekkinud kahjustused suured, kuid kuna tegemist on suurte lagedate pindadega, ei saa üle krohvida ja -värvida üksikuid laike, vaid kogu sein, lagi ja põrand. Samuti vahetatakse välja paar kahjustusi saanud ust,” rääkis Kuimet.

Allikas

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et need väljaütlemised tegi kaitseminister Mõrva-Mart 11. augustil vahetult pärast Drambjani tapmist ja ETV saates “Aktuaalne Kaamera” rõhutas ta korduvalt tema poliitilist kuuluvust. See näitab, et ta ei mõtle isegi siis kui tema kirja pandud tekst talle umbes 10 päeva hiljem taas ette loetakse ja küsitakse, et kas ta kahetseb, näiteks emotsioonide tõttu öeldut.

Mis kõige jubedam, siis Mõrva-Mart peabki seda Eesti riigis võimalikuks, et täpsustamata vormis ja viisil riiki ründajad lastakse maha. Kuidas võib keegi kindel olla, et tema on Mardiga samal poolel ja mõni kriitiline arvamus Mõrva-Mardi või riigi suhtes ei saa kvalifitseeritud riigi ründamiseks? Täpselt see küsimus, millest rääkis ja Mäggi, et kes määratleb riigi ründamise. Eesti Üliõpilaste seltsi liige Mart Laari meelest võib seda teha omakohtu korras.

Iga inimese turvalisus ja elu on ohus, kuni Mõrva-Mart Laar omab sõnaõigust relvastatud inimeste juhtimiseks.

Samuti võib IRL-ile ette heita erakonna lehel märgitud inimeste töötamist Riigikogus Isamaa ja Res Publica fraktsioonis. See on erakonna jaoks palgakulude kokkuhoid aga mitte eetilist laadi.

Kui IRLi endine pressiesindaja Rauno Veri läks pärast riigikogu valimisi kaitseminister Mart Laari nõunikuks, võeti tema asemel ametisse kolm uut pressiinimest – kommunikatsioonijuht Gerrit Mäesalu, pressiesindaja Kaido Kukk ja vene meedia kontaktisik Vitali Gaitšonok. Kõik kolm on märgitud riigikogu IRLi fraktsiooni nõunikeks.

http://www.postimees.ee/537122/peakontorita-irlile-tuleb-kirjad-postkontorisse-saata/

Seejuures on IRL-i ametlik aadress registrites endine ja seal ei ole muutust toimunud. Mis tõstatab ilmse küsimuse, et kas erakond üldse loobuski oma majast ja äkki oli tegemist hoopis varitehinguga.

ERR-i rahastust tuleb tugevalt kärpida, sest taolise nišši jaoks ei tohi eraldi telekanalit avada. See on ilmne raha raiskamine.
Lahendus on palju lihtsam. Tiitrid tuleb edastada eraldi pildist (failina) ja mitte neid kaadrite peale kleepida. Kui tiitrifail on eraldi, siis peaks olema tehniliselt juba lihtne selle alusel ka teksti kõnesünteesi abil esitada. See on funktsioon, mida räägiti digitelevisiooni tulekul, et saab võimalikuks erinevates keeltes (eesti, vene, inglise jne) tiitrite valimine. Kui Eesti telekanalite subtiitrid oleksid edastatud eraldi failidena, siis oleks lihtsam spetsiaalse digiboksi abil neid ka ette lugeda ehk teksti sünteesida. Ma ei tea, kas selline digiboks eksisteerib või mis on selle hinnad (pimedate asjad on tavaliste inimeste omadest tavaliselt 10 korda kallimad) aga taoline lahendus oleks palju mõistlikum kui teha umbes 7500 pimeda inimese jaoks oma telekanal. See oleks veel väiksem vaatajaskond kui TTV-l ehk sinna Alo-TV kanti! Palun vabandust, see tartlaste telekanal on ilmselt ka suurema vaadatavusega kui 7500 inimest üle Eesti.

Ma arvan, et see on järjekordne reformistide “lastehoiu teenuse portaal” ehk kulutatakse miljoneid ja tegelikult sellest midagi ei saadagi. Seda projekti tuleks lähemalt uurida, sest see lõhnab tõsiselt maksumaksja raha väärkasutusele. Isegi kui seda rahastab Euroopa Liit, ei tohi lubada selle juhtumist. Pimedad peavad saama vaadata samu telekanaleid kui nägijad,  neid ei ole vaja küüditada mingile eraldi kanalile. Enne seda peaks ETV avama täielikult venekeelse telekanali, millel oleks umbes 270 tuhat vaatajat ehk umbes 36 korda rohkem.

Sellest ETV kavast kirjutas EPL: http://www.epl.ee/artikkel/601639

Tõenäoliselt ei tule hüpoteegi summaga ostjat ja Anders Tsahknal jääb veel üles SEB tasutav summa.

Tuleks rõhutada, et delfi.ee nimetab meest Andres´eks ega maini tema Reformierakonda kuulumist.

anders tsahkna reformikas

Tänase seisuga pole ta erakonnast ka välja astunud.

Delfi juhtkiri oli üsnagi ründav, võtame sealt ainult mõned lõigud tsiteerimiseks:

Ermamaa on peatanud tegevuse turismitaluna ning sulgenud külalistemaja kuni presidendi ametiaja lõppemiseni. EAS on vastava taotluse ka rahuldanud. Praegu olekski Ärma talu nagu presidendi residents — seal toimetavad muu hulgas presidendi kantselei palgal olevad turvamehed, kokad, aednikud ja autojuhid.

Samas tegutseb OÜ Ermamaa ka osaühistuna, millele president Toomas Hendrik Ilvese maksab igakuist rendiraha. Lisaks saab osaühistu mitterahalist kasu, kuna selle kinnistu eest hoolitsevad riigi palgal olevad töötajad.

See muudab kogu selle skeemi kummaliselt kahestunuks ning mitmekordselt maksumaksja raha eest rahastatuks. Ärimudel on nii lollikindel, et iga eestlane võtaks selle rõõmuga vastu.

Delfi juhtkiri 18. juuli

Tõepoolest on raske eristada, millised kulud on seotud turismiobjektiga ja millised riigipea ametikohustustega. Eestile oleks ikkagi odavam valida Indrek Tarand presidendiks, sest siis ei peaks ülal pidama seda Mulgimaa talu ja Erma talu saaks tegutsema hakata ärilistel põhimõtetel.

Justiitsministeeriumis on valmimas uus korruptsioonivastane seadus. Selle märksõnadeks on nüüdisaegsed lahendused majanduslike huvide deklareerimisel, deklaratsioonide avalikkus ja kontrollivõimekus. Praegu täiendame uut seadust ettepanekutega, mida oleme saanud partneritelt teistest ministeeriumidest, ettevõtlusorganisatsioonidest ja kodanikuühendustest.

http://www.ohtuleht.ee/434523

Reformikas Kristen Michal hakkas tegelema korruptsiooni temaatikaga. Tulevad meelde need ajad kui poliitbande Äraostmatud rääkisid sellest.

Tasuks meenutada, et majandushuvide deklaratsiooni alusel ei ole küll viimase aja korruptiivsed tehingud avalikuks saanud ja selleks on olnud ikkagi teistsugused uurimismeetodid.

Kuigi eelprojektile, mis nägi ette viadukti asemele tunneli ehitamist, kulus 10 miljonit krooni, otsustas maanteeamet, et see ei sobi ning mõistlik on hoopis vana sild remontida. Pärast ekspertiise selgus siiski, et remondil ei ole mõtet ja ehitada tasub hoopis uus sild. Sellega kirjutati 10 miljonit kohe korstnasse.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=1306

Lõigud Riigikohtu otsusest http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 217² lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele 30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 217² lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 217² lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi riigihankekomisjon võtma seisukoha OÜ-lt R saadud vastuste osas. Viimaks toimus riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 217² lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest KarS § 25 lg 2 mõttes.

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu – 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

2007. aasta alguse juhtumile toob uue lähenemiskoha Ülo Mälgandi järgnev kommentaar artiklile, milles Ain Seppik räägis idarahaskandaali tagajärgedest ehk Venemaalt väidetavalt raha küsimine eestikeelsele Keskerakonna valijale ei meeldinud.

Burkhardt’i juhtumi meenutamine on siin võrdlusena vägagi teretulnud. Olles pikka aega eraviisiliselt uurinud Edelaraudtee AS erastamise hämarat lugu (mille riigi uurimisorganid samuti maha magasid), julgen arvata, et aiman ka Eesti Raudtee tagasiostmise telgitaguseid. Rahvale püüti igati jätta muljet, nagu oleks riik see osapool, kes on tagasiostust huvitatud. Tegelikkuses oli asi vastupidi – just Burkhardtil oli kibekiire raudteest vabanemisega. Miks, selgitan kommentaari lõpuosas. Olukorda jooksid ära kasutama teatud poliitilised jõud, lootes tehingule soodsa lahenduse andmise korral … järeldused teeb igaüks ise. Kuna sel ajal olid võimul kaks meie teada tuntud populismierakonda, siis läks nende vahel jagelemiseks ning Eestile iseloomulikult hakati eduka koostöö asemel üksteisel vaipa alt tõmbama. Lõpuks viskas ka Burkhardtil üle ning ta korraldaski olukorra kiiremaks lahendamiseks väikese intervjuu Pealtnägijas. Milleks muuks seda siis vaja oli kui endale niiväga vajaliku tehingu kiirendamiseks? Intervjuu tagajärjed ju puudusid. Kapo justkui magas. Uurimist ei saanudki olla, kuna liiga palju suuri ninasid oleks hammasrataste vahele jäänud. Lihtsam ning ka vajalikum oli asi kiiresti lõpule viia ja edaspidiseid skandaale vältida. Hiljem olid kõik kommentaariumid Edgari tümitamist täis, justkui majandusminister saaks riigi miljarditega teha tehinguid peaministri heakskiiduta. Peaministriks oli aga kes? Igal juhul mitte mõni keskerakondlane.
Miks siis Burkhardtil nii kiire hakkas? Igaüks, kes vähegi Vene transiidist midagi teab, peaks olema kursis ka võtetega, kuidas Venemaa poliitika abil oma alamate ärisid suunab ning korrigeerib. Esiteks pole võimalik, et Venemaalt pärit transiitkaubad liiguvad väljaspool nende ärilist kontrollruumi. Kaupade vedu antakse põhiliselt vaid oma kontrolli all olevatele transiidifirmadele. Mäletame hästi, et aastal 2004 avanes Eesti raudteevedude turg ning kohe olid platsis Ossinovskid ja muud sõbrad, millele järgnes skandaal skandaali järel kuni kohtusseminekuni välja. Vedude segmenti jagati ühtäkki selgelt Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omaniku kahjuks. Loomulikult jõudis ka jänkionule kohale, mismoodi Vene äri tegelikult käib ja ta otsustas ennast sellest kõigest taandada. Eesti Raudtee oli küll infra omanik, kuid pidi samal ajal alluma Raudteeinspektsiooni ettekirjutustele ning diktaadile vedude ulatuse määramise osas. USA-s on asi lihtne – oled vedude teostaja kas omal raudteeinfral või rendid segmenti kelleltki teiselt. Mingi kolmas osapool ei tule dikteerima, kuidas veomahtu jagada. Niisiis, Burkhardt’il võeti tasapisi kaartid käest, ärikeskkond muutus aina segasemaks ning mis järgnes on teada.
Kuid olulisim – kõikide analoogsete juhtumite puhul on mõttetu süüdistada ärimehi mingites kahtlastes tehingutes. Ärimees ajab oma äri nii, nagu võimaldatakse. Süüdi on tegelikult riigiesindajad, kes käivad riigi omandiga ringi nagu enda omaga. Just riigiametnike korruptsiooni tõttu saavad paljud tehingud võimalikuks. Sealjuures jääb Kapo kui uurimisorgan tihtilugu võimuparteiga seotud juhtumite puhul lihtsalt tuimaks pealtvaatajaks, sest ka nende endi töökohad ning positsioon sõltuvad võimuorganite suvast. Kui isegi opositsionääride tehingute paljastamise juhtumid ei jõua kohtulahenditeni, mis siis veel muust rääkida. Kokkuvõtvalt – 50 viljakat nõuka-aastat mõjutab meie tänast poliitikat rohkem kui arvata oskame.

Allikas http://www.epl.ee/artikkel/599035&kommentaarid=0

Ajalehes Põhjarannik on toodud üks viimaseid juhtumeid, kus politsei huvi ettevõtja vastu on tekkinud tema kuulumisest Keskerakonda.

Olen veendunud, et poliitiline huvi minu vastu tekkis kohe pärast seda, kui kandideerisin riigikogusse ja sain esimese korra kohta päris palju hääli – 335. Minu poliitiline kuuluvus “valesse” parteisse ehk Keskerakonda on tekitanud teatud ringkondades rahulolematust.

Pärast Keskerakonnale mittesõbraliku partei esindaja visiite kahte kontrollitavasse asutusse tekkisid kohe korruptsioonikahtlused ja algasid läbiotsimised.

Mind hämmastas, kui politsei pidas kinni kolleegi-ehitaja ja üritas temalt välja pressida valetunnistust minu suhtes, lubades selle eest tema vabastamist. Olin šokis, kui kuulsin, et mees veeti vanglast ilma advokaadita metsa kohtuma sõbraga, eesmärgiks valetunnistuse andmine, lootes sõbra pressingule. Tema sõnul sõidutati teda mööda linna ja narriti ilusate tüdrukutega ning lubati, et kui tema on vajaliku tunnistuse minu vastu andnud, siis saab ta kohe vabaks.

Kolleeg tuli jaoskonda ülekuulamisele kohe, kui kuulis, et teda otsitakse tunnistajana. Mõne tunni pärast oli mehest tehtud juba süüdistatav ning veel mõni tund hiljem saadeti ta arestikambrisse.

Ma ei usu, et kolleegil oli trellide taga aega nalja heita või ulmejutte välja mõelda.

Minu raamatupidaja ülekuulamisel ähvardati teda ja tema poega vangi panna, kui ta ei tunnista seda, mida uurijad tahavad. Selliste meetodite põhjal on mul jäänud mulje, nagu oleks politsei ja teatud poliitilised jõud moodustanud Ida-Virumaal omakohtu.

“Kas kuivikud on sul juba valmis pandud?” ironiseeris minu üle uurija, kelle arvates oli see vist lahe nali.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=995

Professionaalsem ja tasakaalukam kulutaja, võiks olla järeldus 2007. aasta alguse välireklaamist. Foto Virgo Kruve

Valimistel kogus ta 462 häält ja see oli ilmselt alla tema ootuste. Ta oli ju teinud kõik õigesti! Ilusad pildid endast nii kodulehele, välireklaamiks, trükireklaamiks kui ka telereklaamiks. Just, tema telereklaam jõudis isegi EuroNewsi uudislõiku 4. märtsil 2007 kui räägiti Eesti valimistest. Isegi sellele vaatamata jäi ta ihaldatud kohast ilma.

Semud samast erakonnast ei lasknud tal kaua kurvastada ja otsisid talle uue väljakutse Eesti Euroopa Liikumise MTÜ juhina. Ta sai selle juhatuse ainsaks liikmeks 25. juulil 2007. Sellele järgnevat on ilmselt paljud lugenud, kuidas ta parandas oma meeleolu läbi kallite riiete, söökide ja teenuste ostmise, mille eest tasus MTÜ arvelt. Ta tundis ennast piisavalt kindlustatuna, sest oli ju poseerinud koos justiitsminister Rein Langi ja Riigikogu asespiiker Kristiina Ojulandiga!

Ometigi jäi tema tegevus seal lühikeseks, sest juba sama aasta 18. oktoobril tagandati ta ametist, sest raha kuritarvitused olid tulnud ilmsiks.

Võimalik, et ta ei kulutanudki raha vaid oma masenduse ravimiseks ja heaolu tekitamiseks vaid maksis näiteks valimiskampaania ajal tehtud kulutusi.

Süüdistuse kohaselt kulutas Galojan EEL-i juhatuse liikmena 2007. aasta suvel enda tarbeks ligi miljoni krooni ulatuses EEL-i raha erinevate ilukaupade ja -teenuste, sealhulgas hinnaliste riiete, jalanõude ja ehete ning mitme lõbureisi eest tasumiseks. Väidetavalt kuritarvitas Galojan ka MTÜ kinkekaarte ning maksis ühele ajakirjale raha, et nad teeksid temast kaaneloo.

Harju maakohus mõistis MTÜ Eesti Euroopa Liikumise (EEL) endise juhi Anna-Maria Galojani süüdi ligi 60 000 euro omastamises ja võltsitud dokumentide kasutamises ning määras talle liitkaristuseks ühe aasta ja kümne kuu pikkuse vangistuse.

Reaalselt tuleb Galojanil vangis veeta viis kuud, ülejäänud aasta ja viis kuud tuleb tal kanda tingimisi karistust nelja-aastase katseajaga.

Lisakaristusena võetakse Galojanilt kolmeks aastaks õigus kuuluda juriidiliste isikute juhtorganitesse. Tsiviilhagi rahuldati 47 956 euro ulatuses, lisaks peab süüdimõistetu tasuma riigituludesse sundraha 417,03 eurot, menetluskulud ja kaitsjale kaitsjatasu.

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=430030

Väärib rõhutamist, et Postimees ei maininud sõnagagi tema kuulumist Eesti Reformierakonda kui ta pani need tegevused toime.

Isamaa ja Res Publica liit on olnud sedavõrd aus, et näitas oma 2008. ja 2009. majandusaasta aruannetes kolmandiku võrra rohkem annetusi kui neid oli avalikustatud erakonna kodulehel.

Kogu tekst:

Virgo Kruve: Valitsuspartei annetustest on kolmandik salajased

IRL-i 2008. aasta majandusaasta aruandes on toodud eraldi read: „Liikmemaksud“ 279 063 krooni, „Annetused ja toetused“ 798 149 krooni, „Riigieelarveline laekumine“ 16 902 475 krooni ja „Muud tulud“ 2 200 krooni. IRL-i kodulehel avaldatud annetuste registri järgi saadi 2008. aasta I kvartalis 84 annetust summas 163 326 krooni, II kvartalis 75 annetust summas 183 145 krooni, III kvartalis 61 annetust summas 81 145 krooni ja IV kvartalis 86 annetust summas 158 241 krooni. Kokku saadi 2008. aastal 306 annetust summas 585 857 krooni, mis on 212 292 krooni või 36,2 protsenti vähem kui majandusaasta aruandes kajastatud summa (798 149 krooni). Kas see võib tõestada, et erakonda on salajaste annetustega rahastatud 212 tuhande krooni ulatuses?

Järgmisel aastal kordub samasugune avalikustatud ja deklareeritud annetuste erinevus. 2009. aasta aruandes on real „Liikmetelt saadud tasud“ summas 214 224 krooni, „Annetused ja toetused“ summas 18 518 227 krooni, „Tulu ettevõtlusest“ summas 14 890 krooni ja „Muud tulud“ summas 0 krooni.

Seekord on annetused ja riigilt saadud toetus arvestatud ühe summana, mis teeb tagurpidi arvestamise tülikamaks aga mitte võimatuks. Siseminister Marko Pomerantsi käskkirjaga number 151L (03.07.2009) vähendati kõigi erakondade toetusi eelneva aastaga võrreldes ja IRL-ile laekus ligi miljoni krooni vähem raha ehk kokku 15 903 563 krooni. IRL-i kodulehel on 2009. aasta annetused toodud järgmiselt: I kvartalis 77 annetust summas 83 042 krooni, II kvartalis 91 annetust summas 981 381 krooni, III kvartalis 91 annetust summas 193 957 krooni ja IV kvartalis 217 annetust summas 681 060 krooni. Kogu aasta peale 476 annetusega 1 939 440 krooni. Kui sellele summale liidame juurde riigilt saadud 15 903 563 krooni, saame summaks 17 843 003 krooni. See on 675 224 krooni vähem kui nad näitasid 2009. aasta majandusaasta aruandes! Annetuste summa erinevus on seejuures 34,8 protsenti ehk 675 224 krooni ulatuses on jäetud avalikustamata annetusi.

Kordan üle, et kahel järjestikusel aastal on IRL saadud annetusi näidanud 212 292 krooni ja 675 224 krooni võrra vähem kui on neid hiljem kajastatud auditeeritud majandusaasta aruannetes. Seejuures on mõlemal aastal selgelt eristatud liikmemaksud, riigilt saadud toetus, tulu ettevõtlusest või muud tulud.

6. märtsil saab hääletada kommunistliku Reformierakonna poolt. Neil on olnud ainult 2 erakonna juhti umbes 16 aasta jooksul, sest sarnaselt Põhja-Koreale hinnatakse neil kuulekust suurele juhile. Erakonna esimehe koht pärandub ühelt Tartu kommunistilt teisele.

Tegin ka ühe temaatilise plakat oma piltidest, kus võrdlesin Tallinnas Kosmose bussipeatuses olnud reklaame 2006. aastal ja 2011. aastal. Leian, et Kosmose sildi alla pandud plakat “Viime Eesti viieteist aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka” oli igati kohases taustsüsteemis.

Iga vaataja võib näha, et 2011. aastal oli seal ainult kuhi lund.

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

Nimelt oli 2007. aasta jaanuar väga vähese lumega ja külma ka eriti ei olnud. Seevastu oli seal korralik laia katusega R-Kiosk, mis pronksiööde ajal põletati maha ja asendati mingi väikse putkaga. Miks korraldati pronksiöö? Ainult sellel põhjusel, et kommunist Ansip pidi tõestama konservatiividele, et ta ei ole enam kommunist ja suudab minna oma kunagiste ideoloogiliste isade vastu.

Kolmandik IRL-i tulust on varjatud annetused

VIRGO KRUVE, 09. veebruar 2011

Eesti poliitikat ei ohusta Venemaalt väidetavalt annetuste küsimine, vaid partei pangakontole laekunud annetuste avalikustamata jätmine. Isamaa ja Res Publica Liit on auditeeritud majandusaasta aruannete järgi saanud kaks aastat järjest kuni 36% rohkem sissetulekuid, kui on avalikustatud annetusi ja saadud riigieelarvelist toetust.

Erakonnaseaduse 12. paragrahvi järgi saavad erakonna vara ja vahendite allikaks olla üksnes liikmemaksud, saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ja tulu erakonna varalt. Erakond ei tohi vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust. Erakonna poolt saadud annetuste kohta peab erakond registrit oma veebilehel ja andmete õigsuse tagab erakonna juhatus. Siiani on meedias keskendutud annetajate isikute ja annetuste suuruse käsitlemisele ning pole võrreldud erinevatele registritele esitatud andmete samasust.

IRL-i 2008. aasta aruandevalskused

Isamaa ja Res Publica Liit sai 2008. aastal riigieelarvest toetust 16 902 475 krooni. Kui lugeda erakonna 2008. aasta majandusaasta aruannet, siis seal on eraldi reale „Annetused ja toetused” kirjutatud summa 798 149 krooni ja reale „Liikmemaksud” 279 063 krooni. Samuti on esinenud „Muud tulud” summas 2 200 krooni. Erakonna kodulehel avaldatud annetuste registri järgi ei tule kuidagi välja samasugune summa. 2008. aasta I kvartalis saadi 84 annetusega 163 326 krooni, II kvartalis 75 annetusega 183 145 krooni, III kvartalis 61 annetusega 81 145 krooni ja IV kvartalis 86 annetusega 158 241 krooni. Kokku saadi 2008. aastal 306 annetust summas 585 857 krooni, mis on 212 292 krooni või 36,2 protsenti vähem kui majandusaasta aruandes kajastatud summa. Ilmselt ei tea ka maksuametile aruande õigsust kinnitanud 24 eestseisuse liiget, milline neist annetuste summadest on õige, aga rohkem kui 36-protsendine erinevus ei saa olla lihtsalt arvestusviga. Tegemist ei saa olla ka erakonna varalt teenitud või muude tuludega, sest need oleks tulnud kajastada real „Muud tulud” koos seal mainitud 2 200 krooniga.

IRL-i 2009. aasta aruandevalskused

Isamaa ja Res Publica Liidu 2009. aasta majandusaasta aruandes on saadud annetused ja riigieelarveline toetus kajastatud koos real „Annetused ja toetused” summas 18 518 227 krooni. Siseminister Marko Pomerantsi käskkirjaga number 151L (03.07.2009) vähendati kõigi erakondade toetusi eelneva aastaga võrreldes ja IRL-ile eraldati ligi miljoni krooni võrra vähem raha (15 903 563 krooni). Erakond sai kodulehe annetusteregistri järgi I kvartalis 77 annetusega 83 042 krooni, II kvartalis 91 annetusega 981 381 krooni, III kvartalis 91 annetusega 193 957 krooni ja IV kvartalis 217 annetusega 681 060 krooni. Kogu aasta peale 476 annetusega 1 939 440 krooni. Erakonna aruandes toodud annetuste ja toetuste summast 18 518 227 kroonist riigi eraldatud 15 903 563 krooni lahutamisel peaksime saame annetuste summa 2 614 664 krooni, kuid järjekordselt ei ole see ligilähedanegi annetuste registris avalikustatud 1,9 miljoniga. Nüüd on erinevus juba 675 224 krooni või 34,8 protsenti. Majandusaasta aruandes on eraldi ridadena veel liikmetelt saadud tasud 214 224 krooni, tulu ettevõtlusest 14 890 krooni ja muud tulud 0 krooni.

Võib järeldada, et Isamaa ja Res Publica Liitu rahastatakse salajaste annetajate poolt, keda annetuste registris ei avalikustata, kuid kellelt saadud raha ollakse sunnitud kajastama audiitori poolt kontrollitud majandusaasta aruandes, sest muidu ei läheks kokku pangaväljavõtte andmed. Artikli autorile on teada vähemalt 1 taoline annetus, mis ei kajastu IRL-i kodulehel annetuste registris. See tehti 23.09.2009 IRL-i pangakontole 221019741867, erakond seda annetajale tagasi ei kandnud, aga erakonnale jõudmist tõestab maksuametis tulumaksu osa tagastamine annetajale.

IRL-i avalikustamata annetused

Isamaa ja Res Publica Liit on jätnud oma kodulehe annetuste registris avalikustamata 2008. aastal saadud tulusid vähemalt 212 292 krooni ja 2009. aastal 681 060 krooni ulatuses. Kahel aastal järjest 34-36-protsendine erinevus deklareeritud ja majandusaasta aruande järgi saadud tulu vahel ei saa olla arvestusviga, sest vandeaudiitor Linda Haahti on 2009. aasta aruande kinnitanud ja juhtinud tähelepanu vaid kolmeteistkümne miljoniga miinuses olevale netovarale. Ometigi on juhatuse liikmed Siim Kabrits, Peeter Tulviste, Mart Nutt, Madis Kübar, Lauri Vahtre, Ene Ergma, Juhan Parts, Sven Sester, Priit Sibul, Helir-Valdor Seeder, Indrek Raudne, Tõnis Lukas, Tunne-Väldo Kelam, Marko Mihkelson, Tõnis Palts, Andres Herkel, Mart Laar, Liisa-Ly Pakosta, Tarmo Kruusimäe, Urmas Reinsalu, Siim Valmar Kiisler, Erki Nool, Ken-Marti Vaher ja Tiit Leier kinnitanud aruandel oma allkirjaga erakonna tulusid summas 18 518 227 krooni, mis pärast riigilt saadud raha 15 903 563 krooni jätab annetusteks 2 614 664 krooni. Erakonna lehel aga on avalikustatud 476 annetust summas 1 939 440 krooni.

See ausust deklareeriv erakond peaks avalikustama oma tulude erinevuse põhjuse, sest erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest karistatakse rahalise karistusega.

Võrdlused

Võrdlesin ka teiste Riigikogus esindatud erakondade annetusi ja majandusaasta aruandeid. Sotsiaaldemokraadidel oli erinevus 2008. aastal 9700 krooni (2,5% annetuste summast) ja 2009. aastal 54 215 krooni (9%). Rahvaliidul oli tulusid annetustest rohkem 2008. aastal 6550 krooni (2%) ja 2009. aastal 5300 krooni (0,6%). Reformierakond avalikustab ainsana annetustega koos ka riigieelarvelise laekumise, liikmemaksud ja pangakonto intressid. Aruande järgi olid nad saanud 2008. aastal 2760 krooni rohkem liikmemaksu ja 117 994 krooni (6,7%) tulu kui näitasid annetuste registri andmed. Järgmisel aastal oli vahe vastavalt 1225 krooni liikmemaksu ja 215 217 krooni (2,6%), mis 34 miljoni krooni laekumiste korral ei ole väga suur erinevus. Keskerakond avalikustab koos annetused ja liikmemaksud ning neist viimast eraldi teadmata ei saa hinnata ka tulude õiget arvestamist. Need on õigesti arvutatud, kui liikmemaksu saadi 2008. aastal 432 743 krooni ja 2009. aastal 681 685 krooni. Eestimaa Roheliste annetusteregister ja aruanne kattus 2008. aasta kohta ja 2009. aastal oli erinevus 529 krooni (0,2 %).

7. veebruaril tuli salajane annetamine jutuks Riigikogus

Lauri Laasi, Keskfraktsiooni liige

Kui natuke dokumentidesse süüvida, siis IRL on majandusaasta aruandes saadud annetuste ja toetustena näidanud sadu tuhandeid kroone suuremat summat, kui nad on avalikustanud oma koduleheküljel. Sellest eraldi on arvestatud veel liikmemaksud ja muud tulud ning riigieelarvest saadud eraldised. Et kas Eesti riigis kontrollitakse, et kõik erakonnale laekunud annetused saaksid korrektselt avalikustatud ja kas on võimalik teha avalikustamata jääv annetus ja millise karistuse antud teo eest, siis annetuse avalikustamata jätmise eest saab erakond?
Justiitsminister Rein Lang

Hea Lauri! Sa tead sama hästi kui minagi, et see ei ole Justiitsministeeriumi pädevus ega justiitsministri pädevus hakata võrdlema erakonna kulusid ja tulusid ja andma hinnangut selle kohta, kas kõik on õigesti siis kodulehekülje peal või majandusaasta aruandes kajastatud. Seadus näeb ette, et erakondade majandusaasta aruandeid auditeeritakse – seda vannutatud audiitorite poolt. Kui audiitor annab oma hinnangu majandusaasta aruandele kas lohakalt või suisa valede andmete alusel või valetab, võib ta litsentsist ilma jääda. Kõige selle üle teostab kontrolli nüüd uue erakonnaseaduse alusel Riigikogu juurde moodustatud komisjon, millel on haldusorgani õigused. Tuleb pöörduda sinna. Kui teil on kahtlusi, palun väga! Justiitsministeerium nende küsimustega ei tegele.

Artikkel ilmus 9.02.2011 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16261

Isamaa ja Res Publica liidu 2009. aasta majandusaasta aruandes toodud annetuste ja toetuste info.

Väljavõte erakonna aruandest.

Siia juurde peaks lisama ka viimase skandaali Juhan Partsi voldikutega, kus ta reklaamis Kredexi kaudu 30 miljoni euro välja jagamist.

Received: from mkm.ee (mail.mkm.ee [195.80.102.58])
by mx1.zone.eu
——– Original Message ——–

Hea …. osakonna liige!

Oled oodatud IRL-i Tallinna osakondade ühisele jõulupeole, mis toimub 20.12.2010 algusega kell 18.00 “Lindakivi” kultuurikeskuse kohvikus Lasnamäel (J:Koorti 22).Meeldivas ja vabas õhkkonnas aitab jõulumeeleolu luua IRL segakoor. Loomulikult maitseme jõulutoite-jooke.

Oma osalemisest anna palun teada sille.ader ät mkm. ee või telefonil 56665896

Kohtumiseni jõulupeol J

Kalev Vapper
Pirita osakonna esimees

Rehepappide esinumber: Tartus on viie korruse kõrgune Andrus Ansipi valimisplakat "Võid kindel olla" sattunud Rehepapi restorani sildi taustaks. Foto Virgo Kruve 22.01.2011

26.aprillil 2006 tunnistas Tartu ringkonnakohus endise kaitseministri Margus Hansoni (Reformierakond) süüdi riigisaladust sisaldanud dokumentide kaotamises ning nendele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises. Hansonile mõisteti maakohtu otsusega 97 500 krooni suurune rahaline karistus.

Margus Hansonile karistuse leevenduseks kõrge palk

Tartu abilinnapea ametisse nimetati Hanson 30. märtsil 2007 ja juba samal aastal teenis ta 120 385 krooni enam kui linnapea Urmas Kruuse (REF), kes nimetati ametisse 26. aprillil.

Kahe mehe palgavahe kahanes 2008. aastal ja oli 88 774 krooni. Seevastu 2009. aastal sai Tartu abilinnapea Margus Hanson suurimat palka (783 220 krooni) kõigi Eesti linnapeade ja abilinnapeade seast ning ta teenis 122 343 krooni ehk 18,51 protsenti rohkem oma ülemusest, reformierakondlikust linnapeast Urmas Kruusest. Isegi Reformierakonna peaminister Andrus Ansip sai vaid 7363 krooni enam.

Eelmise aasta palgaandmed pole veel avalikud, aga võime eeldada, et ka neljas aasta järjest saab kriminaalkorras süüdi mõistetud mees abilinnapeana töötades peaministriga ligilähedast palka. Kui tema ametialase kuriteo karistus oli 97500 krooni suurune trahv, siis Tartus abilinnapeana teenides on talle makstud vähemalt 331 502 krooni enam kui õiguskuulekale Urmas Kruusele.

Vello Järvesalu lahkumishüvitis ületas kuriteokahju

8. septembril 2010 mõistis Pärnu Maakohus AS-i Taastusravikeskus Estonia endise juhi Vello Järvesalu (Reformierakond) süüdi omastamises, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises ning määras talle 154 500 krooni suuruse rahalise karistuse. Eelneva aasta sügisel maksis Estonia eelmine juhataja Maarika Koch Estonia vara omastamises süüdistatud Järvesalule lahkumishüvitiseks 783 947 krooni. Otsuse algatas linnavalitsuse poolt Reformierakondlik abilinnapea Jane Mets ja see põhjustas erimeelsusi erakonnas ja Ahti Kõo lahkumise volikogu esimehe kohalt.

Tervisekeskus esitas Järvesalu vastu tsiviilhagi 460 000 krooni tagasi saamiseks, aga võime üsna lihtsalt arvutada, et lahkumishüvitis ületas kuriteoga tekitatud kahju.

Need kaks näidet Tartust ja Pärnust tõestavad, et reformierakondlaste kuriteod makstakse kinni maksumaksja rahadega.

Artikkel ilmus 26. jaanuaril 2011 ajalehes Kesknädal

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16167

postimees.ee artikkel http://www.postimees.ee/?id=355704 milles Tuuli Koch ei nimeta Andres Jaadla korruptsiooni looga seoses kordagi tema Reformierakonda kuulumist.

Ka sedasi annab ajakirjandust teha!

Eestimaa Rahvaliidu liige Kaido Kansi oli keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja. Eelmise aasta oktoobris kandideeris Eesti Reformierakonna nimekirjas Viljandi linnavolikokku. Kaader ETV AK 1. juuni 2010

Kaido Kansi, 13.05.1965, Eestimaa Rahvaliit, Registrisse kantud, 12.02.2008

Mullu 18. oktoobril kandideeris ta rahvaliitlasena hoopiski Reformierakonna nimekirjas ja kogus 22 häält.

Mind ei üllata, et Reformierakonna nimekirjas kandideerimine viis mehelt mõistuse ja looduskaitse järelevalvajast sai ise salakütt. See on seesama igivana küsimus, et kes valvab valvurit. Antud juhul siis looduskaitsjat aga peaks küsima ka näiteks kapo (KOPA) meeste kohta, ega nemad näiteks ise pole korruptandid. Kes valvab korruptsiooni valvureid?

Kuid loeme juhtunu kohta Maalehest pikemalt valitud lauseid:

Ühel maikuu õhtupoolikul märkasid kaks Belgia loodusesõpra Soomaa rahvuspargi südames jahti pidavat meest. Belgia noormehed pildistasid nii tundmatut jahimeest kui ka naabruses pargitud autot ja rääkisid juhtumist külastuskeskuse rahvale. Mees, kes rahvuspargis jahti pidas, polnud ei keegi muu kui nende oma kõrge ülemus, keskkonnaameti Pärnu–Viljandi regiooni juht Kaido Kansi. Mees, kelle kohus on juhtida looduse kaitsmist terves regioonis.

Maalehe artikkel

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/

looduskaitsejuht-pidas-kaitsealal-jahti.d?id=33021687

Võite 3 korda arvata, kas artikli kättesaadavas interneti versioonis mainiti mehe poliitilist tausta. Loomulikult mitte!

Eesti Ekspressi grupp ei kirjuta ju Reformierakonna vaadetega salakütist.

Sellise asja seaduslikkuse või R-skeemi kohta esitati reformierakondlasest peaministrile ka arupärimine ja ta vastas sellele Riigikogu kõnepuldist.

Video: http://www.ap3.ee/article/2009/11/23/VIDEO_Ansip_annab_aru

ja üleskirjutus Riigikogu 23. novembri 2009 stenogrammist:

- – -

3. 15:28 Valimiskampaania rahastamisest

Aseesimees Jüri Ratas
Läheme edasi 3. päevakorrapunkti juurde ja antud arupärimine on esitatud Riigikogu liikmete Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Enn Eesmaa, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Ain Seppiku, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Olga Sõtniku, Eldar Efendijevi, Lauri Laasi, Georg Pelisaare, Valeri Korbi ja Heimar Lengi poolt oktoobrikuu 28. päeval 2009. aastal. Esitatud arupärimine on valimiskampaania rahastamise kohta number 336 ja vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Vastavalt erakonnaseaduse § 121, ei või erakonna vara ja vahendite allikaks olla juriidiliste isikute annetused. Samuti ei tohi erakond vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust. 23. oktoobril ilmus ajalehes Äripäev artikkel, mis viitab, et Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni kuuluvad kaks Riigikogu liiget sattusid konflikti võlgade sissenõudjatega, kes viitavad oma nõuetes sellele, et Riigikogu valimiste eel tehtud reformierakondlaste kampaaniat on rahastatud varjatult ja seadust rikkudes. 27. oktoobril ilmnes uus juhtum, kus Euroopa Parlamendi saadiku reformierakondlase Kristina Ojulandi Riigikogu valimiste kampaaniakulude eest tasus tema nõuniku firma. Erakonnad peavad kuu aega pärast valimisi esitama Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile valimiskulude aruande ja samuti peavad aruande esitama poliitikud, kes lisaks teevad isiklikku kampaaniat. Kristina Ojuland enda kulutusi eraldi deklareerinud ei ole, mis tähendab, et kõik arved pidi maksma erakond. Erakonna aruannetes aga neid kulutusi ei kajastu. Seoses sellega ongi 14-l Riigikogu liikmel teile viis küsimust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Ma palun antud arupärimisele vastama Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi. Palun!

Peaminister Andrus Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Küsimus: “Kas kirjeldatud juhtumi näol on tegemist erakonnaseadusest tuleneva annetuste registreerimise ja avalikkuse nõuete rikkumisega?”
Vastus: ei.
Küsimus. “Kas poliitikute varjatud rahastamise asjaolude väljaselgitamiseks on algatatud uurimine pädevate uurimisorganite poolt?”
Vastus: Riigiprokuratuur koos Kaitsepolitseiametiga kontrollis meedias avaldatud informatsiooni. Jõuti järeldusele, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole põhjendatud.
Küsimus. “Kuidas teie suhtute nimetatud juhtumisse ning millised on sanktsioonid seadust rikkunud poliitikute suhtes?”
Vastus. Minu mulje on, et kogu lugu on oma sisult tavaline eraõiguslik vaidlus osutatud teenuse eest esitatud arvete suuruse üle. Nagu ma juba mainisin, ühtegi seaduserikkumist tuvastatud ei ole. Kui on midagi nõuda ja nõuet suudetakse põhistada, siis aus inimene pöördugu kohtusse.
Küsimus. “Milliseid probleeme näete peaministrina erakondade rahastamise juures?”
Vastus. Erakondade rahastamise läbipaistvamaks ja selgemaks muutmiseks on Justiitsministeerium koostanud ja saatnud kooskõlastusringile erakondade rahastamise seaduse eelnõu, mille valitsus loodab Riigikogule saata juba selle aasta jooksul. Eelnõus reguleeritakse sidusorganisatisoonid, täpsustatakse vastutust kandidaatide rahastamise reeglite rikkumise osas ning määratletakse erakondadele pidev tulude kontrollorgan. Lisaks on eelnõus palju täpsustusi praeguste seaduste kitsaskohtade osas, nii et loodan selle tempokat menetlust Riigikogus.
Küsimus. “Kas teie isiklikult olete kasutanud valimistel varjatud rahastamisskeemi?”
Vastus: ei. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Teile on ka vähemalt üks küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Vähem kui pooleteise aasta pärast on jällegi Riigikogu valimised, varsti algavad kampaaniad ja teie väidate, et kui ükskõik millise teise erakonna liige või teie erakonna liige talitab täpselt sama skeemi mööda mõnda oma valimisüritust korraldades, siis on kõik õige, kõik on aus, kõik on eetiline? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ma nüüd ei tea, missugust skeemi te silmas peate! Põhiliselt käib praegu vaidlus teenuse ulatuse ja hinna osas ja see on eraõiguslik vaidlus kahe poole vahel. Kui ühel poolel on võimalik oma nõuet põhistada ja teine pool siiski ei tunnista seda nõuet, siis vaidluse lahendamiseks Eestis on olemas kohus. Seda võib ka tulevikus ette tulla, et ei jõuta kokkuleppele, kui palju teenust osutati ja kui palju selle eest maksma peaks. Ei ole loomulik soovida seda, et keegi peaks deklareerima kulutusi, mida ta ise ei tunnista. Nii et sellist käitumist pean ma täiesti õiguspäraseks. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Evelyn Sepp, palun!

Evelyn Sepp
Aitäh! Austatud peaminister! Te siin eelmisele arupärimisele vastates väitsite, et suurt avalikku huvi omavates küsimustes on normaalne, kui Vabariigi Valitsuse liikmed on kursis prokuratuuri tegevusega. Antud juhtumi puhul prokuratuur sisuliselt paari tunniga viis väidetavalt läbi uurimise ja otsustas, et ei, selles küsimuses ei ole mitte midagi ebaseaduslikku, ja isegi menetlust ei alustanud. Kas te olete ka selle otsuse puhul küsitlenud peaprokuröri ja ta selgitas, mida ta täpselt läbi viis, milliseid toiminguid ja kuidas ta jõudis paari tunniga seisukohale, et mitte midagi halvasti lõhnavat selles loos ei ole.

Peaminister Andrus Ansip
Ei, ma ei ole rääkinud prokuröriga ja ma ei ole ka võimeline teile seletama seda, kui palju prokuratuuril juurdluseks, analüüsiks aega kulus. Kui teil on küsimusi, pöörduge otse vabariigi prokuröri poole. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Oma vastustes te siin viitasite, et tegemist on vaidlusega teenuse maksumuse või kulutuse suuruse üle. Aga tegelikult seaduse järgi ka üksikkandideerija peab, sõltumata suurusest, vastava aruande tegema, erakond. Küsimus oli ju selles, et näiteks Kristiina Ojuland ei ole üldse aruannet teinud, nagu ta poleks üldse kulutanud, ja ka erakond ei viita sellele kulutusele. Ehk suurema või vähema kulutuse üle siin vaidlus ei ole, siin on lihtsalt küsimus selles, et üldse on jäetud näitamata see kulutus, sõltumata tema suurusest, olgu ta suurem või väiksem. Kuidas seda kommenteerida?

Peaminister Andrus Ansip
Ja mida tema oleks pidanud siis deklareerima? Võtame analoogia. Berliini müüri langemise aastapäeva tähistamisel istusin Hans-Dietrich Genscheri ja Mihhail Gorbatšovi taga. Seoses Hans-Dietrich Genscheriga tuli mulle meelde üks ammu loetud lugu tema valimiskampaaniast. Ta kasutas suhteliselt ebatavalisi meetodeid. Ta helistas raadiosaadetesse, ütles oma nime all oma kommentaari, mis oli üldiselt üllatav. Aga ükskord otsustas ta minna ühe väga staažika ja auväärse tehasetöölise sünnipäevale. Minu arusaamise järgi oli seal sadu ja sadu inimesi, sellel sünnipäeval. Ta viibis seal sünnipäeval maksimaalselt 10 minutit, aga ometi ta pälvis tohutu meedia tähelepanu seal sünnipäeval käimisega ja loomulikult sünnipäevalapse, teeneka töötaja nimi jäi hoopis tagaplaanile. Ma olen päris veendunud selles, et nimetatud poliitik ei maksnud sentigi selle sünnipäeva korraldamise kuludest, ehkki sellest sünnipäeval käimisest objektiivselt võttes sai tema valimiskampaania üritus. Täpselt samamoodi olen ma veendunud selles, et näiteks Edgar Savisaar ei ole maksnud mitte sentigi kainestusmaja avapidustuste kuludest. Ometi, kainestusmaja avamisest, pidustustest õigemini sai meediasündmus ja Edgar Savisaare valimiskampaani osa. Iseenesest minu isiklik seisukoht on, et pigem on korruptiivne poliitiku poolt valijatel või potentsiaalsetel valijatel kõhu täissöötmine kampaaniakuludena või siis, hoidku taevas selle eest, alkohoolsete jookide pakkumine. Üritustel, mida korraldatakse kas sünnipäevadena, mingite muude avalike üritustena, poliitiku kohalviibimine oli, on ja jääb ka tulevikus aktsepteeritavaks. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee
Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Mis te arvate, kas see temaatika oleks üldse üles tulnud, kui meil ei oleks majanduskriisi? Olete te selle üle mõelnud või, et kui majanduskriisi poleks olnud, siis ei oleks see temaatika üldse üles tõusnud? Ma mõtlen need konkreetsed asjad, millest on Äripäevas juttu olnud ja mis on siin…

Peaminister Andrus Ansip
Ühe ettevõtte pankrotti?

Lembit Kaljuvee
Jah!

Peaminister Andrus Ansip
Ma ei oska küll kommenteerida seda ettevõtet ja tema majandusseisu. See ettevõte ei ole olnud ärisuhetes Reformierakonnaga. Raske on minul kõrvaltvaatajana öelda, kas see ettevõte ilma majanduskriisita oleks ellu jäänud või oleks ta nii või naa juhtimisvigade tõttu lõpetanud pankrotiga. Olgu selleks ütlejaks pankrotihaldur, milles konkreetsed põhjused olid, et see ettevõte nii lõpetas, nagu tema lõpetamas on.

Aseesimees Jüri Ratas
Austatud peaminister! Rohkem küsimusi ei ole, ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, sellega on antud arupärimisele vastatud ja kolmanda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12362

Kui Tallinna oravad püüavad mis tahes hinnaga kätte leida iga pinnu keskerakondliku linnavalitsuse silmast, pole nad märganud palke oma Tartu kolleegide silmis. Vähem või rohkem JOKK-tegusid leidub seal ohtralt. Ajakirjanduse seniseid väheseid katseid Taaralinna sõbrameeste-skeeme paljastada on saatnud sealsete reformierakondlaste solvunud repliigid pahatahtlikkuse kohta. Kuidas elu Tartus tegelikult käib?

Londoni parkla juhtum

Tegemist on magusa 558-ruutmeetrise kinnistuga kesklinnas (Küütri 9), mis 2002. aasta alguseni kuulus linnale ja kus nüüd on hotelli London kasutuses olev tõkkepuuga suletud autoparkla.

Esimest korda arutas linnavalitsus selle kinnistu võõrandamist 15. jaanuaril 2002. Sama aasta märtsis otsustaski linnavolikogu otsustuskorras võõrandada Küütri 9 kinnistu OÜ-le Matman hinnaga 230 000 krooni (412,2 kr/m²). Põhjendati seda vajadusega avardada parkimisvõimalusi Tartu kesklinnas ning hõlbustada hotelli majandamist. Samuti lubati, et parkla jääb avalikku kasutusse, mitte üksnes hotelli klientidele.

KITKUTAV KANA: Tartu kesklinnas asuva parkla on Londoni hotell ärastanud.

OÜ Matman on 1997. aastal loodud Tartu firma, mille põhitegevusalaks 2002. (ja kõigi hilisemate aastate) majandusaasta-aruande järgi „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus”. Nende omandis on kinnistu Rüütli 9, kus OÜ Hotell London peab hotelli. Ajavahemikus 31.12.1999–10.06.2004 olid firma osanikud Rein ja Aina Kirsipuu, alates 10.06.2004 oli ainus osanik Jaan Kirsipuu. Rein Kirsipuu on Tartu linna aukodanik, kes kandideeris Tartus KOV valimistel 1996., 1999. ja 2002. aastal Reformierakonna nimekirjas. Parteisse ei kuulunud neist keegi.

OÜ Hotell London loodi 2002. aasta veebruaris (juhatuse liige – Tartu linnavolikogu aseesimees Verni Loodmaa; nõukogu liikmed – muu hulgas AS-ga Linnaehitus ja OÜ-ga Kvissental seotud Alar Kroodo ja Kalev Kase). Alar Kroodo on pikka aega linnavalitsemisega seotud Hannes Astoki tädipoeg.

Kinnistu müüdi, selgituste kohaselt, vastavalt tollasele turuhinnale. Volikogu 2002. aasta 7. märtsi stenogrammist selgub linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja Urmas Ahvena vastus, et „maksimaalselt kasumit siin ei ole taotletud, oluline on see, et see parkla on eelkõige vajalik just hotelli jaoks”.

Õige pea, pärast parkla loomist, ilmus kettidega piiratud krundi sissesõidule tõkkepuu märgiga „Hotell London”. Seda on raske kahepidiselt mõista – „kõigile linlastele avatud parklast” pole enam juttugi.

Kvissentali elamurajooni juhtum

Uue sajandi algul tekkis aastaid linna juhtimises kaasa löönud tänase Riigikogu liikme Hannes Astoki tädipojal ja tema äripartneritel OÜ-st Kvissental suurepärane idee rajada Emajõe kaldale senisesse võssakasvanud „sääsemaardlasse“ Kvissentalis ca 70 majaga elamurajoon. Veel enam: nad olid veendunud, et linn peaks finantseerima sealsete kommunikatsioonide rajamist ligi 5 miljoni krooniga.

2001. aasta 21. juuni linnavolikogu istungil käis OÜ Kvissental ja Tartu linna vahel sõlmida kavatsetava lepingu üle tuline arutelu. Linnapea Andrus Ansip vastas opositsiooni kriitikale, miks makstakse nii suur summa just sellele ettevõttele ja selle elurajooni arendamise eest, järgmist: “Kui Tartu linnas öeldakse, meil pole teid vaja [Kvissentali tulevasi elanikke], siis naabrid võtavad kõik need inimesed suurima heameelega vastu ja tagajärg on see, et meile ei laeku maksuraha, millega asfalteerida nende tänavad, kes ootavad järjekorras juba 50 aastat.” Tema sõnul on Kvissentalis tulevikus elav keskmine pere nii jõukas, et nende kaotus oleks linna tulubaasile korvamatu kahju.

Volikogu otsuse poolt, mis lubas linnavalitsusel OÜ-ga Kvissental koostöölepingu sõlmida, hääletas 28 saadikut, vastu oli 2.

RIIGIRAHA PUMP: Kvissentali elamurajoon, mille eest tahetakse raha lepingutingimusi muutes.

23. juulil 2001 sõlmitud koostööleping tänavate ehitamiseks Kvissentali elurajoonis nägi ette kokku 5,6 miljoni krooni linna raha maksmise OÜ-le Kvissental kolmes osas. Esimese osa (3,2 miljonit krooni) tasumise eeltingimuseks oli valmisehitatud Aruküla tee ja elurajooni ühendustee ning 10 maja vundamendid. Teise osa (1,175 miljonit krooni) väljamaksmise eeltingimuseks oli 30 valmismaja. Viimane 1,175 miljonit krooni pidi välja makstama siis, kui vähemalt 50 maja on saanud kasutusloa. Koostöölepingus sisaldub punkt, mis kinnitab kuupäevad, mil kokkulepitud arv elamuid peab valmis olema. Vastasel korral võis Tartu linn keelduda kogu finantseeringu vastava makse ülekandmisest seni, kuni vastav arv elamuid on valminud. Tänavad ja muu saab linn lepingu järgi „tasuta” võõrandada.

2003. aastal aga möönis arendaja, et valmis on vaid 5 elamut ning müüdud on 25 kinnistut. Tekkis „põhjendatud hirm”, et kõigi 50 elamu kasutusluba lepingus ette nähtud 31. detsembriks 2007 käes ei ole. OÜ Kvissental palus lepingut muuta, et välja makstaks lepingujärgsed tasud proportsionaalselt, vastavalt valminud majade arvule, mitte algselt kokkulepitud tingimustel.

Volikogu 6. novembri istungil leidis linnapea arendajale vastutulekuks põhjendusi koguni ajaloost. Volinikel tekkis küsimus, kust üldse sai lepingusse lõpptähtaeg 31. detsember 2007, kui 2001. aasta volikogu otsusest sellist asja väidetavalt välja ei loe. Opositsioon palus arutelu katkestada ja materjalid üle anda revisjonikomisjonile, ent 27 poolthäälega võeti lepingu muutmist lubav otsus siiski vastu.

2006. aasta 2. märtsil otsustas Tartu volikogu kompenseerida OÜ-le Kvissental elamurajooni II planeeringuala tänava rajamise kulusid 2,43 miljoni krooni ulatuses. Kulude kompenseerimise lõpptähtajaks määrati 1. märts 2012. Kokku pidi aastail 2007–2010 sellele alale rajatama 30 väikeelamut.

Alles 2005. aasta juunis, kui elurajoonist suur osa juba oli valmis või valmimas, otsustas linnavolikogu määrata tänavaehitamiskulude kompenseerimise korra ning piirmaksumused. Nii said ka teised arendajad lõpuks võrdsed võimalused infrastruktuuri tehtud investeeringute eest linnalt kompensatsiooni taotleda.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12363

ehk kuidas ekslinnapea reformierakondlase Urmase Suklese ajal sahkerdati reformierakondlastele magusaid tehinguid

Reformierakondlasest ekslinnapea Urmas Suklese ajal sahkerdati Haapsalu reformierakondlastele „magusaid tehinguid”. Nüüd saavad kinnitust varasemad oletused, miks Haapsalu erastamisobjektid „õigetele“ tegelastele libisesid ja kuidas tagati vajalikumad hääled volikogus.

„Meie Kodu Haapsalu” toimetuse valduses on leping, mis andis ühele ettevõttele (AS A&T Elekter) viieks aastaks stabiilse rahavoo. Siiani laiema avalikkuse eest varjul olnud leping sõlmiti kiirustades üks kuu enne 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimisi.

Häbiväärne on see, et leping sahkerdati „omadele” ilma riigihanketa. Kurioosne, et kogu seltskond kuulus Reformierakonna valimisnimekirja, mil reformierakondlane Urmas Sukles oli Haapsalu linnapea, Heino Tamm aselinnapea ja Kalju Aigro aktsiaseltsi A&T Elekter juhatuse esimees ja volikogu liige.

Rahad, mis liikusid Haapsalu linnarahva kui maksumaksja arvelt ühele firmale ilma riigihanketa, olid päris soliidsed.

Siit tuleb ülevaade AS-le A&T Elekter Haapsalu linnavalitsuses (välja arvatud linna allasutused) tehtud väljamaksetest erinevatel aegadel:

2002 1,1 miljonit krooni

2003 1,2 miljonit krooni

2004-2007 6,7 miljonit krooni.

Kokku tehti aastatel 2002 – 2007 väljamakseid ligi 10 miljonit krooni eest. Kas pole kasulik äri? Teine küsimus on, kas me nõuame poliitikutelt ausust või oleme sellest loobunud?

Küsimuseks jääb ka: kas me tolereerime Haapsalus sellist reformierakondlikku ringkäendust, kus poliitilist võimu kasutatakse oma erahuvide arendamiseks? Kõik kolm – Urmas Sukles, Heino Tamm ja Kaljo Aigro kuuluvad ka täna volikokku. Täiesti juhuslikult kuulub ärimees Aigro ka volikogu kommunaalkomisjoni.

Kui jälgida sõnavõtte volikogus, siis on näiteks ettevõtja Kaljo Aigro esinemised tihti üles ehitatud oma ärihuvist lähtuvalt. Kuigi kaitsepolitsei on täna hõivatud teiste kohalike omavalitsuste uurimisega ning neil „pole” tööjõudu, et uurida reformierakondlaste ärisid Haapsalus, peaks meil kohapeal olema siiski nii palju tahet ja jõudu, et me ei anna enam mandaati sellisele poliitilisele klikile, kelle põhihuvi on teha linnakassale „sikku” – aga just sellist väljendit kasutas ka reformierakondlane Urmas Sukles ise ühel 2008. aasta volikoguistungil).

Riigihangete Amet on 2004. aastal kõnealusele lepingule andnud negatiivse hinnangu.

Siinset teemat saab Haapsalu kontekstis võtta järgmiselt. Reformierakondlaste „sikumaigulised“ teod aastaid tagasi on pikka aega avaldanud halba mõju maksumaksja rahakotile. Nende rahavood on lõppemas ja nad tahavad jälle saada linnakassa manu.

„Meie Kodu Haapsalu” toimetus võib kinnitada, et tänasel linnapeal selliseid kombeid pole. Talle võib ette heita vähest edevust, aga linna rahakotti ei aeta enda rahakotiga segi.

„Meie Kodu Haapsalu“ kaalub, kas siin jutuks olevat lugu edastada uurimisorganitele. Eetilise hinnangu saame anda aga kõik koos. Tavaline tööinimene peab kümne küünega rabama, et leib lauale tuua ja lapsed koolitada. Mõni seltskond kasutab poliitilist võimu vaid enda rikastamiseks. Muheda naeratuse ja ümbritseva kulla ja karra taga võib peituda kasuahne ja egoistlik tegelane.

Varsti, juba 18. oktoobril valimistel, on võim haapsallaste ja ei kellegi teise käes. Mõtelge, kas tahate sahkerdajaid linna rahakoti juurde tagasi valida.

Haapsalu väärib ausat valitsemist nii heal kui ka raskel ajal.

KESKNÄDAL tsiteerib Keskerakonna ajalehes „Meie Kodu Haapsalu“ märtsis 2009 ilmunut

[esiletõste] Siin on leping, millega Haapsalu reformierakondlased andsid ühele ettevõttele (AS A&T Elekter) 5 aastaks stabiilse rahavoo.

[Lisatud faksiimile lepingust.]

KN TOIMETUSELT:

Haapsalu linnavolikogu liikme, õiguskomisjoni esimehe JAANUS KARILAIU sõnul on siin avaldatud lepingu alusel tehtud väljamakseid 4 miljoni krooni eest. Reformierakondlased ise on end õigustanud väitega, et rohkem selliseid firmasid, nagu on ühel reformierakondlasel Haapsalu volikogus, pole Haapsalus, Läänemaal ega Eestis. See andnudki nende arvates õiguse riigihanke korraldamata jätmiseks ja sedakaudu sahkerdamiseks.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12318

Uudisteagentuuri BNS juht Anvar Samost avaldas 5. aprillil Rahvusringhäälingu saates „Olukorrast riigis” arusaamatusega segatud muret praegusele erakondlikule poliitilisele süsteemile vastanduva „Minu Eesti“ (ME) üle. 1. aprillil IT-kolledzhis toimunud ME nn inspiratsioonikonverentsil ise osalenud filmiprodutsent Artur Talvik nägi 8. aprilli Eesti Päevalehes sügavamale – talle meenutas kogu üritus teleuudistest nähtud kodumaist parteikongressi: olemas on potentsiaalsed liikmed, toetajad, juhid, selge hierarhia. Mida aga veel pole, see on programm. Samas ei saa ka Talvik aru, miks tema teatrijuhist sõber Peeter Jalakas ei suutnud oma häid ideid ellu viia Reformierakonnas ega roheliste juures, kelle ridadesse ta kuulus.

KESKNÄDAL

PRÜGI TÄNASENI KORISTAMATA: Mullu puhuti meedias suureks kampaania „Teeme Ära 2008“. Aasta hiljem on see üritus lõpule viimata – üle poole Tartus Raadile, Rapla vallas Kuusikule ja Harjumaal Harkusse (pildil) kogutud prügist on endiselt sorteerimata. Aga juba alustab sama meeskond järgmise aktsiooniga – „Minu Eesti 2009“. (Foto Scanpix)

MTÜ ja kaubamärk on respublikaanidelt

1. maiks 100 000 Eesti mõtlejat kokku tuua lubaval algatusel „Teeme ära – Minu Eesti” pole avalikku füüsilist aadressi ega papist postkastigi. Tema peakorter asub veebis. Huvitaval kombel puudub aga sel koduleheküljel viide ettevõtmise juriidilisele kehale. Ja seda ilmse põhjusega.

IHKAB PÄRNUS VÕIMULE TULLA: MTÜ Minu Eesti on registreeritud IRL-i Pärnu piirkonna arendusjuhi Raul Sarandi (pildil) nimele aadressil Tamme tänav 51, Pärnu. Ajalehe Pärnu Postimees kaudu lootis Sarandi leida talguliste hulgast uusi liikmeid. Kas Sarandi nõustus MTÜ Minu Eesti laskma enda nimele kirjutada seepärast, et talle lubati selle eest Pärnu linnapea kohta? (Foto Scanpix)

Nimelt pole, vaatamata parteitu riigi edendaja kuvandile, juriidilist keha jäetud parteitute hooleks. MTÜ Minu Eesti on registreeritud Isamaa ja Res Publika Liidu (IRL) Pärnu piirkonna arendusjuhi, palgalise parteitöötaja Raul Sarandi nimele aadressil Tamme tänav 51, Pärnu.

MTÜ Minu Eesti põhikiri kinnitati 31. juulil 2008 ehk paar kuud pärast mullust vastuolulist prügiaktsiooni.

Kaubamärgi „Minu Eesti” registreerimise menetluses oleva taotluse on esitanud mullu 19. detsembril aga Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ainus juhatuse liige Urmo Kübar. See mees on endine Res Publica palgaline organisatsioonisekretär ja liikmeteenuste juht – järjekordse partei ülesehitamiseks igati pädev kodanik.

Kiislerilt 20 miljonit KÜSK-ile

Nn kodanikualgatuse „püha lehma” (kui kasutada Artur Talviku määratlust) finantseerimise skeemid on peaaegu sama keerulised kui taevaliku Vatikani maised finantsid.

„Minu Eesti“ koduleheküljel öeldakse, et projekti rahastajad on Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Telekom ja Euroopa Komisjon (Riigikantselei kaudu).

Sellega esiteks mureneb kultiveeritav kauniskujund vabatahtlike tasuta tegevusest. Pealegi on tegu Eesti riigi ja meie valitsuse poolt suunatava Euroopa Liidu rahaga, mitte era-annetustega.

Teiseks pole aga näha, kui palju raha ja, täpsemalt, kuidas seal liigub. Teatud järeldusi saab teha erinevaid kodanikuühiskonna palgalisi struktuure kõrvutades.

Osa raha tuleb riigieelarvest – iga-aastase 20 miljoni kroonise maksena regionaalminister Siim Kiisleri (IRL) hallatava Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) kaudu, mis pumpab selle „Minu Eestisse“ läbi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL). Sealhulgas ka euroraha.

Teine kanal on sihtasutus „Vaata Maailma“, mida toidavad majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi (IRL) haldusalast suunatav euroraha, IT- ja telekomifirmad ning pangad. Eraettevõtted osalevad seejuures ka oma toodete ja teenuste müügiga, mille puhul pole enam selge, kas tegu on nende rahalise panusega või hoopis teenistusega riiklikult suunatavalt tegevuselt.

KÜSK-i nõukogu esimees Tiit Riisalo on IRL-i rahastavale Marcel Vichmannile kuuluva AS-i Edelaraudtee arendusjuht. Sellegi ettevõtte käekäik sõltub majandus- ja kommunikatsiooniministri jagatavast reisijateveo dotatsioonist. Edelaraudtee arendusjuhi juhitav KÜSK-i nõukogu otsustas, et KÜSK-i büroo ruumid renditakse riigile kuuluva Eesti Raudtee peakorteriga samasse majja.

KÜSK-i juhatajaks on Agu Laius (IRL), kes on olnud alates 1991. aastast kuni viimase ajani IRL-iga tihedalt kokku kasvanud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige; isegi tema meiliaadress KÜSK-i kodulehel olevas CV-s on Jaan Tõnissoni Instituudi oma.

KÜSK-ilt miljonid EMSL-ile

KÜSK-i nõukogu otsustas tänavu jaanuaris toetada mullusest eelarvest „Minu Eestit“ ühe miljoni krooniga (raha kasutamisaeg kuni 31. maini 2009). Nõukogu juba on otsustanud ka jätkuprojekti rahastamiseks reserveerida 700 000 krooni 2009. aasta eelarvest. Ajal, kui riik kärbib kõike, mis liigutab, on ühe partei asutamiseks 1,7 miljonit krooni igati abiks.

„Teeme ära – Minu Eesti” idee kogueelarveks oli aga KÜSK-ile esitatud taotluses näidatud 8,36 miljonit krooni. Taotluse esitas Eva Truuverk ”Minu Eesti” meeskonnast, kes tegelikult on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) palgal.

KÜSK kantiski 2. märtsil „Minu Eestile“ mõeldud raha (850 000 krooni) mitte samanimelisele MTÜ-le, vaid EMSL-i arvele.

EMSL-ilt läheb ressurss „Minu Eestile“

Eesti mittetulundussektori esindusorganisatsiooni nõukogus on mitu ME projekti funktsionääri. Esiteks muidugi „Minu Eesti“ idee autorina esitletav nõukoja liige Rainer Nõlvak ise, samuti nõukoja liige Maarja Mändmaa (riiklikke hooldekodusid majandava AS-i Hoolekandeteenused juht) ja ka näiteks ME Setumaa toimkonna juht Aare Hõrn (IRL).

Mitu EMSL-i büroo palgal olevat inimest töötab tegelikult ME-s. EMSL-i tegevjuht Urmo Kübar on ME nõukoja liige, Eva Truuverk juhib ME partnersuhteid, Elina Kivinukk tegutseb ME koolitustoimkonnas.

„Minu Eesti“ nõukoda

Nõukoja koosseis, kes kodulehekülje andmeil „annab nõu ja hoiab silma peal kogu Minu Eesti projektil”, avab ürituse ärilis-poliitilist tausta veelgi.

Sinna kuuluvad Juhan Partsile alluva Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) osakonnajuhataja Margus Püüa ning samas asutuses töötav Partsi parteilasest abi Marek-Andres Kauts.

Arvestades MKM-i kaudu Eesti IT-sektorisse pumbatavaid Euroopa Liidu miljardeid, on mõistetav, et „Minu Eesti“ nõukotta kuulub Eesti Telekomi neljaliikmelisest juhatusest koguni kaks liiget: juhatuse esimees Valdo Kalm (kes on ka AS-i EMT tegevjuht) ja Enn Saar (ka „Microlink Eesti“ tegevjuht).

ME nõukojas on lisaks EMT tippjuhile veel kaks sama ettevõtte juhtfiguuri: arendus- ja tehnoloogiadirektor Tõnu Grünberg ning turundusdirektor Piret Mürk-Dubout.

Nõukojas on ka Elioni turundusdirektor Arti Oras, Andrus Aaslaid „Microsoft Eestist“ ja üks Skype’i asutajatest Ahti Heinla.

Sinna kuulub loomulikult ka sihtasutuse „Vaata Maailma“ juhataja Ain Järv, kes tänavu märtsis alustas EMT, Elioni ja Microlinkiga projekti „Ole kaasas!”. Selle käigus lubatakse 100 000 inimesele tasuta jagada arvutiõpetust, soodsaid arvuteid ja internetiühendust ning kolme aasta jooksul tuua internetti kasutama täiendavalt 50 000 peret.

Kuigi projekti rahastamisel kasutatakse ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid, täpsemat eelarvet ürituse veebilehtedelt siiski ei leia.

Nõukoja liige on ka Birgit Tolmann, kellele tööd andvat Õnnepanka rahastab riik KÜSK-i kaudu 430 265 krooniga. Tegemist on ilmselgelt „Minu Eesti“ järjekordse pungakesega, kes aitab hajutada projekti riiklikku finantseerimist. Kahtleja võib järgi kaeda leheküljelt www.onnepank.ee , kus on üleval lubadus luua õnneretseptide vahetamise võrgustik…

Nõukoja liige on ka Tõnis Paltsule ja Juhan Partsile ligilähedane Hans H. Luige äripartner Ville Jehe, AS Delfi juhatuse esimees.

Samuti on nõukojas riigikogulane Toomas Trapido (juba nimetatud Õnnepanga-nimelise riigilüpsilehma juht) ja teatrijuht Peeter Jalakas, mõlemad erakonnast Eestimaa Rohelised. Kirjas on ka reformierakondlane Hannes Astok Riigikogust.

Reformierakondlaste kaasalöömine on seletatav heameelega, mida selle partei peakorteris Tõnismäel tuntakse oma parempoolse rivaali pooldumise alguse puhul. Sellega on ju tegelikult läbi kukkunud kogu Mart Laari juhtimisel toimunud liitumisprotsess korra Isamaast juba lahku löönud Res Publlica seltskonnaga. Roheliste osalemisega Res Publica II-s on veelgi lihtsam – kohalikel valimistel ollakse häämeelega ühistes valimisliitudes ning need rohelised pole enam poliitikas ka nii rohelised, et järgmisteks Riigikogu valimisteks söandaks teha panust Marek Strandbergi juhitavale organisatsioonile.

„Minu Eesti“ töömesilased

Uue partei loomiseks vajalikust mõttetegevusest peab mulje looma parempoolne mõttekoda „Praxis“, kust on võetud ME analüüsitoimkonna juht Ain Aaviksoo, samuti tema kolleegid „Praxises“ Annika Uudelepp ja Maiu Uus.

ME maakonnakoordinaatoritest jääb silma IRL-i Res Publica tiivast Rain Veetõusme (Tallinna koordinaator), kes kuulub ka ME kommunikatsioonitoimkonda. Selles toimkonnas osalevad ka propagandaekspert Agu Uudelepp, valitsuse infonõunik Hille Hinsberg ja eurovalimistel IRL-i nimekirjas kandideeriv Karoli Hindriks.

ME koolituste ja talgujuhtide toimkond põhineb Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna koolituskeskusel – neljast liikmest kolme töökohad asuvad seal. (Pole ime, et esimesed nn proovitalgud toimusid just TTÜ Kopli õppehoones. Rahvusringhääling kajastas neid nädalavahetuse peauudisena, mis pole samuti ime, sest Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg isiklikult oli kohal.)

Teemade toimkonnas elik nende seas, kelle ülesandeks on agenda juhtimine, domineerivad ilmselt „Minu Eesti“ palgalised (8 inimest). Aga on ka kaks riigiametnikku – Anna Tiido välisministeeriumist ja Lauri Abel kaitseministeeriumist.

Silmatorkavalt paljudel võtmeisikutel pole ME koduleheküljel töökohta märgitud, mis võib viidata seigale, et neile maksab palka „Minu Eesti“ (millise juriidilise keha alt ja kas ka sotsiaalmaksu tasudes, see pole Kesknädalale muidugi teada).

„Minu Eesti“ partnerid

Sõna otseses mõttes hindamatu väärtusega on Rahvusringhäälingus parimatel eetriaegadel käiatavad „Minu Eesti“ reklaamklipid – hindamatud ses mõttes, et ETV-s ametlikult puudub reklaamihinnakiri.

Kui lisada lopsakas kajastus Vikerraadios, sh sellised erisaated nagu „Reporteritund“ (saatejuht Arp Müller, rääkijaks Marju Lauristin…), siis on ka siin tegu administratiivse ressursi ärakasutamisega.

Muide, ME partnerorganisatsioonide nimistus hakkab silma ka USA saatkond – ainus välissaatkond. Parteiloomeks välisriikides (sh Eestis) on USA seni kasutanud Avatud Eesti Fondi sarnaseid organisatsioone. Seekord on välisriik kaasatud vähemalt avalikult.

Venemaast ja Ukrainast rääkides nimetavad IRL-i poliitikud kogu eelkirjeldatud poliittehnoloogiat administratiivse ressursi kasutamiseks. Nende eneste loodud „Minu Eestis” on see aga vähemalt esialgu JOKK.

[fotoallkirjad]

MULJETAVAD: „Minu Eesti“ mõttetalgute proovist 21. märtsil võtsid osa Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) juhataja Agu Laius (IRL). Laius on alates 1991. aastast kuni viimase ajani IRL-iga tihedalt kokku kasvanud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige. Isegi tema meiliaadress KÜSK-i kodulehel olevas CV-s on Jaan Tõnissoni Instituudi oma.

TRIKITAVAD RIIGIRAHA EEST: Res Publica „äraostmatute“ rakukese rahaline ja organisatsiooniline „kanderakett“ ärimees Tõnis Palts on asunud taas rahva meeli hullutama. Seekord loob ta uut parteid riigiraha eest. Äriprojekti „Teeme ära“ õnnestumisse on andnud oma panuse mitmed ühiskonna väljapaistvad inimesed ja firmad, teiste seas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, „Minu Eesti“ nõukoja liikmed Hannes Astok (Reformierakond), teatrijuht Peeter Jalakas ja „Minu Eesti“ analüüsitoimkonna juht, kaitseminister Jaak Aaviksoo poeg Ain.

[ajalehe esiküljel]

[sissejuhatustekstid]

<> Isamaa ja Res Publica Liit ning ärimees Tõnis Palts loodavad projekti „Minu Eesti“ kaudu Eestis võimule tõusta.

<> Mittetulundusühing „Minu Eesti“ on registreeritud IRL-i Pärnu piirkonna arendusjuhi Raul Sarandi nimele.

<> „Minu Eesti“ üritab hajutada projekti riiklikku finantseerimist. „Minu Eestit“ rahastatakse miljonite kroonidega riigieelarvest ja Euroopa Liidu finantsvahenditest.

<> 2003. aastal allkirjastas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Rainer Nõlvakuga seotud AS-iga Celecure 17,1 miljoni kroonise lepingu vähiravimi uurimise toetuseks. Nõlvak tegi koostööd kahtlase minevikuga teadlastega ja lõpuks lasi saadud raha tuulde.

<> Eesti meedia soosib „Minu Eestit“. Mõttetalgute nõukotta kuulub meediaärimees Hans H. Luige äripartner, AS Delfi juhatuse esimees Ville Jehe. Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg viibis nn proovitalgutel ise kohal.

Raadiosaates „Olukorrast riigis“ peatus Anvar Samost 5. aprillil täitsa ontlikult mõttetalgutel „Minu Eesti“. Teema edasiseks käsitlemiseks anname majandusajakirjanikuna endale nime teinud Samostile ühe mõttelõnga BNS-i enda kontrori asukohast. Nimelt asub Balti jaamas tema juhitava firmaga samas hoones, aadressil Toompuiestee 35, riigile kuuluva AS-i Eesti Raudtee peakorter. Selle ettevõtte nõukogu koosolekutel on alati koht Tõnis Paltsul – Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liikmel, IRL-i Ettevõtjate Kogu esimehel. Palts on ka tänaseksi ära unustatud Res Publica „äraostmatute“ rakukese rahaline ja organisatsiooniline kanderakett. Sama mehe poliittehnoloogilised katsetused on nähtavad ka „Minu Eesti“ projektis.

Kui Res Publica loomise poliitilise ressursina kaasas Palts riigiametnikena endale poliitilist kapitali kogunud inimesi, siis nüüd on astutud sammuke edasi – uut parteid luuakse, seejuures risti ette löömata, riigi raha eest.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12258

Tallinna Sadama juhatus (kus võtmetegelased on reformierakondlased) müüs Paljassaare kaid üliodavalt erafirmale. <> Kaide müügi kohta ilmus märkamatu kuulutus Äripäevas. Hiljem muudeti enampakkumine ettevõttele suunatud pakkumiseks. <> Sadama nõukogu esimees Neinar Seli soosis müügitehingut. Kaide mahamüümist toetas ka Reformierakonda kuuluv juhatuse liige Allan Kiil. <> Sadama käive väheneb katastroofiliselt. Vara müüakse odavalt. Riigile makstakse dividende laenatud rahaga. <> Kes Paljassaare kaid endale saanud erafirma taga on IRL?

Reformierakonna juhtimisel käib Tallinna Sadamas riigivara odav väljamüük

Praegu iseloomustab Eesti majandust kulude kärpimine kõikjal – valitsusest kuni ettevõteteni. Riik takistab kohalikel omavalitsustel laenuvõtmist, et tugevdada riigi maksebilanssi. Samas ei piirata riigile kuuluvate äriühingute laene. Kas see ei mõjugi riigi maksebilansile?

Arusaamatu olukord valitseb Tallinna Sadamas. Riigile kuuluva ettevõtte kohustused kasvavad, aga samaaegselt müüdi 2008. aastal Paljassaare sadamas kaisid bilansilise jääkväärtusega.

Kummalised tehingud

Mullu müüs sadam Paljassaares kaisid AS-ile Petromaks Stividor 14,7 miljoni krooniga. Ekspertide hinnangul oli nende kaide tegelik turuväärtus tol hetkel kaugelt üle 100 miljoni krooni. Seda kinnitavad ka tehingut koormavad suured nõuded avalike andmebaaside järgi.

Tehing viidi läbi kummaliselt. Kaide müügi kohta ilmus tagasihoidlik kuulutus Äripäevas ning hiljem muudeti enampakkumine ettevõttele suunatud pakkumiseks.

Eelnevalt olid sadama spetsialistid kommertsdivisjoni juhi Andres Lippmaa juhtimisel koostanud põhjaliku analüüsi, mis tõi välja kaide müümisega kaasnevad suured riskid ja kus sisaldus ettepanek müük peatada.

See analüüs on Kesknädala käsutuses ja väärib laiemat tähelepanu.

Spetsialistid juhtisid tähelepanu asjaolule, et Tallinna Sadamale võib niiviisi tekkida konkurent erasadama näol. Riigile kuuluv äriühing võib seetõttu kaotada oma suurima kliendi Tallinki, kellelt laekub  Tallinna Sadamale aastas 240 miljonit krooni. Tallinkil oleks aga omaenda sadama abil võimalik sadamatasude arvelt kokku hoida.

Eesti üldisest hinnatõusust tulenev reisijatearvu vähenemise risk sunnib reisioperaatoreid oma tegevuskulusid vähendama ning otsima uusi arenguvõimalusi. Tallinkiga seotud isikutel on samas piirkonnas kinnisvaraarenduseks maid – reisijatele mõeldud tõmbekeskuse tekitamine sadamasse peaks igati võimalik olema, mistõttu võib kaide ostmine hästi sobituda nende kinnisvaraarenduslike plaanidega.

Arvatavad miljonid

Analüüsis hoiatatakse, et Paljassaare sadam võib soodsate hindadega ära meelitada kruiisilaevad. Edasise kinnisvaraarendusega (pagasikäitlemisteenindus ja laod, hotellid, kaubanduskeskused, turismiteenused) on võimalik tagada kruiisifirmadele võimalus kasutada sadamat nn turn-around sadamana. See aga oleks omakorda konkureerivaks projektiks Tallinna Sadama Vanasadamale, mis on samuti valmis vastavateks arendusteks.

Tallinna Sadama tulu kruiisilaevade teenindamisel on 40–50 miljonit krooni aastas. Kruiisifirmade üleminekul Paljassaarde ei oleks atraktiivsed mitte ainult tõenäoliselt madalamad sadamatasud, vaid ka kruiisifirmade võimalus teenida suuremat tulu kaldaekskursioonidelt, sest kesklinn/vanalinn poleks enam jalutuskäigu kaugusel. Lisatulu piletimüügist saaks ka nn transfeeri käimapanekul.

Agendid kindlasti ei jäta kruiisifirmadele pakkumast odavamate tasudega konkurentsadamat. Pealegi ei realiseeri ju ükski mõistuse juures oleja mereäärset maad, veelgi  enam sadama strateegilist vara – kaisid – nii kõvasti alla turuhinna.

Pärast analüüsiva dokumendi valmimist sunniti sadama kommertsdivisjoni juht Andres Lippmaa ametist lahkuma. Tallinna Sadama nõukogu reformierakondlasest esimees, Tartu ärimees Neinar Seli soosis müügitehingut. Kaide mahamüümist toetas aktiivselt ka Reformierakonda kuuluv juhatuse liige Allan Kiil.

Kellele toob kasu riigi äriühingule kahjulik tehing?

Kummaline on see, et näiteks 2007. aasta novembris emiteeris Tallinna Sadam riigile dividendide maksmiseks 256,4 miljonit krooni eest võlakirju. Seega – ühelt poolt Tallinna Sadam laenab raha, et riigile välja maksta omanikutulu, ja teiselt poolt jagab oma strateegilist vara sümboolse hinnaga. Nagu tavatseb öelda reformikast peaminister: tule, taevas, appi!

Eelmisel aastal valitsuses esitatud sadama presentatsiooni põhjal pole riigil Tallinna Sadama omanikuna enne 2012. aastat dividende mõtet lootagi. Kaubavood sadamas on alates 2007. aastast vähenenud 30%. Tänavu jätkavad kaubavood kolinal kukkumist ning on juba kahe esimese kuuga täiendavalt kahanenud võrdluses eelmise aastaga veel 7,2 protsenti. Lisaks on Tallinna Sadama audiitor Urmas Kaarlep Pricewaterhouse Coopers‘ist oma arvamuses sadama majandusaruande kohta juhtinud tähelepanu, et Tallinna Sadama bilansis seisab 900 miljoni krooni ulatuses materiaalset põhivara, mille väärtuse kohta ei olnud audiitoril võimalik saada piisavalt kindlust. Silmas peetakse Muuga söeterminali, mille infrastruktuuri on Tallinna Sadam investeerinud üle 800 miljoni krooni. Audiitor ei saanud ka alternatiivseid auditiprotseduure kasutades piisavalt tõendusmaterjali bilansilise maksumuse õigsuse ja allahindluse vajalikkuse kohta. Seega on reisijateveol lähiaastatel sadamale eriline tähtsus teenindamaks juba olemasolevaid ja uusi, juurdevõetavaid kohustusi.

Miks tehakse niisuguseid riigi äriühingule kahjulikke tehinguid? Miks sadama nõukogu esimees kiidab sellised tehingud heaks?

Korruptsioon?

Kas siin ei ole tegemist korruptsiooniga? Või on tegemist tüüpilise reformierakondliku poliitikaga: kõik müügiks enne lõppu? Vahet ju pole – pärast meid tulgu või veeuputus! Võimalik, et selliste tehingute abil toetatakse kellegi kaudu näiteks Reformierakonna parteikassat?

Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli on samal ajal Reformierakonna suurtoetaja. Nii annetas ta aastatel 2006–2008 parteikassasse kokku 470 000 krooni. Ka on suutnud Neinar Seli aktiivselt toetada Tallinna Sadama finantsvahendite kaudu Eesti Olümpiakomiteed (EOK), kus ta on üks täitevkomitee asepresidente. Nii on EOK riigile kuuluvalt äriühingult aastail 2004–2008 saanud  6,4 miljonit krooni, mis põhiliselt on läinud Reformierakonna poliitikute juhitavatele alaliitudele.

Seega – riigile kuuluva äriühingu vara mahaparseldamine ja laiahaardeline sponsorlus samast äriühingust kukuvad Reformierakonna suurtoetajal Neinar Selil hästi välja.

Kelle kätte mängiti Paljassaare kaid?

Ühed väidavad, et kadunud Robert Lepiksoni pojale, aga teised peavad teda siiski vaid „tankistiks“. Kaidega seotud uus võtmeisik olevat Toivo Promm – Isamaa ja Res Publica Liidu poliitik ning ärimees, kunagine Tallinna abilinnapea, ekslinnapea Tõnis Paltsi lähedane sõber.

Mida ütleb selle kohta tema parteikaaslane, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts? Kas temagi on segatud sellesse korruptiivsesse äriprojekti?

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12272

Üldse esimene kriminaalasi minu suhtes (edaspidi: kriminaalasi nr. 1) algatati 25.01.2002 ja kandis numbrit 0222100009. Selle algatamise aluseks oli Hansa Liisingu avaldus, nagu oleksin mina “ärandanud” 10 miljonit krooni. Kriminaalasja raames võeti mind kümneks päevaks vahi alla. Keskkriminaalpolitsei teatas avalikult (Postimees 08.02.2002), et süüteo kohta on ümberlükkamatud tõendid ja et Lauri Vitsutit ootab kuueaastane vabadusekaotus. Peale selle episoodi leiti veel üks võlgnik, kes kaebas oma elule kallalekippumises, ja mulle esitati veel ka süüdistus tapmisähvardusega väljapressimises.

Teine kriminaalasi nr 1-06-1708 (edaspidi: kriminaalasi nr. 2) algatati 30.10.2002 ja selle algatamise motiiviks oli pankrotihaldur Peeter Sepperi (ajakirjanduse andmetel on tegemist endise KGB Tartu osakonna koosseisulise töötajaga) väide, et mina olevat tema pankrotimenetluses paljaks varastanud.

Esimeses kriminaalasjas saadeti pärast kaheaastast eeluurimist asi kohtusse. Kohtus kuulati üle 36 tunnistajat. See kõik kestis veel kolm aastat. Pärast viieaastast kriminaalmenetluse läbiviimist, teatas ühel istungil prokurör, et antud asjas puudub avalik huvi, ja ta taotles menetluse lõpetamist avaliku huvi puudumise tõttu. Kohus lõpetas kriminaalasja määrusega prokuröri taotlusel.

Paralleelselt kriminaalasja nr. 1 lõpetamisega forsseeriti kriminaalasja nr. 2 menetlust, mis oli juba aastaid seisnud. Ühe kuuga kuulati üle kõik tunnistajad ja esitati süüdistus. Seda kriminaalasja oli siis juba menetletud üle nelja aasta. Esitasin kohtueelse menetluse kestel korduvalt kaebusi Riigiprokuratuurile, et menetlus on seadusevastane, kuna selles asjas puudub kuriteokoosseis. Riigiprokuratuur jättis kaebused rahuldamata. Täpselt 10 päeva enne aegumist (aegumist hakatakse lugema viimasest episoodist viis aastat) esitati kiirustades ja seadust rikkudes (seda tuvastas hiljem Tallinna ringkonnakohus, kui olin esitanud kuriteokaebuse prokuröri tegevuse peale) süüdistusakt kohtusse ja kohus koostas viivitamatult minu kohtu alla andmise määruse (seda tegi kohus 9. veebruaril 2006, kui minul täitus täpselt 40 aastat sünnist).

Kuna prokurör rikkus räigelt seadust, koostasin kuriteokaebuse ja esitasin selle peaprokurörile. Kuriteokaebuses palusin algatada prokuröri suhtes kriminaalasi karistusseadustiku ? 310 põhjal seoses teadvalt vale süüdistuse esitamisega. Süüdistusakti aluseks oli Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi jõustumata otsus 2-2/916/05, mille hiljem tühistas Riigikohus.

Prokurör Stella Veber jättis taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks üldse läbi vaatamata. Muid märkimisväärseid tõendeid, peale jõustumata kohtuotsuse, antud asjas polnud.

Riigiprokuratuur jättis kriminaalasja algatamata, tuues põhjuseks, et “prokurör võibki mõõdukalt seadust rikkuda”. Kaebasin Riigiprokuratuuri otsuse algatamatajätmise kohta edasi ringkonnakohtusse. Tallinna ringkonnakohus möönis, et seadust on rikutud, kuid see ei anna piisavat alust algatada kriminaalasja prokuröri vastu. Sisuliselt jättis ringkonnakohus asja algatamise sõltuvusse kohtuotsusest.

Pankrotihaldur Peeter Sepper esitas samal ajal kahju hüvitamise nõuded topelt – nii tsiviilasju arutavatesse kohtutesse kui ka kriminaalasja nr. 2 raames. Pankrotihaldur Peeter Sepper kaotas kõik tsiviilkohtumenetlused. Harju maakohus võttis vastu mitu otsust, milles jäeti pankrotihaldur Peeter Sepperi kahjuhüvitamisnõuded endiste juhatuse liikmete vastu rahuldamata. Kohus tunnistas endiste AS-i Epikart juhatuse liikmete Ülle Kingi ja Lauri Vitsuti tegevuse seaduslikuks.

Kriminaalasja nr. 2 arutamine jätkus Harju maakohtus, kus kannatanut esindav pankrotihaldur Peeter Sepper püüdis varjata asjaolu, et on saanud 200 000 krooni kahjuhüvitist Hansapangast kätte ning arvestanud selle oma töötasuks. Pettus ei tulnud kohtumenetluses kohe ilmsiks, ja Peeter Sepper saavutas kriminaalasjas tsiviilhagi rahuldamise minu vastu (hiljem tühistas selle ringkonnakohus). Samas nõudis Peeter Sepper Harju Maakohtus sama summat ka viimaselt AS-i Epikart juhatuse liikmelt Meelis Möldrilt.

25.10.2007 tegi Harju maakohus otsuse (kokku 170 lehel!), millega mõistis mind süüdi. Otsuse tegijaks oli kohtunik Merike Allikmäe. Kaebasin otsuse edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Kohus tühistas otsuse ja möönis, et Harju maakohtu otsus oli seadusevastane ja prokuröri poolt esitatud süüdistus algusest peale puudulik. Ringkonnakohus möönis, et kohtuotsus on saadud süüdistuse ümberkopeerimise teel; kogemata oli kohus ümber kopeerinud ühte ja sama asja mitu korda, jättes isegi kirjavead sisse. Tallinna ringkonnakohus andis nn. juhtnöörid, mida tuleks antud asjas üldse tuvastada, kuid samas seadis kohus kahtluse alla, kas antud tegu on üldse karistatav.

Vahepeal selgus ajakirjanduse andmetel, et esimeses astmes otsuse teinud kohtunik Merike Allikmäe suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus. Pretsedenditult esimest korda Eestis kavatses Riigikohus tagandada kohtuniku ebakompetentsuse tõttu (Postimees 05.09.2008). Kohtunik Merike Allikmäel õnnestus sulitempe tehes päästa oma kohtunikupension ja lahkuda ametist enne, kui Riigikohus oleks teda tagandanud. Tagandamise puhul oleks ta kaotanud oma kohtunikupensioni.

Tallinna ringkonnakohus suunas asja tagasi Harju maakohtusse. Prokurör Stella Veber hakkas asja venitama. Korduvalt muutis ta süüdistust. Kokku muudeti süüdistust ja esitati uus süüdistusakt kuuel korral.

Harju maakohtu kohtuvaidlustes nõudis prokurör Stella Veber Lauri Vitsutile reaalset neljakuulist vanglakaristust neli kuud, ülejäänud karistus 1,5 aastat tulnuks ära kanda tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Kriminaalasja nr. 2 menetlust on toimetatud kokku üle viie ja poole aasta. Viimasest selles väidetavast episoodist on möödunud 8 aastat

LAURI VITSUT, jurist

.[kaks esiletõstet]

Kohus mõistis Lauri Vitsuti õigeks

Harju Maakohus mõistis 3. aprillil Lauri Vitsuti talle usaldatud ja tema korralduses oleva võõra vara omastamises ning ametiisikuna ametiseisundit kuritarvitades suureulatuslikus võõra vara riisumises õigeks.

Riik peab hüvitama Vitsutile õigusabi kulud 141 600 krooni eest. Ka ekspertiisikulud, koopiakulud ja määratud kaitsjale makstud tasu jäetakse samuti riigi kanda.

Lauri Vitsut lubas prokuröri kohtusse kaevata

Meedias ilmunud väidete järgi on Lauri Vitsut lubanud talle valesüüdistuse esitanud prokuröri Stella Veberi kohtusse anda, sest Vitsuti sõnul on prokurör sooritanud sellega kuriteo.

Vist pole kellelegi enam saladus, et viimastel kuudel on sagenenud kaitsepolitsei ametnike visiidid Pärnu linnavalitsusse. Lisaks esimesele korrale mullu sügisel, mil viidi ära kõik asjakohased arvutid, kopeeriti nende sisu, tassiti minema kõikvõimalikke pabereid, mis on väidetavalt seotud teedehanke läbiviimisega, jätkuvad politseireidid meie majja regulaarselt iga nädal.

[Vt ka 1. aprilli Kesknädal “Pärnus kasutas kaitsepolitseinik ametiseisundit parkimistrahvi klaarimiseks?“]

KaPo on linnavalitsusse viimastel kuudel teinud lugematul arvul visiite. Küll on minema viidud faksi- ja koopiamasinaid, et uurida neisse salvestunud tahma infomälu, küll spordihoone hanke materjale. Mida kõike on küsitud, uuritud ja minema viidud!

Kui poleks tegu sedavõrd tõsise ametkonnaga, ristiks kogu operatsiooni huumorietenduseks. Politseinikud tunnevad end linnavalitsuses juba nagu kodus. Ainus kurbus kogu tragikoomilise loo juures on, et mingitest edusammudest uurimisel seni teatatud pole. Küll on kuulda, et prokurör tahtvat kriminaalasja kuriteokoosseisu puudusel ammu lõpetada, aga Tallinnast ei lubata. Kas tõesti on Pärnu kohv nii maitsev?

KaPo ametnik pani minugi kannatuse proovile

Mõistuse piires on kõik talutav. Saan minagi aru, et kui „ülalt“ on antud korraldus, siis tuleb otsida. Ja kui eelinfo osutus valeks ühe võimaliku korruptsioonijuhtumi puhul, tuleb leida teisi. Kasvõi maa alt välja kaevata. Pole ju võimalik, et Viisitamm mingeid vigu pole teinud! Iga inimese juurest leiab mõne väiksema möödalaskmise, kui luubiga uurida. Nii kindlasti ka minu puhul.

Kuid reedel, 27. märtsil toimus midagi, mis ka minu paljunäinud kannatuse proovile pani. Nimelt saabus meie majja kui oma koju järjekordne KaPo ametnik, kelleks seekord osutus Tarmo Raud. Et tegu on Pärnu mehega, võiks arvata, et külaline seadis sammud linnavalitsusse murest linna raha juhtimise pärast, tuli prokuratuuri volitusel korruptsiooni avastama või soovis niisama meie maja ajaloolis-unikaalse arhitektuuriga süvitsi tutvuda.

Kuid ei midagi sellist! Tarmo Raud soovis vestelda geodeesiaspetsialisti Aime Proosiga, kinnitades valvelauas, et kuigi ametlikku vastuvõtuaega polnud, olevat tal Proosiga kohtumine kokku lepitud.

Töötõendiga vehkima!

Käinud ära väidetava tuttava Proosi juures, seadis Raud sammud juba isiku juurde, kellega ta tegelikult rääkida tahtis. Liiklusspetsialist Toomas Tammela oli enam kui üllatunud, kui ilma igasuguse etteteatamiseta potsatas tema kabinetti meeskodanik, kes võttis välja oma töötõendi, tutvustas end KaPo ametnikuna ning soovis enda sõnul vestelda kõigest, mis seotud parkimise korraldamisega Aia ja Pika tn ristmikul asuvas parklas.

KaPo ametnikku huvitas, kas see parkla on tasuline või ei ole, kes ja millistel alustel andis Europark OÜ-le kontrollimiskorralduse. Vestluseks nimetatud ülekuulamine kestis ligi pool tundi. Tammela küsimusele, millega on ta ära teeninud KaPo visiidi, vastas politseinik, et seoses teatud isikute uurimisega linnavalitsuse majast.

Lühidalt selgitas linnavalitsuse liiklusspetsialistist ametnik politseinikule, et kõnealune parkla asub Pärnu kesklinna tasulise parkimise tsoonis ning linnale on pandud kohustus seda parklat hallata, mis annab ka õiguse ja kohustuse seal parkimist reguleerida.

Kas kabinetiseintel on kõrvad?

Mille poolest erineb see KaPo külaskäik eelnevatest? Mis siis ikkagi mu kannatuse proovile pani? Kõigepealt oli kummaline, et KaPo ametnik saabus linnavalitsusse ligi kolm tundi pärast minu kabinetis toimunud koosolekut, kus arutasime eelpoolmainitud parklaga seonduvaid võimalikke probleeme ning seda, kas linnal on ikka õigus riigimaal parkimist korraldada. See oli minu jaoks esimene kord seda teemat arutada ning ma olin jõudnud oma märkmikusse kirjutada, et antud küsimuses tuleks läbi viia täiendav juriidiline analüüs lisaks meie maja juristide arvamusele. Kas tõesti on mu kabineti seintel kõrvad?

Teine hämmastama panev asjaolu seisneb selles, et kaitsepolitseiametnik sisenes linnavalitsusse, viidates valele kokkuleppele ning vaikides oma tegelikust eesmärgist. Omamata sealjuures ametlikku volitust ülekuulamise korraldamiseks, nimetas ta seda vestluseks. (Näidates siiski enne “vestlust”oma töötõendit ja kinnitades, et külaskäik on seotud teatud linnavalitsuse töötajate uurimisega.)

Kas siis ikkagi oli tegu kodanik Raua isikliku huviga parkimiskorralduse vastu? Või püüdis ta osutada sanktsioneerimata teeneid oma tööandjale?

Sellele küsimusele on paraku väga keeruline vastata, sest tagatipuks selgus, et kaitsepolitseinikust “vestluspartner” oli ka ise saanud valesti parkimise eest kirjaliku hoiatuse, millega juhiti tema tähelepanu sellele, et antud parkimisalal on tal tasumata parkimistasu.

Kui ülaltoodule liita veel viimane asjaolu, siis tundub tõepoolest, et Tarmo Raud otsustas innuka politseinikuna segada ühte patta oma tööandja huvid ja isiklikud mured ning kasutada neid kerge pettuse abil asjakohaste selgituste saamiseks. Pole ju vahet, millise rikkumisega Viisitamm vahele võtta! Oleks sellisel moel selgunud midagi seadusevastast, oleks meie aina enam eesmärgile (ja aina vähem abinõude legaalsusele) pühendunud uurimisorgan leidnud vähemalt midagigi, millega avalikkuse ees oma astunud samme õigustada.

KaPo ametnik kuritarvitas ametiseisundit?

Juristina näen siin mitut ebaseaduslikku ja ametiseisundi kuritarvitamisele viitavat tõendit, mida prokuratuur peaks kindlasti uurima hakkama. Pean taunitavaks, et politsei kasutab oma ametiseisundit inimeste mõjutamiseks. Samuti pole õiguslikult päris korrektne, et ühe tänavahoolduse hankemenetlust puudutava kahtlustuse raames on KaPo jõudnud juba läbi uurida kümned ja kümned tehingud, hanked, otsustused jms, millel pole eelmainitud hankega mingit pistmist.

Muide, viimati uuriti üle juba 2003.–2004. a. minu meilboksist leitud kirjavahetus erinevate ettevõtjatega ning kutsuti eelmisel nädalal ülekuulamisele mitu tollases kirjavahetuses osalenud inimest. Olgu lisatud, et tol ajal olin Keskerakonna tegevsekretär ja minu esmakordse tööleasumiseni Pärnus jäi veel kaks aastat…

Mul on küll väga ebamugav nii väita, kuid küsimus ei ole täna enam selles, kas ja kui suures ulatuses on seaduse vastu eksinud Mart Viisitamm või milliseid väärtegusid õnnestub mulle inkrimineerida. Küsimus on juba ammu Eesti demokraatliku õigusruumi piiride testimises politsei poolt, kelle juhtkonna ainsaks sooviks paistab olevat lõpliku kontrolli saavutamine ühiskonnas.

Kes aga juhib politseid? Annaks Jumal, et rahvas oma tarkuses seda õnnetust läbi ei laseks

Mina aga tellisin linnavalitsusse „lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!

MART VIISITAMM, Pärnu linnapea

KESKNÄDAL, 01. aprill 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12222

Kiiresti langev ehitussektor on täna meedias aktuaalne teema. Erasektori nõudlus kukub jätkuvalt ning üha enam hakkab domineerima riikliku sektori tellimus. Konkurents riigihangete puhul kasvab veelgi. Järjest rohkem on ettevõtteid, kellele riigihanke võitmine on võimalus ellu jääda. Võitmiseks läheb tavaliselt vaja odavat hinda ja kõrget kvaliteeti. Või läheb vaja veel midagi enamat, mis aitab ettevõttel jätkuvalt võita riigihankeid, näiteks ühes riigile kuuluvas äriühingus AS Tallinna Sadam

ÄGE EHITAJA: Toomas Luman – mitte ainult äge ehitusmees, vaid ka tubli kinnisvaraarendaja. Kui KaPo Kesknädalat päriselt kinni ei pane, siis jõuame kirjutada ka sellest, millised hooned Mustamäel on Vabariigi Valitsuse otsusega ilma konkursita üle antud Lumanile ja seejärel tema poolt avalikule sektorile kalli raha eest tagasi renditud.

Sadam on kindlasti üks olulisemaid riigile kuuluvaid infrastruktuuri ettevõtteid. Tallinna Sadam on aastate jooksul investeerinud infrastruktuuri miljardeid kroone. Vaieldamatult kõige edukam ettevõte ehituse riigihangetel sadamas on aastate jooksul olnud Eesti Ehitus AS. See ettevõte on võitnud viimase 12 aasta jooksul Tallinna Sadama suurtest infrastruktuuri riigihangetest koguni 15.

Võidetud on peaaegu kõik tähtsamad hanked. Eesti Ehitusest on saanud praktiliselt Tallinna Sadama ehitusosakond. Nii võideti eelmisel aastal Paldiski Lõunasadama kaide nr 8 ja 9 projekteerimise ja ehitamise riigihanked. Ehitust alustati 2008. aastal ja töödega plaanitakse valmis saada 2009. aastal. Riigihanke aruande maksumus ainuüksi selle objekti puhul on 316,4 miljonit krooni. See moodustab Eesti Ehituse kontsernikäibest 2008. aastal ligi kümnendiku (8,2%).

Kuidas on võimalik, et üks ettevõte totaalselt võidab riigihanked riigile kuuluvas äriühingus?

Kesknädalale on kinnitatud, et mõnigi kord on Eesti Ehituse odava hinna põhjuseks olnud teatud tööde ümberhindamine ehk „ettenägematutel põhjustel“ kulub raha objektile ikkagi rohkem. Harvad ei ole olnud juhud, kui seoses „täiendavate“ ja „ettenägematute töödega“ on tulnud Tallinna Sadamal tasuda täiendavaid summasid „tekkinud lisatööde“ eest. Loomulikult on lisatööde peatöövõtja olnud sellistel juhtudel Eesti Ehitus.

Eriti põnevad on veealused ehitused, mida hiljem on keeruline kontrollida. Näiteks Paldiski sadamas olevat veealuseid ehitisi nii oluliselt „ratsionaliseeritud“, et torm viis varsti kaid ära. Vaiad paigaldati merepõhja liiga lühikesed ja harvalt, võrreldes esialgse projektiga. Eesti Ehitus muutis projekti, et teha odavamalt ja võita konkurss, aga kui meri kai minema uhtus, siis küsis täiendavalt raha nii Tallinna Sadamast kui ka kindlustusest, ning saigi mõlemalt poolt. Väga lihtne on võita konkursse, kui enne on kokku lepitud, kuipalju raha pärast juurde saab.

Luman

Eesti Ehituse suuromanik on reformierakondlasest ärimees Toomas Luman, kes on ühtlasi juba aastaid Reformierakonna suurtoetaja. Ajavahemikul 2005. aasta märtsist kuni 2008. aasta detsembrini on Luman toetanud Reformierakonda 3,2 miljoni krooniga. Aastased toetussummad on kõikunud vahemikus 0,4 miljonist kroonist 2008. aastal kuni 1 miljoni kroonini aastal 2007.

Raha on osavalt ära hajutatud – peaaegu iga kuu on Reformierakonnale läinud sada tuhat, mõni kuu ka kakssada tuhat krooni. Luman on Reformierakonnale või selle tipptegijatele justkui palka maksnud.

Tähelepanemist väärib mõnigi kokkulangevus, kui rahaülekanne Reformierakonnale on tehtud üsna vahetult pärast järjekordse ehitushanke äravõitmist. Seega Eesti Ehituse omanik Luman ei ole kaubelnud kahjuga. Toetades erakonda miljonite kroonidega, on tema ettevõte olnud pidevalt üliedukas riigile kuuluva Tallinna Sadama riigihangetel, võites ehitustöid enda ettevõttele aastate jooksul ligikaudu 1,4 miljardi krooni eest.

Seli ja Kiil

Tallinna Sadama nõukogu töös on pikka aega osalenud Reformierakond. Sadama nõukogu üks staažikamaid liikmeid on Tartu ärimees Neinar Seli. Alates 2005. aastast on Seli juhtinud Tallinna Sadama nõukogu tööd esimehena.

Alates 2003. aastast kuulub juhatusse ka kehakultuuriharidusega reformierakondlane Allan Kiil. Lisagem, et nimetatud juhatusliikme kureerida on ka sadama ehitusdivisjon ja infrastruktuuri halduse divisjon. Ehitusdivisjoni oluliseks tööks vastavalt sadama organisatsioonile on ehitusjärelvalve teostamine. See divisjon juhib ehitusalaste riigihangete tingimuste koostamist ja arvestamist. Põhimõtteliselt on kogu ehitusalaste riigihangetega tegelemine alates riigihanke tingimuste koostamisest ja dokumentide ettevalmistamisest kuni ehitusjärelevalveni ning kvaliteedi kontrollini reformikas Allan Kiili valvsa pilgu all.

Kiili puhul on tegemist endise Harku vallavolikogu esimehega, keda tema enda parteikaaslased soovisid 2008. aastal Reformierakonnast välja visata. Põhjuseks olid detailplaneeringutega seonduvad intriigid Harku vallas.

Meedias on koguni väidetud, et Kiil olla võtnud pappi kinnisvaraarendajatelt ja sigatsemine läinud nii suureks, et lõpuks viskas see üle isegi tema parteikaaslastel vallavalitsuses. Kui Kiil lubas anda loa kortermaja ehitamiseks Tallinna–Tabasalu–Keila-Joa tee äärde kiriku vastu (ta olla isegi raha kätte saanud), pani vallavalitsus sellele veto peale. Kiil läinud marru, et mehed tema sõna ei kuula, ja algatas 2007. aasta sügisel vallavalitsuse umbusaldamise.

Kuu hiljem avaldas hoopis volikogu umbusaldust Kiilile endale ja Reform kaotas vallas võimu. Seepeale tahtis kohalik allorganisatsioon Kiili parteist välja visata, sest mees algatas oma parteikaaslaste umbusaldamise. Eelmise aasta aprillis otsustas partei juhatus, et Kiil võib siiski erakonda jääda ja erakonnale edasi kasulik olla. Kesknädala andmetel on Kiilil Tallinna Sadama nõukogu esimehe Seliga hea klapp ja lähedane koostöö.

Vink ja Nõgu

Lumani sidet Tallinna Sadamaga olevat korraldanud Jaano Vink, kes on töötanud nii Tallinna Sadama ehitusjuhina kui ka nüüd Eesti Ehituse juhatuse esimehena. Kui Vink läks ametlikult Eesti Ehitusse, pani ta Tallinna Sadamasse tööle oma endise asetäitja ja grupivenna Peeter Nõgu, kellega oli pikalt koos töötanud.

Seega on Eesti Ehitus saanud loota igakülgsele toetusele alates sadama nõukogust kuni juhatuseni välja. Ajavahemikul 2003–2008 on Eesti Ehitus võitnud vähemalt seitse riigihanget Tallinna Sadamas. Samasse perioodi jääb näiteks Tallinna Vanasadama kruiisikai ehitus, mille maksumus ainuüksi oli 83,3 miljonit krooni.

Eelviimases ajakirjas „Saldo“ mainib aastaid Eesti ehitusturul tegutsenud Andres Koger (ehituskontserni Koger & Partnerid suuromanik), et ehitusfirmade püsima jäämine ei sõltu enam töökusest või muidu tubli olemisest, vaid millestki ebamäärasest ja tabamatust.

Tundub, et Eesti Ehituse pidev riigihankevõit Tallinna Sadamas ei ole midagi ebamäärast ega tabamatut. Selgelt on näha huvitatud isikud, kes on esindatud sadama erinevatel juhtimistasanditel. Ühisnimetajaks, mis seob nii tellijat ehk Tallinna Sadamat tema nõukogu ja juhatuse näol ühelt poolt ning tööde teostajat Eesti Ehitust teisel poolt, on Reformierakond. Olulised otsustajad, sadama nõukogu esimees Neinar Seli ja juhatuse liige Allan Kiil ning Eesti Ehituse suuromanik Toomas Luman kuuluvad kõik Reformierakonda.

Kas siin ei ole tegemist võimaliku korruptsiooniga, ebaausa konkurentsiga ja heade ettevõtlustavade rikkumisega?

Väärib tähelepanu, et mitte kõike, mida sadamas kavandatakse, ei hakata tegelikult ehitama. See on arusaadav. Kui kaubavoogusid ei ole, pidurdub ka arendustegevus sadamas. Kindlasti asutakse aga ehitama neid objekte, kus konkursi on võitnud Toomas Luman. Heategijale ei sobi ju ometi ära öelda!

Kesknädala arvates tasuks Eesti Vabariigi Prokuratuuril ja Eesti Vabariigi Riigikontrollil uurida ning kontrollida aktsiaseltsides Eesti Ehitus (nüüd juba Nordecon) ja Tallinna Sadam toimuvat ühismajandamist ja suurte riigihangete läbiviimisel kujunenud olukorda. Õigusriigis peaks ju kõikides ettevõtetes toimuv, kaasa arvatud riigi omanduses olevad ettevõtted, olema läbipaistev ning arusaadav kõigile. Mihkel Oviir, Raivo Aeg, Norman Aas – see on teie töö. Või kuidas?

KESKNÄDAL

Fotodel:

SELI SIIN JA SELI SEAL: Tallinna Sadama nõukogu töös on pikka aega osalenud Reformierakond. Sadama nõukogu üks staažikamaid liikmeid on Tartu ärimees Neinar Seli.

KIIL KUREERIB: Põhimõtteliselt on kogu ehitusalaste riigihangetega tegelemine alates riigihanke tingimuste koostamisest ja dokumentide ettevalmistamisest kuni ehitusjärelvalve ning kvaliteedikontrollini Tallinna Sadama juhatuse liikme reformist Allan Kiili valvsa pilgu all.

[esiletõste] Kesknädala arvates tasuks Riigiprokuratuuril ja Riigikontrollil uurida ning kontrollida aktsiaseltsides Eesti Ehitus (nüüd Nordecon International) ja Tallinna Sadam toimuvat ühismajandamist ja suurte riigihangete läbiviimisel kujunenud olukorda.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12168

<> Suurejooneline provokatsioon! Ärimees räägib Kalev Kallole jahmatava juhtumi kohtumisest kaitsepolitseiga. <> Kallo jutustab loo edasi Kesknädalale. <> Kaitsepolitsei sundis ärifimat kirjutama linnajuhte kompromiteerivaid kirju? <> Kogu lugu lõhnab juristi hinnangul süütõendite kunstliku loomise järele.

Loe: „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“

Tallinna linnajuhid suures ohus!

Kesknädal toob täna lugejateni loo sellest, kuidas kaitsepolitseinikud võtsid ühenduse ühe ärimehega ja suunasid tema firmat vahendama kirju, mis tuli „soovitavalt“ saata Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja abilinnapeale Taavi Aasale.

Kirjades sisalduvad nimed Ivo Parbus, Merko, Jüri Vilmsi Sihtkapital ja Farmaatsiatehas.

Ärimees ei nõustunud võltsitud kirju allkirjastama ega välja saatma, aga teadasaamine „meie täielise demokraatiaga riigis” kasutatavatest võtetest eesmärgi poole liikumisel on meile kõigile õpetlik.

KESKNÄDAL, 25. märts 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12169

FAABULA: Riigikogu liikme, endise teede- ja sideministri ning Tallinna abilinnapea Kalev Kallo poole pöördus 11. märtsil tema ammune tuttav ettevõtja Grigori Petrišin. Ta jutustas Kalev Kallole alljärgneva loo, mille Kallo omakorda vahendas Kesknädalale.

Petrišin: „Ühel päeval, orienteerivalt Eesti Vabariigi aastapäeva eel, helistas mulle üks kodanik, kes tutvustas end kui üht Paepargi planeeringuga haaratud maa-ala vahetus naabruses oleva kinnistu omanikku.

Helistaja selgitas, et kuna Tallinna linnavalitsus koostab Paepargi planeeringut, siis on mõistlik praegu näidata initsiatiivi ja tegelda ka külgnevate alade planeeringutega. Ning väitis, et ta on kursis, et ka meie firmal on planeering pooleli, ja seepärast oleks mõistlik ühes koos arutada võib-olla ühiselt huvi pakkuvaid probleeme.

Nõustusime selle ettepanekuga ja leppisime kokku aja, mil nad pidid meie juurde tulema.

Kokkulepitud päeval ja kellaajal saabus kolm meest, kes nüüd juba tutvustasid end KaPo töötajatena ja näitasid töötõendeid. Üks oli tuntavalt vene rahvusest, teised kaks eestlased, aga nad valdasid vene keelt.

Sissejuhatuseks peatusid nad pikalt minu elulugu puudutavatel faktidel, mis puudutasid nii minu tööalast käiku kui ka perekonda puudutavaid andmeid, kinnitades sealjuures, et teavad minust kõike.

Neil oli hästi teada informatsioon meie firma detailplaneeringu menetlemise käigust, linnavalitsusega toimunud kirjavahetusest ja linnavalitsuses toimunud nõupidamistest. Nad olid kursis, et viimaste arutelude käigus soovis linn võõrandada osa meie kinnistust, mis peaks minema üldkasutatava tee alla.

Nad tundsid eriti huvi nõupidamiste vastu, mis toimusid linnaametnik Ivo Parbuse osalusel.

Suunavate küsimustega püüdsid juttu viia selleni, kas me pole pidanud kellelegi mingeid hüvitusi andma selle eest, et meie planeering kiiremini liiguks. Meie vastused olid loomulikult eitavad.

Kohtumise lõpetuseks esitasid nad nimekirja dokumentidest, mida soovisid kaasa võtta. Kusjuures nõue oli, et need oleksid originaaleksemplarid. Nad andsid mõista, et võiksid meid ka ametlikult välja kutsuda, aga parem on, kui kenasti kokku lepiksime ega teeks seda ametlikult.

Andsimegi välja dokumendid, mida sooviti, vormistamata selle kohta mingit kirjalikku paberit.

Kuna neid dokumente on meil vaja oma edasisel asjaajamisel, tundsime loomulikult huvi, millal need tagasi saame.

Meile kinnitati: ärgu me muretsegu, kuu aja pärast saame kõik tagasi. Peamiselt olid need meie kinnistu Majaka põik 17 detailplaneeringu eskiisi menetlemist puudutavad kirjad ja protokollid.

Ligi nädala möödudes keegi neist meestest helistas meile ja teatas, et saadavad meile kaks kirja, mis peaksime oma firma blanketil ja allkirjastatult adressaatideni toimetama.

Esimene kiri, mis saabus meili teel mingisuguselt juriidilise konsultatsiooni firmalt, puudutas küsimust meie detailplaneeringu pikaajalise menetlemise kohta. Kirjas viidati ka linna poolt soovitud maatüki võõrandamisele Pae tänav 7 ringristmiku ehitamise tarvis. Seda nimetati kirjas „kingituseks“ ja mainiti, nagu olevat Tallinna linn meile selle „kingituse“ eest lubanud kavandada 14-korruselisi elamuid. Kusjuures seda „kingitust“ olevat tarvis kord Tallinna linnale, kord AS-ile Merko. Samuti oli kirjas lõik viitega Tallinna Farmaatsiatehasele ja sellele, et nimetatud tehas pidi Jüri Vilmsi Sihtkapitalile raha üle kandma.

Kuna meil suur osa tegevusest toimub Venemaal ja viibime seal tihti, siis jäi täiesti arusaamatuks, mis see tähendab ja miks oma asjade ajamisel peame vihjama sellele, millest me kuulnudki polnud.

Kiri tuli adresseerida Tallinna abilinnapeale Taavi Aasale.

Käsipostiga toodi ka teine kiri, mille sisu oli laias laastus sama. Seal puudusid kõrvalised vihjed ja tekst käsitles meie detailplaneeringut. See kiri tuli adresseerida Tallinna linnapea nimele.

Kirjad pidime kindlasti ära saatma. Koopiad tuli nummerdatult ja allkirjastatult üle anda kirjade „autoritele“.

Kuna teine kiri toodi käsipostiga, siis kirjatooja rõhutas veel kord tungivalt, kui tähtis on nende kirjade edasisaatmine ja üldse meie firma koostöövalmidus.

Anti selgelt mõista, et vastasel juhul võidakse saata meie firmasse „teatud revisjonid“ ja et igast firmast on „revisjoni“ käigus võimalik midagi leida, millest võib tulla pahandusi. Aga kui oleme tublid ja teeme nii, nagu meile öeldakse, siis läheb kõik hästi.

Sama mehe tungival korraldusel pidime arvutist koheselt kustutama ka faili, millega saabus esimese kirja tekst. Meile tundus kõik see äärmiselt imelik. Miks peame oma asjaajamises Tallinna linnaga saatma välja kirju etteantud tekstiga, lisades sinna viiteid, millest meil aimugi ei ole ja millel pole meie planeeringuga mingit pistmist?“

Dokumendid ei valeta

Kalev Kallo andis Kesknädala käsutusse dokumendid, mille „tundmatu“ õigusbüroo (võib-olla KaPo katuse alune varifirma?) oli koostanud ja mille väljasaatmist Tallinna linnavalitsusele sooviti lavastada. Lisame ka koopiad nendest dokumentidest, mis jäidki välja saatmata, sest firmajuhid ei soovinud ennast siduda selgelt seadusvastase aktsiooniga.

18. märtsil helistasid „sõbrad“ jälle firmasse ja küsisid nõudlikult: kas kirjad on ikka välja saadetud?

Firmajuht mängis naiivset ja ütles, et ta oli linnavalitsuse tegelastega vahepeal kohtunud ning asjadest rääkinud, mistõttu ei näinud kirjade saatmisel enam suurt mõtet.

Teisel pool vaikiti pettunult tükk aega. Lõpuks lubati, et 20. märtsil helistatakse taas.

Artikli valmimise hetkeks lisainfot uute helistamiste kohta ei olnud Kesknädala toimetusele saabunud.

Eksperdid

See lugu tundus Kesknädala toimetusele nii uskumatult ebaharilik, et palusime kommentaari asjatundjatelt – tunnustatud arhitektuurispetsialistilt ja juristilt. Loodetavasti saab lugeja aru kommentaatorite soovist jääda anonüümseks.

KÜSIMUS ARHITEKTILE (nimi toimetusel teada):

Kõlab kahtlaselt, kui räägitakse mingi maatüki üleandmisest linnale, lubades selle eest rohkem ehitusmahtu ehk kõrgemaid maju ehitada. Kas see on juhuslik kokkusattumus või võib sellest midagi muud välja lugeda?

Arhitekti selgitus:

Tõenäoliselt pole siin mingit kokkusattumust, vaid üksühene seos. Isegi esimese kursuse arhitektuuritudengid teavad, et ehitusmahud sõltuvad liikluskorraldusest. Kui objektile oleks planeeritud ringristmik nagu tegi ettepaneku Tallinna Linnaplaneerimise Amet, oleks krundile juurdepääs oluliselt parem ja saaks lubada ka suuremat ehitusmahtu. Kuna aga firma ei olnud nõus selleks maad linnale üle andma, siis ei saanud planeerida ka ringristmikku ja järelikult tuli liikluskorraldus teha teistsugune.

Tavapraktika on selline, et arendaja ehitab teed välja ja annab linnale üle. Kuna tegemist oli aga küllalt komplitseeritud objektiga, siis linn pole isegi taotlenud väljaehitamist, vaid lihtsalt selle maa üleandmist, kuhu ringristmik saaks rajatud.

KÜSIMUS JURISTILE (nimi toimetusel teada):

Kuidas võib toimunut juriidiliselt kvalifitseerida?

Juristi selgitus:

Kõigepealt paistab siin olevat tegu riigivõimu otsese sekkumisega ettevõtlusesse, mis ilmselt on ebaseaduslik ega ole kooskõlas ei kriminaalmenetluse seaduse ega julgeolekuasutuste seadusega. Tegu on riikliku omavoliga.

Ei välista, et tegu võib olla süütõendite kunstliku loomisega. Neid võltskirju taheti kasutada kriminaalmenetluses, et midagi tõestada. See tähendab: mitte ei leita tõendeid, vaid neid hoopis luuakse. Ega neid kirju ei koostatud kellegi intellektuaalsest huvist – selle taga pidi ikkagi olema mingi kriminaalmenetluslik kombinatsioon.

Kujutage ette, et need võltskirjad olekski firmajuhi poolt alla kirjutatud ja linnavalitsusse saadetud. Mõni päev hiljem oleks seal tehtud läbiotsimine või võetus, „leitud“ need kirjad ning kasutatud nende sisu tõendite baasi loomiseks või tugevdamiseks. Sest pange tähele: ühte kirja olid koondatud nii Ivo Parbus kui ka Jüri Vilmsi Sihtkapital, nii Farmaatsiatehas kui ka ehitusfirma Merko.

Kõik lõhnab suurejoonelise provokatsiooni järele. Eriti hull on lugu siis, kui politsei tegutses selles asjas mitte omapead, kui see polnudki isetegevus, vaid kõik toimus prokuratuuri teadmisel või isegi juhendamisel. Need asjaolud nõuavad kindlasti väljaselgitamist.

Tähelepanu väärivad ka korraldused “failid hävitada!“ jms. Seda põhjendati ju riigi julgeoleku huvidega, kuigi tegelikult tehti vaid tellimustööd ühele poliitilisele jõule.

Väga ohtlik on, kui õiguskaitseorganid „iseseisvuvad“ ja väljuvad rahvaesindajate kontrolli alt. Riigikogus on küll moodustatud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, aga selle tegevus on paljuski formaalne. Ajalugu näitab, et ükskõik mis riigis selline asi ka toimub, ikka kaasnevad sellega võimu kuritarvitused ja seaduserikkumised.

Toimetuse kommentaar:

Kui järele mõelda, kaldume sinnapoole, et asi ei pruukinudki olla soovis korraldada „hästi ettevalmistatud“ Tallinna Linnavalitsuse arvutite ja ruumide läbiotsimine. Oleks kirjad välja saadetud ja tõepoolest ka linnavalitsusse jõudnud, siis oleks nad ju registreeritud ja „Postipoisi“ infosüsteemis ka avalikuks saanud. Ning siis võinuksid „sõltumatud ajakirjanikud“ Rasmus Kagge, Küllike Rooväli, Kärt Karpa või Risto Berendson teha järelepärimise ning süütu näoga nõuda linnavalitsusest need kirjad välja. Sellest oleks saanud skandaali, mis võinuks hõlmata palju lehekülgi Eesti ajakirjanduses! Kirjad olekski legaliseeritud, keegi poleks kahelnud nende õigsuses, ning KaPo uurijatel oleks olnud „argument“ omast käest võtta.

Taavi Aasale määratud kirja tegelik eesmärk oli Kesknädala arvates määrida abilinnapeale kaela kriminaalasi. Edgar Savisaarele adresseeritud kiri on tagasihoidlikum, aga Savisaart meedias korralikult kottida oleks võimaldanud see ometi.

Avaldasime selle ehmatava loo, kuna Eesti Vabariigi elanikel on õigus teada, mis meie riigis tegelikult toimub.

Kesknädal küsib: kui palju on Eestis lisaks Grigori Petrišinile ettevõtjaid, kellele on Kaitsepolitsei lähenenud sarnaste ettepanekutega? Kes kaitseb eestimaalaste õigusi ajal, mil KaPo üha enam tegeleb süütute inimeste süüdilavastamisega?

Toimetuselt: Siinkohal, hea lugeja, loe juurdelisatud kirjadokumente!

Grigori Petrišin: Ajalehes Kesknädal 25. märtsil 2009 ilmunud publikatsiooni ümberlükkamine

KESKNÄDAL,      08. aprill 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12259

[25. märtsil ilmus Kesknädalas lugu „Asitõendite fabritseerimine?“ ehk „Kas kapo tahtis süütõendite fabritseerimisega linnavalitsust lõksu meelitada?“. Vahepeal võttis meiega kontakti ärimees Grigori Petrišin, kes püüab oma kirjas mitme Eesti väljaande toimetusele 25. märtsi Kesknädalas temaga seoses avaldatut ümber lükata. Kesknädal avaldab siinkohal muutmata kujul Petrišini kirja ning mitme tuntud poliitiku kommentaarid tekkinud olukorra kohta. - Kn toimetus]

Artiklis „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“ on härra K. Kallo poolt antud täielikult moonutatud pilt selle kohta, mis oli seotud minu poolt Tallinna linnavalitsuse jaoks ettevalmistatud kirjaprojektidega. Kuidas kõik tegelikult oli?

Kuna meie firma ja linnavalitsuse vaheline tavaline majanduslik vaidlus muudeti poliitiliseks provokatsiooniks, siis püüan lühidalt anda ülevaate probleemi olemusest (nimetatud Kesknädala artiklile lisamata jäänud dokumendid on lisatud käesolevale kirjale).

Ehki selle probleemi olemus on mõnevõrra liigse emotsionaalsusega välja toodud ka Tallinna abilinnapea T.Aasale mõeldud kirjaprojektis (vt. Kesknädala artiklile 25.03.2009. lisatud lisasid. Kuigi ka sealt on näha, et tegemist on majandusalase ja KaPo-le huvi mitte pakkuva vaidlusega.), siis sellegipoolest – 10.07.2008.a. saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja nr.2-1/1944, mille punkt 4-s on meil lubatud kavandada mitte kõrgemaid, kui 5-korruselisi elamuid, kuigi Majaka põik 17 detailplaneerigu eskiisis oli ajavahemiku 2001. kuni 2006. aasta jooksul kooskõlastatud 14-korruseliste elamute ehitamine vastavalt kõigi seaduses ette nähtud linna struktuuridega. Kuid oma kirjas 21.10.2008.a. nr.2-1/1944 lubab Tallinna Linnaplaneerimise amet meil kavandada 14-korruseliste elamute ehitamise tingimusel, et me võõrandaksime oma krundist osa (3325 m²) tasuta Tallinna linnale. Pärast meie põhjendatud keeldumist tasuta osa krundi võõrandamisest linnale (meie kiri 21.01.2009. nr.2), saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja 03.03.2009. nr.2-1/1944, milles taas on kavandatavate elamute kõrguseks lubatud kuni 5 korrust. Ärritatuna sellest, kirjutasin emotsionaalse kirjavariandi Tallinna abilinnapea T.Aasa nimele. Meie firma jurist ei kiitnud seda kirja heaks ja valmistas ette uue kirjaprojekti Tallinna linnapea E.Savisaare nimele. Siiski otsustasin nende kirjade osas konsulteerida oma ammuse tuttava K.Kalloga, et missugune neist kirjadest saata Tallinn linnavalitsusse. Mul oli oluline enne ametliku kirja linnavalitsusse saatmist saada teada, kumb kirjadest ja kellele on tõhusam. Härra K.Kallo palus jätta mõlemad kirjavariandid talle konsulteerimisteks. Jätsin seejärel mõlemad nimetatud kirjaprojektid K.Kallole. Vestluse käigus K.Kalloga ma mainisin, et eelneva kirjavahetuse selles küsimuses oleme KaPo palvel neile loovutanud. Minu jaoks polnud KaPo huvi meie detatailplaneeringut puudutava kirjavahetuse vastu üllatuseks, sest sel ajal oli juba I.Parbuse asi meedias kajastamist leidnud ja meiegi detailplaneeringut puudutavad dokumendid olid Tallinna Linnaplaneerimise ametis olnud menetluses I.Parbuse aktiivsel osalusel. Pealegi hiljem, veendunud, et meie firma detailplaneeringu ja I.Parbuse vahel puudub kokkupuude, tagastas KaPo meile meie kirjavahetuse. Meedias esitatud väide, et KaPo soovitas saata Tallinn linnavalitsusse nende poolt ettevalmistatud eelpoolmainitud kirjavariandid ja kogu pressis kirjeldatud värvikas detektiivilugu välja ilmunud „sõpradest“ on kas ajakirjanike või härra K.Kallo  fantaasia vili. Selles valguses on eriti kummalised ajalehes Vesti (Вести) 26. ja 27. märtsil s.a. ilmunud artiklites mõningad fraasid dokumentide (kirjavahetuse) võetusest. Kui tähelepanelikult lugeda linnapeale ja abilinnapeale saatmiseks mõeldud meie kirjade variante, siis on selge, et peale majanduslike pretensioonide pole neis kirjades mitte midagi KaPo-le huvi pakkuvat. Seega kerkib üles retooriline küsimus – milleks on KaPo-l praegu vaja selliste kirjade fabritseerimine juba rida aastaid kestnud asja kohta.

Seega on täiesti silmnähtav, et minu kirjakavandeid on kasutatud räpastes valimiseelsetes poliitilistes intriigides eesmärgiga võita valijate hääli.

Aga nüüd peamine – mis puudutab minu suhteid linnaametnikega, siis nende kohta on arvukalt dokumentaalseid kinnitusi.

Grigori Petrišin märtsil 2009.a. Tallinnas

(Toimetuselt – autori kirjaviis muutmata)

Veel 2007. aastal, kui Urmas Reinsalu valiti praeguse Riigikogu liikmeks ning sai Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimeheks, oli ta tagasihoidlik ja mõõdukate majandushuvidega 31-aastane noormees. Tema majanduslike huvide deklaratsioonis on kirja pandud väike korter Tallinnas Kunderi tänavas. Muud ei miskit – ei kinnisvara ega laenusid. Puhas poiss nagu üks (endine) äraostmatu peabki välja nägema.

JÄRJEKORDNE POLIITIK SOODSALT ELIITMAJAS: Aprillis aasta tagasi suutis IRL-i poliitik Urmas Reinsalu osta 83 m2 korteri ja pidi selleks maha müüma vana eluruumi ning võtma pangast veel 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kui ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu Tallinnas aadressil Vana-Lõuna 39a. Uue korteri hind kinnisvaraspetsialistide hinnangul on 6 miljonit krooni.

Tänaseks aga on Urmas Reinsalust saanud üks Riigikogu jõukamaid liikmeid, kellel kindlasti poleks häbi kuuluda ühte nimekirja Olari Taali, Harri Õunapuu, Rain Rosimannuse või kadunud Robert Lepiksoniga.

Reinsalu imelise rikastumise lätted

Kõik sai alguse Reinsalu heast koostööst IRL-ile lähedaste ärimeeste Pjotr Sedini ja Jaanus Reisneriga, kes on OÜ Grove Invest omanikud. Grove Investile kuuluvad kinnistud, mis asuvad Vineeri, Tatari ja Vana-Lõuna tänava ning Pärnu maantee piirkonnas – nn Lutheri kvartal, mis erastati Mart Laari esimese valitsuse ajal Sedinile. Tollel aga ei läinud äri hästi.

Miks me seda arvame?

Kinnistusraamatu andmetel müüs Sedin Reinsalule 83,2 m2 korteri majas Vana-Lõuna 39. Selle ostmiseks võõrandas Reinsalu vana elamise ning võttis 400 000 krooni laenu. Tehing toimus 7. aprillil 2008 ning pealtnäha oli kõik JOKK. Kui jätta tähelepanuta tõsiasi, et juba järgmisel päeval pärast tehingut ilmus Postimehes artikkel, et Sedinist müüja Grove Invest läheb pankrotti ning tema kinnistud arestiti. Kas Urmas Reinsalu aitas kantida pankrotipesast vara välja?

Vaid kolm kuud oli Reinsalu (pildil) selle korteri omanik. 31. juulil 2008 kandis ta korteri ootamatult Grove Investile tagasi. Ehk läks pankrotihirm üle, sest Sedinile ja Reisnerile saabusid abiks Vene rahad ning nüüd võis vara tagasi kanda? Täpselt samal päeval, kui Reinsalu taastas status quo Reisneri ja Sedini jaoks, sai ta neilt asemele hiiglasliku, 208 m2 suuruse elamispinna luksuslikus eliitkvartalis, Vana-Lõuna 39a.

Super sale! Super sale!

Kesknädal püüdis välja selgitada, milline võiks olla selle korteri hind. 2009. aasta 10. märtsil kirjutas Äripäev, et Reinsalu naaberkortereid müüakse ruutmeetrihinnaga 30 000 EEK. Ka kinnisvarabüroo Oberhouse on sama meelt korterihindade suhtes selles kvartalis. Seda hoolimata majanduslangusest! Tänasel päeval müügis olev suurim korter (184 m2) maksab samas kvartalis 5,9 miljonit krooni. Aga see korter on väiksem kui Reinsalu kinnisvara.

Aasta tagasi, kui majandus läks veel tõusujoones, ei saanud Reinsalu elamispind olla odavam kui 6,2 miljonit krooni.

Seega korterite edasi-tagasi liigutamisega sai Reinsalu esimesest korterist 120 ruutmeetrit suurema uue korteri, mis turuhinna kohaselt oleks pidanud olema 3,6 miljonit kallim, aga tema laenukoormus kasvas vaid 1,5 miljonit krooni. Ja kui Reinsalu talle kingitud hobuse suhu ei vaatagi, siis Kesknädal vaatab küll – sõprade kingituse väärtus oli vähemalt 2 miljonit krooni.

Seega aprillis suutis noor poliitik osta 83m2 korteri ja pidi maha müüma vana korteri ning võtma pangast 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem, juulis ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kuid ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu.

Rahasüst Venemaalt

Poliitilistes kuluaarides kahtlustatakse, et Reinsalu pani pihta osa Isamaa ja Res Publica Liidule Venemaalt saabunud rahasüstist. Venemaal registreeritud salapärane Kylemore International Invest Corp päästis endise Isamaaliidu peasekretäri Reisneri ja tema äripartneri Sedini firma pankrotihirmust, läkitades Eestisse Vene rahasid. Kas polnud osa neist rahadest määratud IRL-i valimiskampaaniaks, ning Reinsalu võttis selle pealt „protsenti“?

Jaanus Reisneri juurest lähevad niidid selgelt Mart Laarini ning Tallinna volikokku, kus esindab IRLi ja ajab Reisneri asju tema abikaasa Liisa Pakosta. Isegi selline Isamaaliidu suhtes soodne ajaleht nagu Eesti Ekspress tunnistab, et Reisner võttis Mart Laari nimel miljoneid kroone Eesti Raudtee omaaegse erastamise protsessis (Eesti Ekspress 26.10.2006). Reisner justkui on alati olnud Laari omamoodi kassiir.

Põhimõtted ruutmeetrite vastu

Äratab tähelepanu Reinsalu poliitiline ümbersünd. Veendunud „äraostmatust“ kasvas ta äkki Laari lojalistiks. Veel 2007. aastal koosnes IRL kolmest kisklevast grupeeringust, ning Reinsalu kodustamine võis Laari jaoks olla väärt, et natuke ka füüri lasta.

Võib arvata, et on palju inimesi, kes unistavad samasugusest tehingust nagu sai osaks Reinsalule. Võib-olla nad ei panegi tähele, et see tähendas järjekordset seaduseväänamist, milles kahupäine noorpoliitik on osav.

Kuid Kesknädal ei väsi lootmast, et ükskord tunneb kapo huvi ka selliste kingituste vastu. Rahvaliitlane Ester Tuiksoo viidi kaposse ülekuulamisele vaid selle eest, et käis vaatamas üht üürikorterit. Igatahes peaks Reinsalu pingutama, et oma tehingute ostu-müügi lepingud vähemalt juriidiliselt korda teha, enne kui ajalehtede kõrval uurimisorganid nende vastu huvi tundma hakkavad.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12133

<> Guido Sammelselg kinnitas avalikult Reformierakonna pistiseküsimist. Miks mees hiljem oma sõnu sõi? <> Riigiprokuratuur lõpetas Edward Burkhardti korruptsiooniavalduse uurimise kõigest 5 tunniga! <> Miks kaitsepolitsei keeldus Burkhardtilt tunnistust võtmast? <> Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Hans H. Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist.

Nõnda arvas Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kaks aastat tagasi, kui ilmnesid kahtlused, et Reformierakond nõudis Ameerika ärimehelt Edward Burkhardtilt pistist. Tänini ei ole Eesti avalikkus saanud selles küsimuses teada täit tõde. Veelgi enam, kadestamisväärse visadusega keelduvad prokuratuur ja kaitsepolitsei Reformierakonna kohal olevat pistiseküsimise kahtlust isegi uurimast.

Nüüdseks on selgunud, et uurimise suhtes eitavat otsust tehes polnud prokuratuuril aluseks võtta mingeid menetlustoiminguid ega läbitöötatud materjale.

Miks Eesti suurimad „korruptsiooniasjatundjad“ Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu hoiavad sel teemal suu kinni? Nad on ju varem tunnistanud, et tegu on Eesti ajaloo suurima korruptsioonilooga. Kas  Reformierakonnaga koalitsioonis olles ei soovi nad suuremale partnerile ebameeldivusi? Kui tõesti on nii, siis on silmakirjalikkus Eesti poliitikas küll uuele tasemele jõudnud!

Burkhardti avaldus paneb oravad tänaseni vassima

Justiitsminister Rein Lang oli  9. märtsil Riigikogus vastamas keskerakondlaste küsimustele seoses Eesti Raudtee Eesti riigile tagasi müünud Baltic Rail Service‘i (BRS) ühe omaniku ja nõukogu esimehe Edward Burkhardti kinnitusega avalikkuse ees, et Reformierakonna esindaja nõudis BRS-lt raudtee aktsiate tagasiostmise eest pistist üks miljon eurot.

„Burkhardti väitel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema kolleegidelt Jüri Käolt ja Guido Sammelseljalt. Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult ümber selle väite,  millest lugupeetud härra Burkhardt oli teinud meediamulli. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimuse kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet, nagu näeb ette kriminaalmenetluse seadustik,“ rääkis Lang.

Ometi kinnitas Eesti Raudtee üks eksomanikke Guido Sammelselg „Eesti Ekspressile“ 2007. aasta jaanuaris selge sõnaga, et Reformierakond nõudis raudteeärimeestelt miljon eurot altkäemaksu. “Selline asi oli ja seda summat küsiti,” kinnitas Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. “Pakkuja poolt mõeldi seda tõsiselt.”
Hiljem võis Sammelselga oma sõnadest taganema sundida hirm tulevikus jääda pisikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, oravate tekitatud hammasrataste vahele.

Eestimaistest kammitsatest ja hirmudest prii jänki Burkhardt kinnitas, et tema osalusega Baltic Rail Service poliitikute “määrimisega” kaasa ei läinud. “Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu tegi Vene transiidifirma Severstaltrans, kuid ma ei seganud end säärasesse asja. Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik,” sõnas raudteemagnaat.

Prokuratuur ignoreeris Burkhardti väiteid

2007. aasta 19. jaanuari hommikul teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et uurib väidetavat Reformierakonna pistiseküsimist. „Hetkel tutvutakse ajakirjanduses avaldatud ning uurimisorganite käes olevate materjalidega. Kuna tegemist on prokuratuuri omaalgatusliku ettevõtmisega, ei ole võimaliku kriminaalasja algatamise otsuse langetamisele määratud kindlat tähtaega ning [Riigiprokuratuuri pressiesindaja] Seemani sõnul võtab see kindlasti veel aega.“ (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 10:39)

2007.aasta 19. jaanuari pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et „Riigiprokuratuur analüüsis ajakirjanduses avaldatud materjale seoses väidetava raha nõudmisega Eesti Raudtee aktsiate tagasiostmisel ning jõudis järeldusele, et seni avaldatud andmetele tuginedes puudub praegusel hetkel alus kriminaalmenetluse alustamiseks“. (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 16:36)

„Seega võttis materjali analüüs ning motiveeritud otsuse tegemine aega maksimaalselt 5 tundi…,” imestas Keskfraktsiooni liige Toivo Tootsen.

Jääb arusaamatuks, miks prokuratuur otsustas jääda passiivseks ning sisuliselt ignoreerida kõrgetasemelise USA ärimehe poolt televisiooni otse-eetris öeldud ränki korruptsioonikuriteo süüdistusi.

„Pistisejuttu ei rääkinud mitte naised saunas või mehed sauna taga, seda rääkis üpris lugupeetud inimene, firma omanik, nõukogu esimees,“ märkis Tootsen.

Seesama prokuratuur süüdistab endist keskkonnaministrit Villu Reiljanit suures ulatuses pistise nõudmises, advokaat Tarmo Silda pistise vahendamises ja ärimees Aivo Pärna pistise lubamises. Kõik osapooled on oma süüd sarnaselt oravate BRS-lt pistise nõudmise afääriga eitanud. Kas Reformierakonna poolt väidetavalt toime pandud korruptsioonihõnguliste lugude puhul kehtib prokuratuuri jaoks tõepoolest eriklausel?

Kaitsepolitsei jääb oravate kahtlaste tehingute suhtes kurdiks

Eesti õiguskaitseorganite usaldusväärsusse lõi suure mõra ka kaitsepolitsei tegevus seoses Burkhardti šokeeriva avaldusega. Nimelt palus peaminister Andrus Ansip lause “Mulle aitab!” saatel 2007. aasta alguses kaitsepolitseil analüüsida Burkhardti väiteid Reformierakonna seotusest pistisenuiamisega. Kaitsepolitsei jõudis järeldusele, et mingit seaduslikku alust uurimise alustamiseks ei ole.

Burkhardt kinnitas mõni aeg hiljem meediale, et temal ei ole olnud ühegi õiguskaitseorganiga pistiseküsimise teemal kontakte. „Ei kapo ega keegi muu ei ole minuga pärast “Pealtnägija” intervjuud ühendust võtnud,“ märkis ta.

Kui keskpoliitikute vastu suunatud kaitsepolitsei menetlustoimingud on peaaegu alati tipnenud bürooruumide ja tööarvutite läbipuistamisega ning isegi vahistamistega, siis reformistide pistiseküsimise süüdistuste puhul ei suvatsenud kapo isegi mitte peamiselt tunnistajalt ütlusi võtta.

Kaitsepolitsei hämmastav saamatus uurida Reformierakonna pistiseküsimist Burkhardtilt ei ole erandlik. Kui on vaja uurida oravate nahistamist ükskõik millises Eesti paigas, on kaitsepolitsei janu õiguse jaluleseadmise järele alati kiiresti kustunud.

Endisele Tartu abilinnapeale Anto Ilile kuulub 12,6 protsenti peamiselt teedega seotud firmast AS Tref, mis on linna koostööpartner. AS Tref on saanud linnalt kõige rohkem teetööde tellimusi. „Tartu Postimehe“ andmetel on firma alates 2003. aastast linnaga sõlminud 145 teedeehitusega seotud lepingut.

“Tartu linna palgal on ka teisi ametnikke, kelle osalusega ettevõtted on linnaga seotud. Ometi tundub, et kaitsepolitsei ei näe selles mingitki probleemi, ja kui peaminister Andrus Ansip kinnitab, et Anto Ili on läbinisti aus linnaametnik, pole vaja asja isegi uurida,” märkis Riigikogu liige Ain Seppik möödunud aasta novembris pöördumises kaitsepolitsei poole.

Laar, Vaher ja Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist

Riigikogu õiguskomisjoni liige Ken-Marti Vaher kirjutas 29. jaanuaril 2007 Postimehe internetiportaalis järgmist: „Jätkuvalt on vastuseta otsesed süüdistused raudteega seotud pistiseskandaalis. Selles asjas aga justiitsministrilt miskipärast avaldusi või selgitusi ei kostu.“

Nimelt teatas Lang vahetult pärast Burkhardti avalduse ilmumist meedias, et teab allilmaga seotud ametiisikuid Eestis. Vaheri hinnangul oli Langi säärase avalduse tegelik eesmärk hajutada tähelepanu peaministripartei kohale kogunenud kahtlustelt poliitilises korruptsioonis.

Ka IRL-i esimees Mart Laar kahtles 2007. aastal, kas Burkhardti-sugune rahvusvaheline ärimees riskiks oma mainega, et valetada. “Lugu näib väga räpane, ma ei taha seda hakata valimiskampaanias arendama, aga see on EESTI KÕIGI AEGADE SUURIM KORRUPTSIOONILUGU (Kn rõhutus – Toim.). Kas Reform on tõesti valmis põhimõtted sellisel kombel maha müüma?” küsis Mart Laar kirjas Reformierakonna liikmele Silver Meikarile.

“Ma arvan, et Sa saad isegi aru, et keegi meist pole nii võimas, et nii Burkhardile kui [Guido] Sammelseljale sõnu suhu panna,” lisas Laar. “Tahaksin Sinult kui ausalt inimeselt küsida, kas Sa ikka tead, mis sinu erakonnas toimub, Või Sa arvad, et Burkhardti taoline rahvusvaheline ärimees tõesti riskib oma mainega, et valetama hakata.”

Ettevõtja Hans H. Luik uskus 2007. aastal samuti, et Reformierakond võis raudteelt raha manguda. Ta pidas justiitsminister Langi erakonna südametunnistuseks, kes üritas vaigistada Edward Burkhardti paljastusi erakonna suhtes. “Lang on Reformierakonna südametunnistus. Võib küll olla, et mu vana hea äripartner Lang tegi oma avalduse (allilmaga seotud Eesti ametiisikutest – Kn toim.) selleks, et vaigistada ameeriklase paljastusi Reformierakonna rahaküsimisest. Usun, et Reformierakond raudteelt raha tõesti mangus, selline on Reformierakonna stiil,” kommenteeris Luik Äripäevale.

Kas Burkhardt lõpuks viskas „füüri“?

Kesknädalani on jõudnud sahinaid, et Burkhardt olevat lõpuks ikka läinud kaasa poliitikute „määrimisega“. Peale Eesti Raudtee tagasimüüki Eesti riigile teatas ta, et pühib Eesti tolmu oma jalgadelt ja tagasi ta siia tulla enam ei kavatse. „Peaksin olema püstihull, kui hakkaksin taas riigiga koostööd tegema,“ kinnitas Burkhardt Äripäevale.

Mõni aeg hiljem aga olukord muutus. Edward Burkhardti ja endist Eesti Raudtee tegevjuhi asetäitjat Riivo Sinijärve nähti 2007. aasta oktoobri alguses Reformierakonna peakorteris erakonna peasekretäri Kristen Michaliga sõbralikult kätt surumas ning midagi kokku leppimas. Burkhardtil oli tekkimas uus huvi Eesti riigi ja eriti peaministripartei vastu. Tal oli vaja kindlustada „roheline tee“ transiidifirmale, mille nad koos Sinijärvega asutasid. See firma pidi kujunema Eesti Raudtee konkurendiks korraldamaks konteinervedu Eestist Soome ja sealt edasi. Ilma reformierakondliku „katuseta“ seda teha aga ei söandatud. Nii pidigi Ameerika ärimees järjekordselt oma seisukohti muutma ja ikkagi „füüri“ viskama. Võib-olla isegi ilmaasjata, sest Burkhardti–Sinijärve transiidiäri pole seniajani käima läinud, kuigi Reformierakond seda nüüd soosib.

[fotoallkirjad] MUUTIS MEELT:  Sammelselg tunnistas Eesti Ekspressile, et oravad küsisid temalt altkäemaksu. Hiljem hakkas ta oma sõnu sööma.

MUSTA JOPEGA MEES: On sahistatud, et Reform andis just peasekretär Michalile ülesande küsida BRS-i esindajatelt pistist.

EHMATAVA AVALDUSE AUTOR: Eesti Raudtee endise suuromaniku Burkhardti avaldus vajab tänagi prokuratuuri uurimist.

Väljavõte intervjuust Edward Burkhardtiga

ETV “Pealtnägija” saates (17.01.2007) Mihkel Kärmasele antud intervjuus kinnitas Edward Burkhardt, et Reformierakond küsis firma esindajatelt altkäemaksu.

/…/

Mihkel Kärmas: Saan aru, et mingil hetkel ligineti teile väga konkreetse pakkumisega, et te peaksite andma üsna suure annetuse ühele koalitsiooniparteile.

Edward Burkhardt: Mulle ei liginetud isiklikult, kuid meie Eesti-kolleegidega võeti ühendust ja nemad kandsid mulle hiljem ette, et Reformierakond palus neil teha ühe miljoni euro suuruse annetuse, et tagada erakonna toetus taasriigistamisele. See lükati tagasi. Hiljem mulle öeldi, et nõuti veel poolt miljonit, ja ka sellest keelduti. Ma ei usu, et üldse mingit annetust tehti. Ma loodan, et seda ei tehtud, mina igatahes ei teinud.

/…/

—————————————————————

Seppik küsib, Lang vastab, Kesknädal kommenteerib

Tänavu jaanuaris pöördus Riigikogu liige Ain Seppik justiitsminister Rein Langi poole järelepärimisega, miks õiguskaitseorganid ei algatanud uurimist seoses Burkhardti süüdistustega Reformierakonna pistisenõudmise kohta. Lang sellele ka lõpuks vastas puikleval ja mittemidagiütleval moel. Üht-teist võib aga ikkagi neist vastustest välja lugeda ning täiendavaid küsimusi küsida. Alljärgnevalt toome ära Ain Seppiku küsimused, Rein Langi vastused ning Kesknädala kommentaarid.

Ain Seppik: Milliseid menetlustoiminguid tõendite kogumiseks ja hindamiseks Riigiprokuratuur läbi viis? (Isikute arv, menetlustoimingute liik ja läbiviimise aeg, muude tõendite kogumiseks ja analüüsiks läbi viidud menetlustoimingute liik ja arv ning läbiviimise aeg.)

Rein Lang: Vastavalt 01.07.2004 kehtivale kriminaalmenetluse seadustikule (edaspidi KrMS) saab menetlustoiminguid läbi viia vaid alustatud kriminaalmenetluse raames. Kuna antud juhul kriminaalmenetlust ei alustatud, siis ühtegi menetlustoimingut kriminaalmenetluse mõttes ka läbi ei viidud. Erinevalt varem kehtinud seadusest saavad enne kriminaalmenetluse alustamist õiguskaitseasutused analüüsida üksnes avalikku teavet ja neil juba eelnevalt olemasolevat informatsiooni kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Kesknädala kommentaar: Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 197 lg 1 on kriminaalmenetluse ajendiks teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave. Järelikult otsustas Riigiprokuratuur, et tunnistaja Edward Burkhardti poolt avalikkuse ees antud ütlused raha küsimise kohta Reformierakonnale BRS-ilt raudtee aktsiate tagasi ostmise eest ei ole kriminaalmenetluse ajendiks. Kas justiitsminister on küsinud Riigiprokuratuurilt, miks Reformierakonna puhul tunnistaja ütlused altkäemaksu küsimise kohta ei ole kriminaalmenetluse alustamise ajendiks?

Ain Seppik: Kui menetlustoiminguid läbi ei viidud ning tugineti üksnes ajakirjanduses avaldatud materjalile, siis millise kehtiva seaduse alusel kasutas uurimisorgan antud kuriteo uurimiseks üksnes ajakirjanduses avaldatud andmeid ning iseseisvaid menetlustoiminguid ei teinud?

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 194 tohib kriminaalmenetluse alustada, kui selleks esineb ajend ja alus. Menetluse võib alustada ka teabelevis avaldatud teabele tuginedes, kui selles on piisavad kuriteo tunnused (KrMS § 197). Riigiprokuratuur on avalikkusele selgitanud (vt nt BNS-i uudis 19.01.2007 kell 16:54), miks prokuratuur ei leidnud kõnealuse juhtumi puhul teabelevis avaldatud väidete pinnalt piisavat alust kriminaalmenetluse alustamiseks ja selle läbiviimiseks.

Kokkuvõtlikult viitas Riigiprokuratuur sellele, et vastavalt KrMS-le saab isiku väiteid asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendina kasutada üksnes juhul, kui teist isikut ennast ei saa tõendi allikana kasutada (KrMS § 68 lg 5). Edward Burkhardti väidetel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema Eesti kolleegidelt (Jüri Käo, Guido Sammelselg). Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult selle väite ümber. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimise kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet nagu näeb ette KrMS.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud justiitsminister, milline KrMS säte näeb ette, et kuriteost kuulnud või seda näinud isik peab vormistama kuriteoteate? Palun viidet paragrahvi numbrile ja lõikele. Kas prokuratuur alustab kriminaalmenetlust üksnes kodaniku kuriteoteate korral, omamata iseseisvat analüüsi- ja teovõimet? Millisest ajast otsustab prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise isikute avaliku eituse põhjal, et kuritegu siiski ei ole toime pandud? Kas prokuratuur Teie ajal alustab kriminaalmenetlust ainult konsensuspõhimõttel, kui kuriteo teavet kinnitavad avalikkuses kõik asjaomased isikud?

Ain Seppik: Palun ka Riigiprokuratuuri määrust kriminaalmenetluse mitte algatamise kohta (või kinnitust, et Riigiprokuratuur määrust teinud ei ole). Palun teatada aeg ja koht, kust ma nimetatud määruse koopia kätte saaksin.

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 198 vormistatakse kriminaalmenetluse mittealustamise otsus kirjalikult kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatena (mitte määrusena) üksnes juhul, kui on esitatud kuriteoteade. Kannatanul on õigus esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale ka kaebus KrMS §-des 207-208 ettenähtud korras. Muudel juhtudel uurimisasutuse või prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse mittealustamise otsust kirjalikult ei vormistata. Kuna antud juhul kuriteoteadet ei esitatud, siis puudus ka seaduslik alus vastava otsuse kirjalikuks vormistamiseks.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud minister Lang, vastavalt Teie enda ja Kaitsepolitseiameti peadirektori sõnavõttudele on korruptsioonikuriteo puhul kannatanuks Eesti riik. Riigi täidesaatev võim on valitsusel, keda esindab peaminister. Valitsusesisese tööjaotuse kohaselt on õiguskorraga seotud küsimused justiitsministri pädevuses. Miks ei ole peaminister või Teie ise esitanud seaduses sätestatud vormis kuriteoteadet, kui Te ometi esindate võimalikku kannatanut? Etteruttavalt märgime, et Teilt ei oodata kuriteoteatega kuriteo asjaolude tuvastamist või Reformierakonna süü omaksvõttu. Sest õigust mõistab ainult kohus ning uurimist toimetab loodetavasti sõltumatu juurdlusorgan. Arvestades aga esitatud kahtluste raskust, tuleks ka selles asjas läbi viia kriminaalmenetlus ning koguda igakülgselt tõendeid, mida aga antud juhul tehtud ei ole.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12065

* Kuidas riigi raha eest riigimaad osta * Kuidas kapo abiga konkurentidest vabaneda * Kuidas uurimisorganid reformikatele sobivas suunas vaatavad

President Ilves rõhus kõnes vabariigi aastapäevaaktusel meie kõigi kaasvastutusele kujunenud raskes olukorras. Ta palus mitte otsida vastutajaid, sest me kõik vastutame. Mitte otsida süüdlasi, sest me kõik oleme justkui süüdi. Presidendiga võib nõustuda ja võib ka mitte nõustuda, nii nagu väike Peeter võis nõustuda või ka mitte nõustuda kõigepealt tema leivakoti tühjaks söömisega. Leivakott on antud juhul sõna otseses mõttes meie kõigi sissetulek ja lootus elujärje paranemisele. Kui uskuda härra presidenti, siis ei peaks me otsima suurt Peetrit ja peaksime pigem leppima sellega, et kõik läheb endistviisi ja endise valitsusega. Kusagil aga pugitakse võimu- ja rahapirukat, mille juurde kõrvalseisjal asja ei ole.

NAGU KALAD VEES: Pildil Tartu ärimees NEINAR SELI ja tänane KMG Ehituse juhataja SULEV VARE Tartu Veekeskuses.

Foto: Scanpix

Suur Peeter ja väike Peeter ehk veel kord maadevahetustehingutest

Kahtlemata jätkab valitsus endisel viisil, kui võimule ei tule mõni opositsiooniline erakond. Opositsiooniline erakond ei tule nii kergesti võimule, kui tema või tema liikmed peavad ennast kogu aeg kaitsma kriminaalsüüdistuste eest, ja seda ennekõike ajakirjandusrindel, kui sisulist ainest ei olegi. Ajakirjanduse pinnapealsuse tõttu piisab rünnaku püstitamiseks ühest faktist – käimas on kriminaaluurimine võtmesõnaga „Korruptsioon“. Kuidas uurimine lõpeb, pole enam tähtis, sest kahju mainele on uurimise tõttu ja meedia abil juba tehtud. Sellised „pisiasjad“ nagu riigieelarve katastroofiline puudujääk, süvenev tööpuudus ja ettevõtjatele vaenulik riik kahvatuvad Pärnus, Narvas või Tallinnas toimuvate korruptsioonijuurdluste kõrval.

President ei hoiata meid õiguskaitseorganite ärakasutamise eest poliitikas. Kahjuks hoiatas ta meid samas kõnes hoopis „katteta süüdistuste“ eest õiguskaitseorganite poliitilises kallutatuses. Presidendiga võiks oponeerida, kuid erinevalt hinnangutest laseme rääkida faktidel.

„Uurimise poliitiline kallutatus“

Lihtsa inimese keeles tähendab see seda, et ühtesid poliitilisi jõude uuritakse ja teisi ei uurita. Ühed peavad ennast kaitsma, teised ei pea. Peaminister Ansip näiteks on maadevahetuse kohta öelnud: „Maadevahetustehingud on eeldatavalt olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust.“

Ehk siis – kuritegelik on see, mida me peame kuritegelikuks?

Aastast 2001 (mil reformierakondlased Heiki Kranich ja Neinar Seli maadevahetused käivitasid) kuni aastani 2006 (sügisvahistamiste ja Reiljani tagasiastumise aeg) tehti üle 200 maadevahetustehingu. Maadevahetusega seotud kriminaaluurimise all on neist vähem kui 20 tehingut.

Riigiprokurör Margus Kurm ütles 2007. aasta sügisel: „Uurimine ei keskendu küsimusele, kas maadevahetuse tehingud olid seaduslikud. Uurimine keskendub küsimusele, miks ühed inimesed said teatud maatükke vahetada ja teised mitte.“ 180 tehingut teinud inimesed ei ole millegipärast Margus Kurmi keskendumist väärt? Kes ütles Kurmile, millised tehingud on uurimist väärt ja millised mitte?

Reformikatest ärimehed ostsid riigi rahaga riigilt maad

Äsja sai „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik Tarmo Vahter Bonnieri auhinna seoses 30. oktoobril 2008 „Eesti Ekspressis“ ilmunud artikliga, kus ta paljastas maadevahetuse telgitaguseid. Selle järgi pressisid Riigikogus seaduse läbi Seli ja Kranich Reformierakonna toetusel, esimesed maadevahetused teostas Reformierakonna minister, kelle vastaspooleks oli Seli ja Co. Ning isegi Maaelu Arendamise Sihtasutus (s.t riik) on andnud Seli äripartnerile Margus Kübarale kolm miljonit krooni laenu, et Kübaral oleks raha, millega osta maid, mida saaks riigimaade vastu vahetada.

Piibeleht võis niimoodi Vestmanni juures tema oma rahaga kosjas käia. Kui ärimees käib aga riigil tema oma rahaga kosjas, on asi vägagi imelik. Meil on vastuolu ühelt poolt objektiivsete faktide ning teiselt poolt riigiprokuröri ja peaministri seisukohtade vahel.

Kaamerad, käerauad ja külajutud reformarite poliitilise võitluse vankri ees

Villu Reiljani maadevahetuse asja puhul tuleb märkida, et ka siin on ilmnemas Vladimir Panovi juhtumi tunnused. Keskerakondlane Panov vahistati vahetult pärast eelmisi Riigikogu valimisi 2003. aastal, süüdistatuna korruptsioonis, ning vahistamine tehti avalikkusele visuaalselt meeldejäävaks koos käeraudade ja kaameratega. Süüdistusest loobuti eelmisel aastal. Maadevahetuse asjas toimusid vahistamised 2006. a. sügisel, samuti kaamerate ja käeraudadega, ning saabus ka poliitiline tagajärg – Reiljani tagasiastumine ja Rahvaliidu peaaegu et kadumine poliitiliselt kaardilt.

Asi ise pole aga isegi mitte veel kohtusse jõudnud, kuigi möödas on kaks ja pool aastat.

Kas tõesti me kõik vastutame juhtunu eest võrdselt, või avaldub selles teatav käekiri? Tõsi, Reiljan anti vahepeal kohtu alla seoses Rävala pst 8 hoone tehinguga. Otsus tuleb peagi, me kõik ootame.

Objektiivne fakt on, et praegu toimuvad korruptsiooniuuringud põhinevad sellel, mida keegi kusagil olla öelnud ja kuidas sellest olla aru saadud. Uurimine isegi ei väida, et riik või maksumaksja on saanud rahalist kahju või on tehtud maksumaksjale kahjulik tehing. Rävala pst 8 asjas olla Reiljan küsinud (vahendanud advokaat Tarmo Sild) Aivo Pärnalt pistist, et Pärn ikka kinnistu riigilt ära ostaks.

Pärnu linnapea Mart Viisitamm olla lekitanud ärisaladust ja kellegagi rääkinud, kes võiks võita hanke (kes aga tegelikult ei võitnud). Elmar Sepp olla kihutanud Ivo Parbust võtma pistist sihtasutusele.

Olgu siis nõnda, ning las kohus selgitab tõe – kui need asjad ikka kohtu ette jõuavad ning emb-kumb pool peab vastust andma. Sest ärgem unustagem, Eestis on ka teadvalt valesüüdistuse esitamine kuritegu. Mitte kunagi ei ole ühtegi prokuröri selle eest kohtu alla antud. Kas jällegi peab rahvas pealt vaatama enda raha raiskamist ning pärast „koos vastutama“?

Lausa patoloogiline huvipuudus Reformi korruptsioonijuhtumite vastu

Samal ajal ei väärinud kriminaaluurimist ärimees Rein Kilgi poolt Maa-ameti juhile Kalev Kangurile pakutud „füüri laskmine“. Kangur ei võtnud lindil pakkumist vastu, kuid juba raha pakkumine on kuritegu. Tegemist on kaitsepolitsei lindistusega, mis on maadevahetustoimikute koosseisus. Rein Kilk kuulub koos Neinar Seliga Tartu ärimeeste ringi ning on vankumatult toetanud Reformierakonda, ka rahaliselt. Ometi pole ta saanud ei kahtlustust ega süüdistust.

Kui uskuda presidenti, ei ole uurimisorganid kallutatud. Järelikult on põhjus mujal, ning väike Peeter peab ise arvama, mis see on. Näiteks: „füüri laskma“ ei mahu karistusseadustikus sätestatud pistisepakkumiste koosseisu, sest Eesti riigikeel on eesti keel ja rootsi tüvega släng meil ei kehti…

Võtame järgmised faktid. On kaks tunnistajat, nimega Edward Burkhardt ja Guido Sammelselg. Kõik on 2007. a. jaanuaris avalikkuse ees kinnitanud, et Reformierakonna esindaja küsis BRS-ilt 2006. a. detsembris üks miljon eurot selle eest, et Reformierakond toetaks Eesti Raudtee tagasiostu BRS-ilt Eesti riigile. Riigiprokuratuur teatas, et asja uuritakse, 2007. aasta 19. jaanuari hommikul. Sama päeva pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur, et kriminaalasja ei alustata, sest puuduvad tõendid. Viie tunniga oli töö tehtud, tunnistajad üle kuulatud, tõendid kogutud?

Ühtedele karistamatult vabad käed, teistele jalaga näkku

Ülaltoodust piisab, et väita: sarnaseid väljaütlemisi ja sarnaseid tõendeid käsitlevad uurimisorganid samadel asjaoludel väga erinevalt. Erinevat kohtlemist analüüsides torkab silma, et võimalikke uurimisaluseid eristab üksnes nende erakondlik kuuluvus. Panov, Viisitamm, Sepp ning miks mitte ka Reiljan esindavad erakondi, kes on olnud opositsioonis alates 2007. a. algusest, kuigi vastandumine Reformierakonna ja Isamaaliiduga algas presidendivalimistel juba aasta varem. Seli, Kranich, Kilk, Michal ja Ansip esindavad erakonda, kes on olnud võimul 1999. aastast. Kriminaalasjad, millest räägime, on sündinud või jäänud sündimata alates 2006. aastast. Ükski neist kriminaalasjadest ei ole päädinud jõustunud kohtuotsusega, küll aga on nad toonud kaasa ministri ametist tagasiastumise, ajutise vabadusekaotuse ja meediarünnakud.

Loomulikult need kriminaalasjad mõjutavad või vähemalt pidid mõjutama valijaid. Võimuvõitluses on igal ajastul teatud inimestele sobinud kõik vahendid.

Olgu ka öeldud, et õigust peaks mõistma ainult kohus ning kogu Eestis olev tarkus ja headus  ei ole koondatud ühte inimesse, isegi mitte presidenti. Seetõttu peab osa mõttetööd ning äratundmist ikkagi ära tegema igaüks meist ise, ning mitte kaasa minema ajupesuga meedia esikülgedel või isaliku retoorikaga ühisvastutusest.

Kui rahvast koheldakse nagu väikest Peetrit, on kindlasti olemas ka suur Peeter. Suur Peeter aga tahab, et ühiselt süüakse kõigepealt väiksema leivakotist. Kuid rahvas ei ole väike Peeter ja muutused tulevad kindlasti – sõltumata kriminaalsest vahust, mida üles klopitakse.

KESKNÄDAL

Reformierakondlane Neinar Seli on endine Riigikogu liige, kes juba mitu kuud Reformierakonna maadevahetuslooga püsib meedia hambus.

Sulev Vare oli reformikate maadevahetamise hiilgeajal 1999–2004 Keskkonnaministeeriumi kantsler ja 2004–2007 Lääne maavanem.

[fotoallkirjad]

MEESTE TEGEMISED: 1999. aastal panid reformikad nurgakivi paljudele oma tehingutele, muu hulgas ka vajalikele ehitustele. Tartu Veepuhasti nurgakivi panevad toonane Tartu linnapea Andrus Ansip, keskkonnaminister Heiki Kranich ja Riigikogu liige Neinar Seli.

JÕHKER NALI: Postimehe esiküljel oli Villu Reiljan juba 2007. aastal ära grillitud. Ju siis lootsid Reiljani poliitilised vastased, et ta saab just sellise karistuse. Reiljani enda kaebust fotomontaaži peale arutas Pressinõukogu, kes otsustas, et Postimees head ajakirjandustava ei rikkunud.

Reformierakonna maadevahetamise afääre paljastav lugu sai Bonnieri preemia

Bonnieri meediakontsern ja ajaleht Äripäev andsid 25. veebruaril üle 2008. aasta uuriva ajakirjanduse auhinna ehk Bonnieri preemia Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile.

Vahter pälvis auhinna Eesti Ekspressis mullu 7. veebruaril ilmunud looga „Heiki Kranich üürib maadevahetajalt luksuskorterit“ ja 30. oktoobril ilmunud looga „Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased“.

Reformierakonna väärtegusid  pole meie meedia varem teemaks võtnud.

Bonnier ja Äripäev andsid uuriva ajakirjanduse auhinna välja 14. korda. Auhinna suurus on 40 000 Rootsi krooni.
Neinar Seli kaebas Bonnieri preemia saanud artikli kohtusse

Meedia andmetel kaebas Tartu ärimees Neinar Seli kohtusse Bonnieri preemia saanud Eesti Ekspressi (EE) ajakirjaniku Tarmo Vahteri artikli «Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased». Seli peab EE-s esitatud väiteid enda au haavavaks.

Seli tahab Harju maakohtusse esitatud hagis Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-ilt ebaõigete andmete ümberlükkamist ning talle artikliga tekitatud kahju hüvitamist.

EE-s 2008. aasta oktoobri lõpul ilmunud artiklis kirjeldatakse, et esimeste maadevahetajate seas olid endise reformierakondlasest keskkonnaministri Heiki Kranichi äripartner ning endise riigikoguliikme Neinar Seli venna Anti Seli poolt finantseeritud Selide äripartner, kes sai selleks laenu ka Maaelu Edendamise Sihtasutuselt.

Neinar Seli oli Riigikogus keskkonnakomisjoni liige, kes komisjoni nimel kaitses parlamendisaalis 2001. aastal kaitstavate loodusobjektide seaduse muutmise seadust.

Neinar Seli peab ennast teotavaks asjaolu, et teda seostatakse maadevahetusega ning teda peetakse nimetatud seaduseelnõu läbisurujaks Riigikogus.

EE ajakirjaniku ja loo autori Tarmo Vahteri sõnul ei süüdistatud Selit maadevahetuses, vaid kirjeldati rohkem tausta.

Kesknädala meelest jääb küsimuseks, miks alles nüüd kevadel selgus, et Seli andis asja kohtusse juba sügisel.

Maakohus määras eelistungi 12. märtsile.

Meedia, Kn

Inno ja Irja kohvik 4.03.2009

Neinar Seli kaebas Eesti Ekspressi kohtusse artikli pärast, mis kajastas Reformierakonnaga seotud maadevahetusi. Artikkel ilmus möödunud aasta sügisel. Kuivõrd kohtuistung peaks toimuma juba lähipäevil, võib arvata, et asi anti kohtusse sisse kohe pärast artikli ilmumist.

Nüüd on küsimus, miks see info nii kaua vaka all oli?

Miks seda infot varem ei avalikustatud? Kas selleks, et mitte seada ajakirjanduspreemia žüriid surve alla, sest lugu kandideeris uuriva ajakirjanduse preemiale ja pälvis kõrgeima tunnustuse?

-o-

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12027

[esiküljel:] Sotsiaalminister Pevkur (pildil) kerjas majaehituseks raha? <> Pevkur vahendas väidetavalt Reformierakonnale Vene transiidiärimehelt Liksutovilt kodakondsuse saamise eest 5 miljonit krooni. <> 5-miljonilisest pistisest sahkerdanud Pevkur oma taskusse 1,5 miljonit krooni. <> Kasinat ametnikupalka teeninud Pevkur ehitas Nõmmele uhke häärberi. <> Pevkur pandi sotsiaalministriks, et jätkata oravate kukru nuumamist.

Sotsiaalministeeriumi on Eestis varem juhtinud inimesed, kel on oskusi ja kogemusi sotsiaalvaldkonnas ning siirast soovi teha oma tööd maksimaalselt hästi. Meenutagem  kolmekordset sotsiaalministrit Siiri Oviiri, esimest  iseseisvusaegset ministrit  Marju Lauristini või ka eelmises valitsuses  sotsiaalministrina endale tugeva nime teinud Jaak Aabi. Reformierakonna liikmetest sotsiaalministrid on aga käitunud igasugust hoolivust kõrvale jättes tõeliste ärihaidena. Näib, et nad on selle ameti valinud nii auahnusest kui ka võimalusest lasta erakonna ja endi tasku korralikult füüri täis.

Hiljutine Riigikogu liige ja värske sotsiaalminister Hanno Pevkur, kellega asendati  läbikukkunud reformiminister Maret Maripuu, on, nagu teada, truu parteisõdur. Ta pole mitte niisama hall kuju, vaid Reformierakonna esileedi Keit Pentuse lähedane tuttav. Kui mitte arvestada paari kuud Tallinna abilinnapeana töötamist, sai Pevkur tuule tiibadesse justiitsminister Rein Langi nõunikuna. Nõunikke on ministeeriumides kümneid, nad tulevad ja lähevad. Pevkuri ja Langi liit oli aga märksa tähendusrikkam, kui vaid alluva ja ülemuse suhe – nemad tegutsesid ka koostööpartneritena.

Tandem Pevkur–Lang tegutses veatult

Kahe-mehe-liidust sündinud teod kandsid rohket vilja aastail 2005–2007. Poliitiliste äride edenedes muutusid osalised iga päevaga ka ise üha jõukamaks.

Nõmmele äkki kerkinud Pevkuri uhke häärber tekitas siiski paljudes inimestes küsimusi, nii Reformierakonna sees kui ka väljaspool. Kuidas suutis keegi tähtsusetu nõunik, kes polnud veel 30aastanegi, ja kelle abikaasa on pealegi kodune, krõbedate hindadega ehitusbuumi ajal endale villa püsti panna? Selleks tuli mehel teha lisatööd ja ületunde. Ning sugugi mitte justiitsvaldkonnas.

Nagu tänaseks on selgunud, väidetavalt vahendas Pevkur Reformierakonnale 2005. aastal altkäemaksu AS-i Transgroup transiidiärimehelt Maksim Liksutovilt. Inno ja Irja blogi andmetel (aga ka paljudes netikommentaarides korduvalt vihjatuna) tasus Liksutov Eesti kodakondsuse saamise eest Reformierakonnale viis miljonit krooni. Pevkuri kaudu läinud raha edasi Rein Langile.

Kuid Pevkur jätnud pistiserahast sada tuhat eurot ehk poolteist miljonit krooni endale. See tekitas Reformierakonnas muidugi väikese paanika, sest erakonnakaaslased ei mõistnud, kuhu kadus ülejäänud raha. Keegi süüd omaks ei võtnud. Pevkuril aga kerkis mõni aeg hiljem Nõmmele kõnealune maja.

Tankistirolli enda peale võttes murdis Pevkur usaldusisikute ringi sisse. Kuid häärberist jäi talle väheks. Maripuu naasmisel Riigikokku ähvardanuks Pevkurit kui tema asendusliiget töötuks jäämise oht. Või vähemalt märgatavalt väiksepalgalisem koht. Pevkur seisiski dilemma ees: kas langeda või tõusta? Mees valis karjääriredelil ministriameti.

Kui keegi on korra juba otsustanud tankist olla, on tal edaspidi raske sellest rollist vabaneda. See reegel kehtis ka Hanno Pevkuri puhul.

Ravimifirmad tasuvad heldelt

Sotsiaalministril tuleb tegelda rohkete ebameeldivate probleemidega ajal, kui riik on raskes olukorras. Reformierakonda on aga alati kuulunud ettevõtlikud inimesed, kes iseennast hätta ei jäta ja kes on osanud ka sotsiaalvaldkonnast endale kasuliku äri teha.

Sotsiaalministeeriumi haldusalas liiguvad väga suured rahavood, mida saab mõõta suure osaga riigieelarvest. Kuid seal liiguvad ka võimsate ravimifirmade vahendid, mis moodustavad mitu miljardit krooni aastas.

Just Sotsiaalministeerium eesotsas ministriga määrab, millised ravimid saavad soodustuse kuni 90%, millised mitte. Sellised nimekirjad tekkisid pärast viimaseid Riigikogu valimisi, kui Sotsiaalministeeriumis võtsid üle hulga aja (pärast Toomas Vilosiust) võimu sotsidelt ja keskerakondlastelt üle reformierakondlased. Paljud inimesed ei saanud kohe aru, milleks reformistidele on vaja pensionäride, haigete või ka töövõtjate „tühiste“ probleemidega tegelevat valdkonda.

Kuid nutikad oravad taipasid, kus kivi all vähid pesitsevad. Soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid ostetakse ju palju rohkem nii kodudesse kui ka haiglastesse. Seda eriti praegusel majanduskriisi ajal.

Kujutame juba ette, kuidas sotsiaalministri ja tema nõunike juurest astuvad läbi ravimifirmade esindajad, et oma ravim n-ö õigesse nimekirja saada. Ja Hanno Pevkur võib kasseerida sel moel  oma erakonnale (ja vaevalt et iseennast ilma jättes, nagu oravatele omane!) vähese vaevaga hulga raha.

Rõõmsad on ravimifirmad, kes ei pea enam arstidele kulukaid “koolitusi” välja tegema nagu varem, et oma ravimit paremini müüa. Turundusraha jääb neil nüüd alles. Reformierakonnal on aga rõõm annetusi oma kassasse koguda. Tänases Eestis, mis on üks suur korruptsioonipesa, ei kavatse oravad kindlasti mitte piirduda vaid oma ametipalgaga. Sotsiaalministeeriumi „rahakanal“ on siin vaid üks näide.

Meil jääb üle nentida, et kurb oli vaadata „kangelaslikke“ kärpeid, mis tehti suurel määral just sotsiaalrahade pealt kokku hoides, kuni lapsinvaliidideni välja. Huvitav, kes reformistidest järgmisena nn vahendamistasu eest eliitelamupiirkonda villa rajab?

KESKNÄDAL

Materjal põhineb „Inno ja Irja kohviku“ blogil, interneti foorumitel, aga ka originaalallikatel

Pildiallkirjad:

ISEENNAST ILMA EI JÄTA: Tänane sotsiaalminister  Hanno Pevkur (Reformierakond) väidetavalt küsis  oma erakonnale transiidiärimehelt Maksim Liksutovilt raha viis miljonit krooni, millest aga erakonnani jõudnud kõigest 3,5 miljonit. Kuhu kadus 1,5 miljonit? Keegi ei tea. Aga Pevkurile kerkis õige pea Veskimöldresse kahekorruseline ilus maja – kinnisvarabuumi kõige kõrgemate hindade ajal.

UUS MEES, UUED SKANDAALID: Kus on Reform, seal on kohe probleeme rahaga. Läbikukkunud ministri Maret Maripuu asemel sotsiaalministriks saanud Hanno Pevkur  peab tõrjuma süüdistusi 1,5 miljoni krooni pihtapanemises oma erakonna seljataga.

TULUS LIIT: Pevkuri (vasakul) ja Langi liit oli märksa tähendusrikkam kui vaid alluva ja ülemuse suhe – nemad tegutsesid ka koostööpartneritena. Mõlemad olid asjaosalised Liksutovilt altkäemaksu nuiamises ja kättesaamises. Foto:  Scanpix

Pevkuri majandushuvid

2007:

Hanno Pevkur: Riigikogu liige. 4-kordne Eesti keskmine palk. Elamumaa Harjumaal Tallinnas. Sõiduauto Audi 80 (1992). Hansapank, eluasemelaen, 1 210 713,88 krooni. Hansa Liising Eesti AS, liisinguleping sõiduauto kasutamiseks (2005-2009, jääk 165 000 krooni. (30.04.2007)

Allikas: Ametiisikute majanduslike huvide deklaratsioonid, 05.07.2007

2008:

Hanno Pevkur: Riigikogu liige. 4-kordne keskmine palk. Elamumaa Harjumaal Tallinnas.  Hansa Pensionifond K3, 9157,305 osakut, 145 670,75 krooni . Hansapank eluasemelaen, 1 190 590,63 krooni. AS Sampo Pank, liisinguleping sõiduauto kasutamiseks, kuumakse 6407,53 krooni, jääkmaksumus  347 052,81 krooni. AS Eesti Vanglatööstus, nõukogu liikme tasu (14.04.2008)

Allikas: Ametiisikute majanduslike huvide deklaratsioonid, 26.06.2008

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11983

Eesti Vabariigi 91. aastapäeva eel selgus rõõmustav tõsiasi, et Kesknädalal on olnud edu. Esiteks, Narva-Jõesuu eks-aselinnapea Kalle Merilai taastab oma pärsitud saadikuvolitused Narva-Jõesuu linnavolikogus. Teiseks, Narva-Jõesuu isamaaliitlasest linnapea Andres Noormägi juhitud linnavalitsuses läbi viidud teeremondi-hanke asjaoludega tutvub Viru ringkonnaprokuratuur.

Kesknädal kirjutas jaanuaris ja veebruaris korduvalt Narva-Jõesuust.

Lahkasime Isamaa ja Res Publica Liidu liikmest linnapea Andres Noormägi korruptsioonimaigulisi tehinguid, mille vastu politsei ega prokuratuur varem huvi ei tundnud.

Tutvustasime absurdset olukorda, mis kujunes, kui 2005. aastal valiti Narva-Jõesuu volikogu liikmeks ka keskerakondlane Kalle Merilai, kellest sai siis aselinnapea. Kui aga Noormägil Merilaiga koostöö enam ei klappinud, vabastas ta aselinnapea ametist. Merilai soovis siis vastavalt seadusele taastada oma saadikuvolitused, kuid kohalikud asjaomased organid leidsid pidevalt ettekäändeid seda mitte teha. Sündis kurioosne juhtum: kahe aasta jooksul ei õnnestunud Merilail volikogusse tagasi minna ja rahva poolt talle usaldatud seaduslikke volitusi täita.

Merilai ise põhjendas enda kallal toime pandut Kesknädalale sellega, et isamaaliitlasest linnapeale polnud kasulik keskerakondlase lisandumine volikogulaste hulka, sest see oleks kõigutanud häälte jagunemist volikogus, ning osa Noormägile vajalikke tehinguid jäänuks tegemata. Nagu nüüd teame, hakkab mõnda neist tehinguist uurima prokuratuur.

Kui Kesknädal sellest kõigest üksikasjaliselt kirjutas 14. jaanuari numbris, andis Riigikogu Keskfraktsioon 15. jaanuaril samas asjas sisse arupärimise justiitsminister Rein Langile (vt 21. jaanuari Kesknädalast).

Justiitsminister vastas riigikogulaste arupärimisele 9. veebruaril. Kesknädal kirjutas Langi selgitustest eelmises, 18. veebruari lehes.

31. jaanuaril võttis teema üles ka Ida-Viru maakonnaleht „Põhjarannik“ (vt seal ilmunud artiklit tänase Kesknädala 5. leheküljel).

Meie pikk ja järjekindel tee viis sihile – selgus, et õigusriik siinsel tanumal ei olegi nii lootusetu. Aga hoiame jätkuvalt silma peal, mis edasi saab.

VÕIDUMEES: Narva-Jõesuu endine aselinnapea Kalle Merilai taastab oma saadikuvolitused Narva-Jõesuu linnavolikogus. Kas kõik kahe aasta jooksul volikogus vastu võetud õigusaktid nüüd õigustühiseks kuulutatakse (tegi need ju volikogu vale koosseis!)? Selle otsustamine jääb juristide pärusmaale.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11949

* Avalikkus on vaikinud sellest, et president Ilvese visiidil Aserbaidžaani tabas teda meeleavaldajate rünnak.* * Aserid süüdistavad Eesti riiki seaduste rikkumises.* * Riigiprokurör Margus Kurm on sattunud rahvusvahelises ajakirjanduses tõsiste süüdistuste laviini alla, kuna tema erahuvid olevat seotud Aserbaidžaanist pärit ettevõtjate kriminaalasjaga.* * Kas Kurm nõudis väidetavatelt tuttavatelt raha oma kinnisvarafirmale? * * Prokuratuuri üle ei teosta Eesti Vabariigis sisulist järelevalvet mitte ükski organ. *

Pildi allkiri: Ajakirjanduses avaldatu kohaselt tundis riigiprokurör Margus Kurm (pildil) Eestis vahi all olevaid Aserbaidžaani taustaga süüdistatavaid juba varem – veel enne, kui asus tegelema nende kriminaalasjaga. Rahvaliit esitas Riigikogus justiitsminister Rein Langile arupärimise, püüdes selgusele jõuda, kas süüdistustel Kurmi vastu on alust, kas Eesti kõrge riigiametnik tõesti nõudis Aserbaidžaani ärimeestelt raha oma kinnisvarafirmale ja kas Eestis on institutsiooni, mis kontrollib prokuratuuri?

Jaanuari alguses käis Eesti president Toomas Hendrik Ilves visiidil Aserbaidžaanis. Tal oli seal vastas sadakond meeleavaldajat, kes nõudsid Eestis vahi all olevate Aserbaidžaani päritolu ettevõtjate vabastamist. Lisaks süüdistatakse Aserbaidžaanis Eesti riigiprokuröri Margus Kurmi rahanõudmises ja Eesti riiki seaduste rikkumises. Meeleavaldajad lubasid pöörduda Euroopa Nõukogu poole.

Siinkohal on meie riigi kohustuseks välja selgitada, kas tegemist on tõeste või alusetute süüdistustega. Kui selgub, et süüdistused on põhjendamatud, tuleb need argumenteeritult ja veenvalt ümber lükata, sest vastasel korral süvenevad kahtlused iga järgmise sedalaadi juhtumi korral veelgi. Eesti rahvas soovib selgust ja ootab vastust küsimusele, kas riigiprokurör Margus Kurmi kohta avalikult esitatud väidetel on alus või mitte. Küsimuse ignoreerimine võib luua arusaama, et meie riigis ei võeta menetlusse juhtumeid, kui kahtlustatavad annavad ja süüdistajad saavad pistist või altkäemaksu prokurörile.

Rahvaliit esitas justiitsminister Rein Langile arupärimise seoses riigiprokurör Margus Kurmi võimaliku rahanõudmisega oma kinnisvarafirmale. Arupärimine oli ajendatud rahvusvahelises ajakirjanduses avaldatud tõsistest süüdistustest, mille kohaselt juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi erahuvid on seotud Aserbaidžaani päritolu ettevõtjate vastu algatatud ja kohtusse jõudnud kriminaalasjaga.

Ajakirjanduses avaldatud väidete kohaselt tundis riigiprokurör Margus Kurm süüdistatavaid juba varem ja nõudis neilt oma kinnisvarafirmale raha.

Kahtlusi süvendab ka Õhtulehes avaldatud info, et Kurmile kuulub osalus võlgadesse sattunud kinnisvarafirmas. Aserbaidžaani uudisteportaal on avalikult esitanud tõsiseid süüdistusi kõrge riigiametniku Kurmi tegutsemise suhtes.

Ajakirjanduses avaldatu põhjal ei riku Kurmi osalus ärides seadust, kuid sellele lisanduv ja tänini ametlikult  ümber lükkamata  info raha nõudmise kohta külvab  usaldamatust ning võib kahjustada juhtivprokuröri sõltumatust.

Miks ei ole algatatud uurimist?

Kuigi nii justiits- kui ka siseminister on juhtinud tähelepanu tsiviilkontrolli puudulikkusele, ei ole olukorra parandamiseks midagi ette võetud. Prokuratuur on Eesti Vabariigis organ, mille üle sisulist järelevalvet ei teostata.

Justiitsminister vastas Riigikogus arupärimisele, et temal ei ole mingisugust õigust asjasse sekkuda. Minister tõdes, et Riigikogu-poolse järelevalve suurendamine on kindlasti arutelu objekt. Samas on Rahvaliit teinud korduvalt ettepanekuid moodustada Riigikogus prokuratuuri järelevalve komisjon või laiendada julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ülesandeid.

Varasemast on teada, et prokuratuur on korduvalt suhteliselt kergekäeliselt algatanud kriminaalmenetlusi ja tunnistanud isikuid kahtlustatavaks ajakirjanduses avaldatud infole ja väidetele tuginedes. Nüüd, kui sarnaselt on õhku visatud kahtlused juhtivprokuröri suhtes, ei soovita algatada ei teenistuslikku järelevalvet ega kriminaalmenetlust. Minister õigustab end väitega, et olukorras, kus üks rahvusvaheline kurjategijate jõuk on Eestis läbi viidud menetlustoimingute tulemusena purustatud ja kogu selle jõugu tuumik on Eestis vahi alla võetud, võiks aru saada, et sellises olukorras langeb kindlasti nii süüdistajatele kui ka kohtunikule väga suur surve. Kui varem on prokuratuur väitnud, et kriminaalmenetluse eesmärk on selgitada tõde toimunu kohta, sh kas üldse on toimunud kuritegu, siis selle juhtumi korral ei pea prokuratuur isegi vajalikuks avalikkusele selgitusi anda. Margus Kurm aga vaikib sootuks.

Asjaolude kontrollimine ja ametlik ümberlükkamine on ka prokuratuuri huvides. Kuigi justiitsminister soovitas vähem uskuda, mis ajalehes kirjas on, tuleks tõsise süüdistuse puhul fakte siiski kontrollida. Kui ministri tähelepanu juhiti asjaolule, et ajakirjanduses avaldatud info võib kahjustada nii prokuratuuri kui ka riigi mainet, leidis minister: kui distsiplinaarmenetlus algatataks iga kord, kui organiseeritud kuritegevus esineb mingisuguse väitega kuskil „kobrulehes“, siis peaks Eestis asutama distsiplinaarvastutuse ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise ministeeriumi, mida tema küll tegema ei hakka. Ministri suhtumine ajakirjandusse on kahetsusväärne ning jääb arusaamatuks, missugustele objektiivsetele kriteeriumidele tuginedes otsustavad meie riigiorganid, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on tegemist piisavalt tõsiseltvõetava meediakanaliga.

Peaprokurör Aas asus riigiprokurör Kurmi kaitsma

Kui peaprokurör väidab, et Eesti meedia poolt viidatud 1st News Azerbaijan-i uudistes ei ole väidet ühelegi konkreetsele isikule, siis tegelikkuses on asi teisiti.

Portaal 1st News Azerbaijan viitab süüaluste advokaatidele, kes teatavasti on konkreetsed inimesed; samas on väga konkreetne viide ka Margus Kurmile.

Kui Rahvaliit esitas toimunu kohta arupärimise, süüdistas peaprokurör Norman Aas erakonda laimamises. Peaprokuröri käitumine tekitab küsimuse: kas prokuratuuri taktika on algatada kõigi erakondade mõne poliitiku suhtes kriminaalmenetlus, et hiljem ükski rahvasaadik ei saaks prokuratuuri tegevuse kohta aru pärida? Selliselt on prokuratuurile tagatud puutumatus, sest kui keegi püüab selgitusi küsida, siis teatab prokuratuur, et tegemist on laimuga, ning väidab, et süüdistuse saanud isikud püüavad oma erakonna kaudu prokuratuuri kompromiteerida.

Rahvaliidu eesmärk on juhtida tähelepanu välispressis ilmunud Eesti riiki negatiivses valguses kajastavale artiklile ning välja selgitada, kas esitatud väited on tõesed või mitte. Selleks et kahtlused prokuratuuri tegevuse suhtes kaoks, peab peaprokurör andma argumenteeritud selgitusi. Kui justiitsminister väidab, et prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamine on kuriteona karistatav ja et see peaks iga prokuröri ärgitama valvsusele mitte minna seadusega pahuksisse, on tal täiesti õigus. Kuid praegusest olukorrast võib jääda paratamatult mulje, justkui oleks oleks organiseeritud kuritegevus Eestis lubatud  juhul, kui grupeeringuliikmed teevad riigiprokurörile meelehead.

Justiitsminister väidab, et prokurörile teadvalt vale süüdistuse esitaja peab arvestama enda suhtes karmide tagajärgedega. Seega peaks algatama juurdluse, et saada selgust, kas keegi on esitanud valeväiteid. Lisaks leiab justiitsminister, et väidete levitamise eesmärk võib olla takistada kriminaalmenetlust ja saavutada prokuröri vahetamine, mida ei ole õnnestunud teha menetlusseadustikus ette nähtud protsessireegleid järgides. Siinkohal on eriti oluline tuvastada, kas riigiprokurör Margus Kurm tundis  süüaluseid varem, ning kaaluda, kas võimalike huvikonfliktide ärahoidmiseks pole vajalik vahetada riigipoolset süüdistajat.

On selgusetu, miks käitub peaprokurör riigiprokuröri kaitstes emotsionaalselt. Kui viimane on olnud seaduskuulekas ja süüdistused tema vastu on ebaõiged, siis tekitab peaprokurör  Norman Aas riigiprokurör Margus Kurmile  suuremat kahju, kui see oleks asjakohaselt tegutsedes ja tõde päevavalgele tuues.

Prokuratuuri rünnakud küsijate suhtes on arusaamatud.

Selge on vaid see, et tegelikkuses prokuratuuri üle järelevalvet ei teostata ja isegi Riigikogu liikmeil puudub võimalus oma põhjendatud arupärimistele vastust saada.

Kas see ongi puutumatu prokuratuuri nägemus sõnavabadusest ja demokraatiast?

[1. esiletõste]  Õhtuleht: Margus Kurmile kuulub osalus võlgadesse sattunud kinnisvarafirmas.

[2. esiletõste] Rahvaliit küsib: Kas Eestis on organiseeritud kuritegevus lubatud, kui grupeeringu liikmed teevad riigiprokurörile meelehead?

MANUELA PIHLAP,  Rahvaliidu liige

Loe veel Kesknädalast:

14. jaanuar „Isamaalaste korruptsioon Narva-Jõesuus“

21. jaanuar „Siseminister Pihl tegi hinnalise kingituse Riigikohtu esimehele Raskile“

28. jaanuar „“Riigilüpsjad tiigrinahas“ ehk IRL-i „nähtava käe aasta““

4. veebruar „Pärnu maavanem Toomas Kivimägi – kas salakaval niiditõmbaja või aus Batman“

11. veebruar „Miks kapo Otepääl ei käi?“

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11884

Suusapealinnas Otepääl pole kaitsepolitsei ega Riigikontroll ammu käinud. Ehk pole kutsutud? Vale puha! Mõni mees on Otepääl õiglust otsides juba Brüsseli kohtumajja jõudnud, teine valmistab pabereid Riigikohtu tarvis, kolmas käib Tallinna ja Tartu advokaatide vahet. Mida siis kapo uurima peaks? Väidetavat korruptsiooni, millest rahvas linnas ja vallas juba aastaid sosistab:

*Mitmed lõpuni uurimata mõrvalood!

*Hulk vaikselt sumbunud kohtuasju!

*Kahtlased maa- ja kinnisvaratehingud!

*Elanike rahulolematus kohaliku võimuga!

*Lõpmatu ärapanemine ja kaklus vallavolikogus!

*Korruptsioonis süüdistatavad ametnikud!

Ei ole vist Eestis teist niisugust paika, millest oleks ajalehtedes ilmunud sama palju korruptsiooniteemalisi artikleid kui Otepää valla kohta. Kuigi politsei, prokuratuur ja kapo saaksid meedias kajastatud juhtumite põhjal uurimist alustada, pole Otepääl seda tehtud. Kohalik rahvas on kindel, et põhjus saab olla vaid Otepää valla reformierakondlikus võimus, mida ei peaminister, justiitsminister, siseminister, Riigikohtu esimees ega teised tähtsad riigiametnikud praeguse valitsuse ajal uurima ei hakka.

LOE VEEL:

paberkandjal Kesknädalas lk. 6-7 üldpealkirja all “Talvepealinn Otepää – kas ka korruptsiooni-pealinn?” ja

Kesknädala netiversioonis üldpealkirjaga “Otepää – korruptsioonipealinn?” [1-7]
*

[1] Otepääl räägib rahvas sosinal

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11885

See lugu sai alguse möödunud detsembris, talvisel pööripäeval, mil Tallinna linnapea Edgar Savisaar käis Otepääle talvepealinna tiitlit üle andmas. Rahvast oli tseremooniale keskväljakul kogunenud palju. Seisin seal minagi ja nautisin karget talveilma. Ümberringi lobiseti, visati nalja.

„Mis talvepealinn!? Sulide ja varaste pealinn, korruptantide pealinn!..“ hakkas päris minu lähedalt kõrvu porisevate meeste jutujoru. Astusin ligemale. „Kas Tallinna meest hakkas huvitama, kuidas Otepääl asjad käivad?“ tervitasid nad mind kerge irooniaga ning üritasid endale viisakusest naeruilmet näole saada.

Mõistsin kohe, et naljast on asi kaugel. Mehed olid lihtsalt vihased oma valla ninameeste peale ega püüdnudki seda minu eest varjata. „No vaadake seda Merano Pizza baari seal pargiservas! Kogu maa baarist kuni vallamajani on endise vallavanema Aivar Nigoli poolt erastatud. Tallinnas ei tule vist kellelegi pähe Vabaduse plats enda nimele kirjutada? Otepääl on aga seaduseks saanud, et kõik magusamad maatükid, kesklinnast kuni aedlinnani välja, peavad vallajuhtide või nende sugulaste nimele saama. Ja ongi saanud.“

Edasi läks jutt nii tormiliseks, et meid panid tähele juba kõrvalseisjad.  Mehed paistsid Otepää vallas toimuva pärast tõeliselt mures ja vihased  olevat ning jutustasid mulle hulga lugusid, mis kõik lõhnavad räige korruptsiooni järele.

Asjad hakkasid Otepää vallas alla käima ja kuritegevuse järele lõhnama pärast Reformierakonna võimuletulekut eelmise sajandi lõpul, eriti aga vallavanem Nigoli ametisoleku aegadel. Peaaegu iga suurema spordiobjekti ehitamisega kaasnes skandaal raha kõrvalekantimisest, juhtivaid kohti hakkasid saama eranditult vaid oma erakonna liikmed. Maa ja ametihoonete kahtlane erastamine, magusate kruntide jagamine omadele, endistele omanikele maa  tagastamisest keeldumine, sundüürnike oma kodust välja tõrjumine võttis Otepääl ennekuulmatud mõõtmed.

Tänini meenutatakse kooperatiivi vara mahaparseldamist, mille käigus osa sellest kanditi Elva kooperatiivile, kust see teadjate meeste nimele edasi kirjutati ja otsaga Otepääle tagasi tuli. Esinduslik kaubamaja,  kondiitritööstuse hoone, raamatupidamismaja ja mitmed muud said valla eliiti kuuluvate tegelinskite nimele, kes seniajani linna ja valda juhivad. Pühajärve omaaegse naisseltsi hoone jäigi tagastamata, sest kohalikud rikkurid tahtsid  seda endale.

Mulle jutustati kümmekond konkreetset jahmatavat lugu, kuidas valla kaunites kohtades omadele meestele maad välja mõõdetud, kuidas valla raha eest eliitperekondade eramutesse vee- ja kanalisatsioonitrasse sisse veetud, kuidas looduskaitse eeskirju eirates  kerkinud villad paikadesse, kuhu neid kuidagi ehitada ei tohiks. Mul on kuuldu järgi raske hinnata nende juhtumite seadusele vastavust, kuid jäljed igast tehingust on arhiivides olemas.

Nördinud meeste jutust jäi mulje, et kui Riigikontroll tuleks homme Otepääle kasvõi ühtainust korruptsioonihõngulist juhtumit uurima, hargneks lahti selline lõngakera, mida kapo, kohtud ja ajakirjandus aastaid kedrata saaks.

Tallinna jõudes lõin internetis lahti Otepää-teemalised artiklid. Mu silme ees avanes räpane pilt kauni kuurortlinna poliitikute rahaahnusest, nende mahhinatsioonidest ja korruptiivsetest tegudest kuni mõrvadeni välja.

[2] Seni veel tõestamata korruptsioon

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11886

Korruptsioonikahtlusi Otepää valla juhtkonna tegevuses iseloomustab 2003. aastal tolleaegse vallavolikogu revisjonikomisjoni esimehe Rein Vikardi poolt koostatud ja Valga maakonnas palju laineid löönud revisjoniakt nr. 1.

Korruptsioonikahtlus Otepää valla omavalitsusteenistuses

Akti esitas Vikard volikogule ja tolleaegsele Valga maavanemale Georg Trašanovile. Viimane käskis saata avalduse ka Valga politseiprefektuurile, et majanduspolitsei uuriks vara ja rahaliste vahendite kasutamist Otepää vallavalitsuses.

Vaatamata sellele, et isegi maavanemat asjast informeeriti, sumbus Otepää korruptsiooni uurimine Valga politseis siiski. Avalduses esitatud väidetava korruptsiooni käsitlemine AS Otepää Veevärk majandamises lõpetati näiteks selgitusega, et teema vastu puudub avalikkuse huvi.

Dokumendis meenutab revisjonikomisjoni esimees Rein Vikard vallavolikogu esimehe Jaanus Barkala ja vallavanem Aivar Nigoli üleolevat suhtumist katsesse uurida korruptsiooni vallas ja tsiteerib nende meeste sõnu: “Korruptsioonivastane seadus  ei ole Otepää vallas rakendatav ja akti koostamine on laim ning midagi väärteo sarnast. Pealegi on välja öeldud arvamus, et revisjonikomisjoni polegi vaja ja kui seda nõutakse, siis võib ta ju ka formaalselt olla, kuid revisjonikomisjoni töökorraldus peab olema volikogu ja vallavalitsuse range kontrolli all.“

See kontrollakt ärritas valla juhtkonda väga, sest konkreetsete näidetena toodi välja hulk juhtumeid, kus vallaametnikud ja volikoguliikmed kasutasid ära oma ametiseisundit, et teenida isiklikku kasu. Ühe sõpruskonna liikmeid määrati valla ettevõtete ja äriühingute nõukogudesse.

Eraldi nimetati näiteid, kus valla juhtkonda kuuluvate isikute eraettevõtted vallalt tulusaid tellimusi said. Kontrollaktis toodi ära  kümmekond valla juhtfiguuri, kelle käitumine tundus  revisjonikomisjoni liikmeile korruptsioonihõnguline.

Akti sisu võib kokku võtta nii: Otepää vallas tehakse tähtsamaid otsuseid põhimõttel, et nad tooksid isiklikku kasu ka otsustajaile endile, ja paljud otsused tehaksegi eesmärgiga teenida otsustajate huve. Vallavõim ja äritegevus on Otepääl teineteisega läbi põimunud ning mõlemad on koondunud kitsa sõpruskonna kätte.

Revisjoniakt nr. 1 jäi ka viimaseks seesuguseks dokumendiks, sest komisjoni esimehele avaldati volikogus umbusaldust ja koos temaga taandati ka komisjoni ülejäänud liikmed. Hilisemad revisjonikomisjoni esimehed on vallavalitsuse tööd hoopis vähem seganud ja nende tegevus pole ka avalikkusele silma paistnud.

[pildiallkiri] AJAB NAERMA: Otepää vallavolikogu revisjonikomisjoni endine esimees  Rein Vikard (vasakul), kelle korruptsioonivastane võitlus lõppes kohalt mahavõtmisega, ja tema mõttekaaslane Leo Paal vaid muigavad, kui jutt jälle läheb võimu kuritarvitamise peale. Kõik näevad ja kõik teavad, et Otepää mitme võimumehe erahuvid on valla huvidega juba aastaid sassis, kuid teha pole midagi. Kirjuta, kuhu tahad, aga tulemusi pole.

[3] Talumaa pärast Euroopa kohtus

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11887

Põllumees Madis Leis oma kalli talumaaga otsapidi Euroopa kohtus. Uskumatu, et Otepää valla omandiküsimused ja maadejagamised on sedavõrd palju pahandusi kaasa toonud, et need otsaga juba Brüsselisse välja jõudnud. Eks ikka sellepärast, et loodus on siin kaunis, maa küll kallis, kuid hea, ning rikkaist tahtjaist pole puudust.

Ludvig-Madis Leis pidi end soolasambaks ehmatama, kui ühel ilusal päeval kohtas oma põllu peal võõrast meest, kes teatanud, et hoopis tema on nüüdsest maaomanik ja Järvesaare talu peremees Leis pühkigu suu oma naise vanavanemate põllumaast puhtaks.

Ei suudetud vallas õigust saada, ei leitud seda Valgas, ei Tallinnas ega Tartus Riigikohtuski. Ausa mehe kuulsusega Madisel on juba 24 kohtuistungit seljataga, kuid õigust pole tema jaoks suudetud paika panna.

Nii võttiski endine metsavaht uue kohtutee ette, ja see viis otse Brüsselisse. Eurooplaste uus ühispealinn peab nüüd Otepää vallas lõpuks õigluse jalule seadma.

Järvesaare talu asub looduskauni Kaarna järve kaldal ja esmakordselt siia juhtunud rännumees imetleks kõigepealt seda rahu, mida kohalik ürgmaastik inimhingele pakkuda suudab. Kuid rahu valitseb siinmail ainult looduses, mitte inimeste maailmas. Otepää vallas on maade ja metsade jagamise saaga kestnud vabariigi taastamise esimestest päevadest peale ega paista  niipea lõppevat.

Vanu ajalehti sirvides leiab lugeja uskumatuid lugusid looduskaitse all olevale maale ebaseaduslike majade ehitamisest, suurtest metsavargustest, mis lõppesid raskete arveteõiendamiste ja tapmisega, maavaidlusi, mis meenutavad vennatapusõda.

Otepäälased ise teavad neid lugusid peast, kuid avalikult meenutada julgevad vaid vähesed. Kõva häälega rääkimine on ohtlik, sest paljud kahtlaste tehingute niidid viivad valla tähtsate tegelasteni välja.

Piltidel:

RASKE MÕISTA: Otepää valla Järvesaare talu peremees Madis Leis ei suuda kuidagi mõista, kuidas iidsetest aegadest peale tema talu juurde kuuluvast maast ühel päeval siil välja lõigati ja võõrale anti. Vallamajast pole ta senini saanud rahuldavat selgitust.

MAGUS MAATÜKK: Skeemi keskosas paiknev ruuduline maatükk asub peremehele arusaamatul kombel otse Järvesaare põldude keskel. Kohtuvaidluse-aastatega sööti jäänud maal sisse- ja väljasõiduteed polegi – ümberkaudu laiuvad teise talu maad. Laia maailma pääseb ehk vaid paadiga  üle Kaarna järve sõudes.

[4] Õõvastavad veretööd

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11888

Õõvastavad veretööd Otepää vallas väärivad meeldetuletamist.

Kolmapäev, 10. september 2003.

Kella viie paiku pärast lõunat leiti Päidla küla maanteekraavist 55-aastase Vladimir Kaidalovi surnukeha. Uudis mõjus Otepääl šokina, sest päev varem nägid vähemalt viis inimest, kuidas saekaatri omanik Anti Tikkar ja politseinik Ain Koskora lükkasid Kaidalovi autosse ja minema sõitsid.

Kui hukkunu hiljem sugulastele kätte anti, süvenesid kahtlused vägivaldsest surmast, sest laibalt leiti hulk peksujälgi. Tartu kohtuekspert Jana Tuusov aga andis omastele surmatõendi, et mees kukkus surnuks omalt jalalt. Kolm nädalat hiljem teatas Valga prefekt Raimond Träss, et intsident Kaidalovi autosse lükkamisega toimus hoopis päev varem, ehk teisipäeva asemel, mil viis inimest asja pealt nägid, hoopis esmaspäeval, 8. septembril. Osa tunnistajaid võttis oma tunnistuse tagasi ja politsei leidis ka veel tunnistajaid, kes uut versiooni kinnitasid. Kaidalovi autosse sundimise päevaks leiti Tikkarile ja Koskorale alibi, et esimene viibis kodus ja teine tööl. Tänu kohalike inimeste sekkumisele, eriti Tiiu Tederi julgele pealehakkamisele ja ajakirjanduse informeerimisele, tunnistasid Koskora ja Tikkar mõrva üles.

Teisipäev, 14. oktoober 2003.

Kella poole ühe paiku päeval kõlas tänaval otse Otepää vallamaja juures plahvatus. Vallamaja vasakust tiivast vaid mõne meetri kaugusel langes maha puruksrebitud rinnaga mees. Ta sai silmapilkselt surma, sest tema põues lõhkes põrgumasin.

See 44-aastane mees oli Toivo Vender, endine politseiametnik, kahe lapse isa, Otepää elanikele hästi tuntud linnakodanik. Vahetult enne surmahetke kõneles ta vallamaja ees abivallavanema Riho Karu ja volikoguliikme Jaanus Barkalaga. Vallavanem Aivar Nigol viibis sel päeval Tallinnas komandeeringus. Õhtul teatas kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann, et Venderi põues plahvatas granaat ja tegu oli tööõnnetusega.

Miks Vender, pomm põues, ringi käis, ei osanud keegi öelda. Juba järgmisel päeval hakkasid Otepääl liikuma kuulujutud Venderi põue salaja sokutatud põrgumasinast, mis eemalt raadioteel või siis kellamehhanismiga plahvatama pandi. Vender olevat saanud jälile Otepää kuritegelikele  ringkondadele, kes töötanud käsikäes valla juhtfiguuridega. Eradetektiivina uurinud ta ümberkaudseid metsavargusi.

2004. aasta juulis lõpetas kaitsepolitsei Venderi juhtumi uurimise ja kinnitas, et tegemist oligi õnnetusjuhtumiga. Paljud otepäälased ei usu seda seletust seniajani. Hiljem selgus, et paar tundi enne surma kohtus Vender kaitsepolitsei töötajaga, kellele andis kohaliku kuritegeliku maailma kohta väärtuslikku teavet, mis Otepää politsei uurimises oli sumbunud.

Neljapäev, 19. juuni 2008.

Otepää lähedalt võsast avastati kohaliku ärimehe Kalle Kikkase surnukeha. Levisid kuuldused, et surnul oli noahaav kõhus ja veenid läbi lõigatud. Kuigi ametlikult pakuti välja enesetapu versiooni, Kikkast lähedalt tundnud inimesed seda ei uskunud.  Räägiti küll tasumata pangavõlast, küll tülist vennaga isa pärandatud maa pärast.

Mehel oli omandiküsimuses etteheiteid ka vallavalitsusele, kus olevat kaduma läinud dokumendid Kikkasele kuulunud Tamme puiestee maja kohta. Vastava järelpärimisega pöördus ta ka Otepää vallavolikogu poole. Ametlik selgitus surma kohta tuli möödunud aasta novembri algul, mil Lõunaringkonna prokuröri abi Valdo Gerassimov teatas meediale, et Kalle lahkus elust omaenese käe läbi ning keegi sellele kaasa ei aidanud. Kikkast lähemalt tundnud inimesed ametlikku versiooni ei usu.

Kasutatud Eesti Ekspressis, Õhtulehes ja Lõunalehes ilmunud materjale ning kohalike elanike arvamusi.

[5] Sundüürnik Tederi korterisaaga

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11889

Seda naist on Eesti ajakirjandus nimetanud ka kuurortlinna miss Marple’iks, kes on aidanud tõestada vähemalt ühe mõrvaloo. Kuid ta oleks kindlasti politseile abiks ka mitme teise Otepääl toime pandud kuriteo lahendamisel, kui teda vaid kuulataks. Seda aga ei tehta, sest proua Tiiu on tülikas – nagu knopka kohalike ülemuste istumise all.

Oma erilisele õiglustundele toetudes julgeb ta alati tõde näkku öelda, jagab ära ametivõimu väikseimagi kuritarvituse. Majasaaga alguspäevil kartsid vallavanem Aivar Nigol, volikogu esimees Jaanus Barkala ja vallasekretär Ants Manglus proua Tiiu ilmumist vallamajja kui lähenevat loodusõnnetust. Oma tõearmastuse eest maksab Tiiu kõrget hinda. Ta elab viletsal munitsipaalpinnal ja taotleb seniajani oma endise kodu allesjätmist. Kodu saigi selle naise õnnetuseks. Sellepärast, et kahekordne vilets majaniru asub Lipuväljaku ääres, Otepää kesklinna ühel magusamal ja kallimal krundil.

Kaksteist aastat  kohtu vahet käimist

1997. aastal murti Tiiu korterisse sisse, lükati kõrvale tema isiklikud asjad ning asemele toodi hoopis võõras riidekapp, laud ja õmblusmasin. Kui politsei tuli, siis üks sissemurdjaist põgenes end põrandariidega aknast alla lastes.

Tolleaegse politseijuhi Jan Vaidla korraldusel käisid asja uurimas kaks korravalvurit. Toodi kohale kolm manukat, kes sissemurdmist kirjalikult tunnistasid. Teadmata asjaoludel kadusid manukate kolm seletuskirja ja Tiiu enda seletuskiri Otepää politseist nagu vitsad vette. Pabereid ei leitudki, kuid uurija Vihm lubas veel kolm kuud tagasi dokumendid siiski üles otsida.

1998. aastal taheti sundüürnik esimest korda oma Lipuväljaku-kodust välja tõsta. See ei õnnestunud, sest Tiiu Teder tõestas, et omanikule oli tagastatud ühekorruseline hoone, kuid Tiiu elas hoopis teisel korrusel. Selgus, et väljatõstmise asjaajamises kasutasid ametnikud Tiiu kodumaja pähe hoopis kõrvalmaja ehitusplaani.

1999. aastal algatasid viis majas elavat leibkonda tagastamise vastu kohtuasja ja valisid Tiiu oma esindajaks. Ekspertiis selgitas, et nõukogude ajal oli hoone põhjalikult ümber ehitatud, teine korrus peale tehtud ja põhikonstruktsioonid muudetud. Niisugune hoone omandiõiguse aluste seaduse järgi ei kuulu tagastamisele.

Elanike väited kohalikke ametnikke veenda aga ei suutnud ja vallasekretär Manglus valla esindajana kohtusse ei ilmunud. Kui ärritatud majaelanikud teda vallamajja otsima tulid, põgenes vallasekretär nende eest läbi tagaukse ja majataguse heki minema. Tänini naeravad otepäälased, kuidas tolleaegne vallaametnik, hiljem looduskaitsekeskuse direktorina maadega sahkerdamise pärast vangimajja sattunud Manglus suurest hirmust oma mobiiltelefonigi kabinetilauale unustas.

Kõik need aastad on Tiiu Teder käinud Tallinna advokaatide juures, olnud õiguskantsleri ja justiitsminister Rein Langi jutul. Viimane olevat Tiiu sõnul tema maja pilte nähes kavalalt naeratanud, sõrmega fotode peale koputanud ja kiitnud, et kui magus ikka üks Otepää kesklinnakrunt olla võib. Küsimusele, kas ministril pole kahju viiest perest, kellele see krunt koduaiaks saanud, vastas minister, et mis neist ikka: vaadake parem, kus on ikka krunt! Tiiu tänas Langi ja tuli tulema.

Ülekohus kestab

Kohtuasi kestab seniajani. Praegu Tiiu Teder ootab Valga kohtust järjekordset otsust, mis saab edasi. Kas jääb jõusse vana kohtuotsus, mis teda elamispinnale alles jätab, või tõstetakse ta ikkagi välja.

Proua Teder on Otepää vallavalitsusele esitanud 1993. aastast peale 10 avaldust uue elamise saamiseks ja ka laenutaotluse, et ise uus kodu osta. Kõik palved on läinud vallaametnike kurtidele kõrvadele.

„Nad tahavad, et ma kesklinnakodust lahti ütleksin, siis saaksid nad selle mõnele valla tähtsale tegelasele või ärimehele maha müüa ja sinna uhke hoone püsti panna,”  räägib Tiiu. „Aga mina pole nõus. Tahan, et viiele perele nende kodu alles jääks ja Otepääl õiglus jalule seataks. Kui seda ei sünni, peab Euroopa kohus oma sõna ütlema. Mul on Saksa advokaat olemas, kes meie majasaagat aastaid pealt näinud.”

ÕIGLUSE EEST VÄLJAS: Tiiu Teder ametnikega kompromisse ei tee. Kui tema elupaik on ikka kahekordne, siis ju ei saa seda tagastada ühekordse pähe.  Mis sest, et maja asub kogu linna ühel magusamal ja kallimal krundil. Tiiu on Otepää südametunnistus, kuid lõpuni ausal inimesel pole siinkandis kerge asju ajada.

[6] Mis on korruptsioon?

11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11890

Kõige levinum korruptsiooni definitsioon: Ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud.

Eesti Ekspress kirjutas Otepääst

Kui uskuda lihtrahvast, elas pealtnäha idülliline suusapealinn viimased aastad nagu Chicago kõige hullema keeluseaduse päevil. Ainult et viinavedajate asemel tundsid end karistamatult metsaärikad. Veel hullem, kannatajad ei usalda võmme, sest kardetakse, et seadusesilmad astuvad hoopis pättidega ühte jalga. Sosinal (ning pahatihti anonüümselt) räägitakse uskumatuid legende. Kord rullitakse söakal maaomanikul hoiatuseks mootorrattaga üle jalgade või lüüakse metsa vahel ribid sisse. Teisal pääseb juhiloata metsaärikas avariist puhta nahaga. Või tõmbab kahtlane ärimees koos võmmiga rahva silme all õnnetu autosse ja hiljem leitakse ta kraavist surnult. Metsaomanik lämbub kaevus, nurgaadvokaat lendab õhku, kaltsakast saab üleöö firmaomanik…

Episoode on liiga palju, et kõik vaid klatšimooride fantaasia arvele kirjutada. Miski provintsilinnas paistab mäda…

Kas põhjuseks on väikese koha infomüra, laiskus, kuriteoprotsendi kunstlik all hoidmine või korruptsioon, on terav küsimus, millele keegi vastata ei julge.

Mihkel Kärmas, 19.11.2003

[7] Kõik läheb vanaviisi edasi

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11891

Ka uut vallavanemat pole rahva soovi järgi paika pandud, vaid ta on sõpruskonna poolt omamehena väljastpoolt kohale toodud ehk „sisse ostetud“. Kas Reformierakonna liikmest vallavanem Meelis Mälberg, kes samal ajal peab Räpina vallavolikogu liikmena sealse rahva huve kaitsma, on ikka õige mees ka Otepää elanike huvide eest seisma? Ta on ka Reformierakonna Lõuna-Eesti piirkonna esimees ja rahvas räägib, et eks endine vallavanem, praegune volikogu lihtliige ja Reformierakonna Otepää osakonna juhataja Aivar Nigol ta ka kutsus. Vallavalitsus tuleb meie näo järgi ümber kujundada, olevat mehed linna peal rääkinud.

Rahval on vastamata küsimusi palju, kuid Otepää inimestel on võimatu neile kohapeal vastuseid saada. Tarvitseb vaid pisut vallas ringi käia ja elanikega juttu puhuda, kui veendud, et Otepää võim seisab siinsest rahvast kaugel, tegeleb peamiselt ühe ja sama seltskonna võimul hoidmisega ning naudib seda vallavõimu iseenda ja oma perekonna heaolu teenides.

*

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11851

Samal ajal kui politsei tunneb ennast Pärnu linnavalitsuses juba otsekui kodus, lastes linnapea Mart Viisitamme sekretäril ja pressiesindajal endale kohvi keeta, ning huvitub kõigest liikuvast ja mitteliikuvast, võib Pärnu maavanem Toomas Kivimägi tunda ennast üsna rahulikult – kuigi viimasel aastal on meedia saatnud temagi aadressil mitmeid korruptsiooniviiteid, pole ei politsei ega prokuratuur nende vastu huvi tundnud.

Pärnus levivate kuulduste põhjal valmistub teenekas maavanem Kivimägi, kel väidetavalt prokuratuuris head tutvused, sügisel omavalitsusse kandideerima.

Kivimägi valmistub hüppeks mänguplatsile

Toomas Kivimägi on paljude pärnakate jaoks aastaid kehastanud midagi üllast ja ülevat. Tema iga-aastased vastuvõtud maakonna eliidile on meeldejäävad ja oodatud. Maavanemana riiki esindades pole ta pidanud kunagi lahendama kohalikke poliitilisi mudaloopimisteni viinud ebameeldivaid probleeme. Ta on saanud rahulikult ja väärikalt varju taanduda. Et seda enam esile kerkida nendeks hetkedeks, kui on vaja jõuda pildile mõne positiivsema uudisega. Lõigata läbi linti siin ja seal.

Alates 1993. aastast maakonna eesotsas olnud noorest ja energilisest mehest on paarikümne aastaga saanud väga suurte sidemetega poliitik, kel eneseteostust juba ammu paistab nappivat. Pärnus sosistatakse, et Kivimägi võiks just sel sügisel anda tõsise löögi senisele linnavõimule, kandideerides kas Reformierakonna eesotsas või, kui talle seal esimese viiuli staatust automaatselt ei anta, tulla mänguplatsile lausa oma nimekirjaga.

Kui veel aasta eest tundus, et Kivimägi oleks lausa ideaalne figuur reformarite nimekirja etteotsa, siis on mitu just viimasel aastal avalikuks saanud ebameeldivat seika ja väljaütlemist varjutanud temagi väljavaateid. Enesekindlast mehest on lühikese ajaga saanud närviline tõmbleja.

Esimene viga – enese poliitiline määratlemine

Vigade seeria algus pärineb 2008. aasta kevadest, mil Kivimägi raadios teatas, et Pärnule oleks kasulikum, kui linnapea oleks riigi juhtivate koalitsioonipartneritega samast erakonnast. Et siis oleks lihtsam raha saada.

Lapselikult siiras arvamusavaldus üllatas paljusid, seda enam, et selleks hetkeks oli maavanem tunnistanud, et Via Baltica täismahulise ümbersõidu jaoks riigilt raha välja meelitada ilmselt ei õnnestu. See kostis õõnsalt.

Teine viga – korduv enesekontrolli kaotamine

Kuid Kivimägi kaotas möödunud aastal enesevalitsuse veel mõnigi kord. Ta lubas endale raadio otsesaadetes Viisitamme suunal sapist, sarjavat kõnepruuki. Justkui oleks tegu poliitiliste oponentidega, mitte aga sama maakonna kahe suurima juhiga.

Pealtnägijate kinnitusel avanes üks veidramaid vaatepilte ERR stuudio avamisel Pärnus. Kohaletulnute ees keeldus maavanem lindi lõikamisel seismast Viisitamme kõrval ning palus ERR-i juhil Margus Allikmaal seista nende vahele, põhjendades oma soovi sellega, et nii ei juhtu midagi halba ja ta ei pruugi kääridega kogemata Viisitammele viga teha.

Kolmas viga – Audru südame erastamine fiktiivsete dokumentidega

Oleks see siis sellega piirdunud! Justkui välk selgest taevast sai ETV telesaade «Pealtnägija» mullu oktoobris jaole skeemile, kuidas 75-aastase naise usaldust ära kasutades püüti varastada 13,5 hektari suurune tükk Pärnumaal Audru südames. „Pealtnägija“ tuvastas, et vallavanem Rein Talisoo aitas kas teadvalt või teadmata kaasa sellele, et liikumispuudega memmest Anna Gutest tehti tema teadmata tankist ja püüti tema nimel ärastada potentsiaalselt miljoneid väärt 13,5 hektarit riigimaad keset Audrut. Just nimelt riigimaad, mida valvavaks „lõukoeraks“ on määratud maavanem.

Pärnu maavanem Kivimägi tühistas kahtlase erastamise pärast telesaates kõlanud faktide ilmsikssaamist ning dokumentide ülekontrollimist, kui mustvalgel selgus, et pensionär Anna Gute nimel loodud erastamistoimikus on mitu fiktiivset dokumenti. Meedia uskus juba tollal, et arvestades, kuidas bürokraadid pärast „pealtnägijate“ sekkumist jänesehaake tegema asusid, ulatub kaasosaliste ring kardetavasti kõrgemale. Maavalitsusse.

Või kas tõesti ei teadnud Kivimägi ega tema meeskond mitte midagi ulatuslikust erastamistehingust Audrus, kuhu Kivimägi ise oli püüdnud endale suvekodu rajada?

Täna, kolm kuud pärast avalikuks tulekut, on kogu juhtunut võimalik võrrelda Politovskaja mõrva uurimisega Moskvas: uurimine käib, kuid kahtlustada ei osata kedagi!

Neljas viga – otsustuskorras maaostu palumine Audrust

Veel 2008. aasta 22. mail oli maavanem Kivimägi saatnud tagasihoidliku palvekirja Audru vallajuhtidele, neilesamadele, kellega koos satuti sügisel erastamisskandaali keskmesse. Nimelt soovis maavanem otsustuskorras omandada maatükki Audru vallas. Ikka selleks, et ehitada sinna suvekodu. Kiri, milles maavanem palub tema poolt välja valitud maatüki võimalikult kiiret eraldamist, lõpeb hüüdlausega: „Loodan siiski teie positiivsele otsusele!“

Ja ennäe imet! – maavanema avaldus osutus sedavõrd muljetavaldavaks, et sisuliselt juba oma järgmisel kogunemisel, 12. juunil oligi vallavalitsusel valmis otsus, kus volitatakse vallavanemat sõlmima maavanemaga ostu-müügi tehing maa otsustuskorras müügiks. Ei vallavanem ega ka maavanem kui riigipoolne seaduste järelevalve teostaja ei pööranud tähelepanu asjaolule, et otsustuskorras maamüügile peaks eelnema avalik konkurss või peaks müüdav objekt vähemasti teenima avalikkuse huve. Kas tõesti on soodsa hinnaga (80 EEK/m2) maa ostmine Pärnumaal nii lihtne igale surelikule? Või lihtsalt pesi käsi kätt?

Viies viga – seaduste tõlgendamise suutmatus

Viimase möödalaskmise, kus Kivimägi taaskord Pärnu linnavalitsusega vägikaigast püüdis vedada, lõpetas kohus tänavu jaanuaris. Nimelt ei olnud maavanem rahul sellega, et Pärnu linn erastas Raeküla raudteejaamale kaasa teenindusmaa.

Ise palju omakasupüüdlikumate erastamistega kokku puutunud Kivimägi hinges oli tärganud riigimehelikkus, ning nii tundus talle linna ja OÜ Redstar Invest vahel sõlmitud leping liiga helde ning teenindusmaa liiga suur. Maavanema arvates võis linnas maad erastada vaid ehitise juurde kuuluva krundi või teenindamiseks vajaliku maa ulatuses ning tema protesti kohaselt ei oleks linnavalitsus tohtinud ostueesõigusega erastatavaks maaks määrata parkimisplatsi ja haljasala alust maad.

Pikk kohtusaaga, mis jättis paljudele asjaosalistele pigem „ärategemise“ mulje, sai kohtus siiski õiglase lahenduse. Kohus leidis, et maa erastamine linnavalitsuse poolt oli igati seaduslik ja õigustatud, ning jättis Kivimägi kaebuse rahuldamata.

Ilmselt oma rahvamehe-populaarsusele rõhudes on maavanem lubanud samalaadselt torpedeerida ka vibustaadioni müügi spordiseltsile „Põhjakotkas“ just teenindusmaa määramise osas. Kas tal ka viimase kohtuotsuse valguses see soov püsib, pole teada. Kuid päris kindlasti on sellised lahmivad ja alusetud vaidlustused viinud Kivimägilt tubli jupi pärnakate usaldusest. Kes ikka tahaks endale linnapeaks närvilist asjapulka, kel pole suutmist seadusi tõlgendada? Kuigi väliselt on mees ju soliidne ja väärikas.

Kui veel peaks tulema ilmsiks faktid, et just Toomas Kivimägi on ka Mart Viisitamme „korruptsiooniskandaali“ käima lükanud, nagu mõnel pool peaaegu avalikult sosistatakse, poleks eduka ja teeneka maavanema väljavaated sügisel parteipoliitikasse lülituda ilmselt kõige soodsamad. Ta suudaks ehk valimiseelsest kampaaniast välja lülitada Viisitamme, kuid vaevalt, et ta ka ise pärast 2008. aastal avalikuks tulnut pärnakate jaoks „unistuste Batman*“ oleks.

KESKNÄDAL

*) Inglise Batman = eesti Nahkhiirmees

Mart Viisitamme kommentaar:

„Toomas Kivimägi puhul on tõepoolest raske aru saada, kelle või mille huvide eest ta maavalitsuse eesotsas seisab. Ta ei armasta probleeme ega suuda neid lahendada. Bussifirmade pahameel dotatsioonide pärast oli järjekordne näide. Ilmselgelt on ta maavanema tööst väsinud ja otsib endale muud tegevust. On kuulda, et ta peab läbirääkimisi kõigi suuremate erakondadega, kuid eelkõige tema liiga pikk ametnikustaaž, harjumuspärane maavanemlik töörežiim ning hiljutised tema kohale kerkinud kahtlusevarjud kokkumängus Audru vallajuhtidega maade erastamisel ei muuda teda erakondade jaoks piisavalt ihaldusväärseks eesliini-tegijaks. Teiseks või kolmandaks numbriks ta ehk kuhugi nimekirja sobiks, kuid ka siis peaks ta suutma endale selgeks teha, et poliitikas tuleb osata ka halva mängu juures head nägu teha ning alati jääda tasakaalukaks. Seda kogemust paistab tal nappivat.“

04. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11852

LOE VEEL lk 5-6 [Rubriigis „Poliitika“ rtikkel „Toomas Kivimägi. Kas salakaval niiditõmbaja? Või aus Batman?“. Illustreeritud faksiimilega Toomas Kivimägi kirjast Audru vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmetele ning Audru vallavolikogu otsusest.]

· Skandaalne erastamistehing Audrus: Kivimägi sai oma suvekodu jaoks soodsalt Audru valla keskusesse omandada mitu hektarit maad fiktiivsete dokumentidega.

· Politsei tunneb end Pärnu linnavalitsuses koduselt ja laseb endale linnapea Mart Viisitamme sekretäril ja pressiesindajal kohvi keeta, kuid Toomas Kivimägi korruptiivsete tegude vastu politsei ega prokuratuur huvi ei tunne.

· * Oktoobris valmistub pealtnäha parteitu maavanem Kivimägi omavalitsusse kandideerima, aga miks ta ei ole avanud oma (Reformi)poliitilist tausta?

· Kas Kivimägi on konkurendi tõrjumiseks lükanud Viisitamme mõttelendude eest „korruptsiooniskandaali“?

KÜSIMUS: Väljavõte Toomas Kivimägi 22. mai 2008 avaldusest Audru vallavolikogule ja Audru vallavalitsusele sooviga saada 3556 m2 maad endale suvekodu rajamiseks.

VASTUS: Väljavõte Audru vallavolikogu 12. juuni 2008 otsusest müüa otsustuskorras 3556 m2 maad maavanemale suvekodu rajamiseks.

Küsimus lugejale: Kui kaua Sinu dokumendid linna- või vallavalitsuses seisid, kui tahtsid oma maatoiminguid teha – maavanemal, näe, läks kõigest 20 päeva?

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11801

Vaid mõni päev pärast IRL-i esimehe Mart Laari blogiloo „Nähtava käe aasta” ilmumist 4. jaanuaril lipsas meediast läbi teade, millest ilmneb, et Laaril on seekord rohkem tõsi taga kui enamik meist oleks osanud arvata – IRL-i ministrite pikad käed, et mitte öelda pikad näpud, on sel aastal tõepoolest väga nähtavad.

Tagasihoidlik teade

9. jaanuaril võis Postimehes lugeda uudist pealkirjaga „Kaitseministeerium ostis 74 miljoni eest maja“. Uudises öeldakse, et IT-kolledži endine õppehoone Tallinnas, Rävala pst 14 kuulub eelmise aasta lõpust Kaitseministeeriumile, kes maksis oma peamaja vahetus läheduses oleva hoone eest 74,2 miljonit krooni.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja sõnul tuli hoone soetada turuhinnaga, sest kinnistu kuulus Infotehnoloogia Sihtasutusele, kes kavatseb saadud raha kasutada IT-kolledžile uue õppehoone rajamiseks.

Kaitseminister on meil teatavasti Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitik Jaak Aaviksoo – Mart Laari parteigenosse.

Riik ostis tagasi iseenda kingituse

Veel mõne aasta eest kuulus Rävala pst 14 asuv kinnistu täielikult riigi osalusega aktsiaseltsile Sakala Keskus. Siis otsustas valitsus selle aga riigi osalusega äriühingult võõrandada ning üle anda Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Seejärel andis valitsus Rävala pst 14 kinnistu ning sellel asuva IT-kolledži õppehoone tasuta üle Infotehnoloogia Sihtasutuse omandisse. Nii tehti riigivara arvel eraõiguslikule juriidilisele isikule hinnaline kingitus kesklinnakinnistu ja sellel asuva, alles mõne aasta eest renoveeritud õppehoone näol.

Tehingut võib muidugi põhjendada sellega, et taheti toetada uue õppeasutuse arendamist. IT- kolledž vääris tõepoolest tunnustust. Robootika oli seal arendatud tasemeni, kuhu Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool omaette võttes ei küündinud. IT-lahendused olid kolledžis hästi kaasaegsed ja arenesid kiiresti.

Pealegi ei saanud kolledž pikka aega riigilt koolitustellimust ning oli seetõttu Rävala pst 14 hoone eraldamise ära teeninud. Niisugusel seisukohal olid ka toonased keskerakondlastest ministrid Mailis Reps ja Raivo Palmaru.

Tähelepanuväärne on, et Kesknädala andmetel soosis hoone tasuta üleandmist nii peaminister Andrus Ansip kui ka toonane kaitseminister Jürgen Ligi. Ansip oli leidnud, et turuväärtust pole sellel hoonel ollagi, kuna tal on peal pikk hoonestusõigus. Ka kaitseminister Ligi ei vaielnud hoone üleandmise vastu. Nii võetigi vastu valitsuse otsus anda Rävala pst 14 asuv hoone tasuta üle kui „riigile mittevajalik vara“. Sama seisukohta aktsepteeris ka Riigikogu majanduskomisjon.

Siit kavalused alles algavad!

Nüüd avanebki kõige huvitavam ja üllatavam tehingutuum. Kaks aastat hiljem ostab riik alles äsja talle endale kuulunud ja tasuta ära antud kinnistu eraõiguslikult isikult tagasi, makstes selle eest 74,2 miljonit krooni.

Infotehnoloogia Sihtasutuse jaoks oli see kinnisvaraturu kiire languse oludes muidugi hiilgav ja ülikasulik käik. Riigi jaoks aga paraku IRL-i „nähtava käe aasta” kulukas algus.

Keeruline riigilüpsi-skeem sai lühidalt järgmine

Esiteks. Riigile kuuluvalt aktsiaseltsilt võõrandati magus kinnistu kesklinnas.

Teiseks. Valitsus kinkis riigivara hulka kuuluva väärtusliku kinnistu tasuta ühele eraõiguslikule isikule.

Kolmandaks. Riik ostis kinnistu eraõiguslikult isikult väga kallilt tagasi.

Miljon miksi

Kuidas lubas sellist tehingut rakendada Rahandusministeerium (minister on sotsiaaldemokraat Ivari Padar), kes pidi nägema, et Kaitseministeeriumi kaudu ostetakse riigile ülikallilt tagasi kinnistu, mis veel alles äsja oli olnud riigi enda vara? Ja seda ajal, kui suurt kokkuhoidu kuulutav Mart Laar nõudis riigiametnike palkade täielikku külmutamist.

Kas antud juhul esitasid asjaosalised ministeeriumid enne otsuste tegemist valitsusele ka mõne tõsise analüüsi Rävala pst 14 kinnistu kallilt tagasiostmise majanduslike ja juriidiliste aspektide kohta? Kui selline analüüs tehtigi, siis Eesti tänaste valitsejate tava kohaselt kuulutatakse see ilmselt vähemalt 70 aastaks riigisaladuseks.

Esialgu pole ka kuulda, kuidas hindavad kogu kurioosset skeemi Riigikontroll ja õiguskantsler. Kas taas on tegu ühe JOKK-kategooriasse kuuluva hämartehinguga, mille poliitiline katus asub Toompeal?

Kui tehingu sihiks oli varjatult toetada ühe eraõigusliku rakenduskooli uue hoone rajamist kümnete miljonitega, siis kas see kajastus ka riigi mõnes riiklikus strateegiadokumendis, mille alusel toimub kõrgkoolidele investeeringute eraldamine, ja miks eelistati just IT-kolledžit?

Kas Rävala pst 14 kinnistu kallilt tagasiostmisel riigile tõenäoliselt tekitatud kahju eest peaks poliitiliselt vastutama peaminister või mõni teine minister (rahandus-, kaitse- või haridus- ja teadusminister)?

On väidetud, et Kaitseministeerium ei mahtuvat praegusesse hoonesse ära ja seetõttu tekkiski vajadus osta kinnistu tagasi. Kuidas küll ei näinud Kaitseministeerium seda ette paar aastat varem, kui sama hoone kuulutati „mittevajalikuks varaks“?

Kaitseministeeriumi personal paisub muidugi üle igasuguste mõõtude. Eesti Päevalehe andmetel (2.06.2008) töötab seal 249 inimest, Soome kaitseministeeriumis on samal ajal 138 ja NATO koosseisu kuuluva Taani kaitseministeeriumis vaid 130 ametnikku.

Mida tähendab väide, et uue maja ostmine oli hädavajadus, sest olemasolev ei vastavat NATO turvareeglitele? Kuuldavasti olevat probleem selles, et majal on vaid üks sissepääs. Küsime vastu : kas oli ikka tark kulutada majanduskriisi ajal 74 miljonit krooni selleks, et ministeeriumi rajatis saaks enesele ka teise väljapääsu?“

Raja tänavast uuele ringile

Huvitav on ka, et mullu märtsis ju avasid meie president-tiigrihüppaja Toomas Hendrik Ilves ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (IRL) Tallinnas Tehnikaülikooli naabruses (Raja tn 4c) IT-kolledži uue õppehoone, mis läks maksma ligi 100 miljonit krooni.

Kooli koduleheküljel tegeldakse aga juba selle uhiuue spetsiaalselt IT-kolledžile planeeritud ja ehitatud hoone ruumide rendilepakkumisega.

„Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppehoonet haldav EITSA Kinnisvara OÜ pakub soovijatele seminaride, koosolekute ja konverentside korraldamiseks kolledži auditooriume ja arvutiklasse,” ütleb reklaamtekst, millele järgnevad detailsed hinnakirjad (vt http://www.itcollege.ee/?url=rent).

Siit võiks järeldada, et vähemalt omaenda õppetöö tarbeks ruumipuudust sel õppeasutusel küll pole. Seda intrigeerivam on aga riigilt kingiks saadud kesklinnakinnistu müümise põhjendus – nii saadavat raha olevat tarvis uue õppehoone rajamiseks!!!

Kangelased tiigrinahas

Härrased IRL-i peakorterist lähevad oma tiigrinahka peidetud kinnisvaraäriga lihtsalt uuele ringile.

Koalitsioonikoridorides öeldakse seepeale muidugi, et kui Reformierakond pani Margus Allikmaa Rahvusringhäälingu uputamise hinnaga oma „sajandi kinnisvaraprojekti“ juhtima, siis miks ei tohiks hoopis väiksemalt lüpsta riiki Isamaa ja Res Publica Liit tiiger-kolledži küüntega.

Vabariigi kodanikel on sellest Toompea seltskonna sahkerdamisest juba ammu siiber. Kui riigis korruptsioonile piiri ei panda, pole Läti sündmuste kordumine Eestis kuidagi välistatud.

Muide, Kalle Tammemäe, Infotehnoloogia Kolledži rektor, sai tiigrinahas president Toomas Hendrik Ilveselt mullu vabariigi aastapäevaks Valgetähe IV klassi ordeni. Huvitav, kas see oli Kadrioru poolt avanss või on riiklik tunnustus õnnestunud kinnisvaratehingus osalemise eest veel vormistamata?

KESKNÄDAL

[esiletõste]: Härrased IRL-i peakorterist lähevad oma tiigrinahka peidetud kinnisvaraäriga uuele ringile.

[fototekst] RÄVALA 14: Olgu kriis või mis iganes, aga sellelt majalt on teenitud pea 75 miljonit maksumaksja raha.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11767

Kas Jüri Pihl tegi hinnalise kingituse Riigikohtu esimehele Märt Raskile? Korruptsioonist nakatunud ka sotsid ja oravad! – Kes ja miks müüs Siseministeeriumi mereäärse kinnistu Riigikohtu esimehe pojale võileivahinna eest? – Kuidas ostu-müügi tehingus vabaneda konkurentidest? – Mida siseminister Pihl ootab Riigikohtult vastuteeneks? – Mil viisil sotsiaaldemokraat Pihl endale Eesti kohtusüsteemi allutab?

Siseministeerium müüs möödunud aastal Harjumaal Padise vallas Kolvikunina kordoni kinnistu. Müüs mõni aeg varem Tartu Ülikooli lõpetanud Ramon Raskile ja sai selle eest 906 010 krooni. Tegu on päris suure mereäärse kinnistuga, mille pindala on 2,2 hektarit ning kuhu kuuluvad kasarmuhoone, elamu, katlamaja, juurviljahoidla, majandushoone ja koertehoone. Lühidalt: nõukogudeaegne piirivalvekordon, kus nüüd võib arendada mida iganes – isegi turismi.

Samas külas on oma „latifundium“ Riigikohtu esimehel, kunagisel eesrindlikul reformierakondlasel Märt Raskil. Müüa sinna peaaegu alghinnaga üle kahe hektari mereäärset maad ka tema pojale polnud võib-olla kõige eetilisem, aga ometigi seda tehti. Kindlasti täies kooskõlas kõigi seadustega.

Odavmüük Padisel

Ikkagi kerkib üles rida küsimusi, mis tekitavad põhjendatud kahtlusi.

*Tegelikult tehti odavmüük, s.t müüdi valel ajal. Piisab, kui võrrelda seda samas piirkonnas viimasel ajal tehtud tehingutega – kohe saab selgeks, kui palju riik sellest müügist kahju sai (näiteks 2007. aasta sügisel müüdi Kurkses OÜ-le „Taavi Tarkvaraarendus“ kaks hektarit maad 3,7 miljoni krooni eest, s.o neli korda kallimalt; 2008. aasta lõpul müüdi Alliklepa külas „Suurupi Invest Kinnisvara OÜ-le“ üks hektar maad 1,7 miljoni krooni eest, s.o kaks korda kallimalt).

Võib küsida, miks hakati nüüd müüma riigile kõige ebasoovitavamal hetkel, kui turg on madalseisus? Võib küsida ka vastupidi: miks ei oodatud, kuni turg jälle tõusma hakkab?

*Põhjenduseks võidakse öelda, et riigil oli just nüüd raha vaja. Kõik teavad, kui niru on riigieelarve olukord. Kuid oleks ju võinud müüa hoopis kallimalt, kui seda tehti. Praegu jääb tehingust mulje, et odavmüük oli teadlikult kavandatud. Kinnistu nimelt müüdi riigikaitsemaana. Ei muudetud maa sihtotstarvet, kuigi see oleks võimaldanud selle kinnistu pealt oluliselt rohkem teenida. Kas selle taga oli kindel soov müüa odavamalt ja kindlale ostjale? Või ei muudetud maa sihtotstarvet seetõttu, et ei soovitudki liiga palju asjaosalisi enampakkumisele? Lähtuti loogikast, et kes see ikka soovib osta riigikaitsemaad, kuhu uus omanik ei saa midagi ehitada?

*Võib-olla Raskid ei soovinudki sellele kinnistule midagi uut ehitada ja neid rahuldas riigikaitsemaa sihtotstarve täielikult? Kavatsesid niisama nautida kaunist merekallast ja tunda rõõmu fantastilistest päikeseloojangutest. Nii see siiski ei olnud. Selles piirkonnas on juba kehtestatud uus detailplaneering, mis näeb ette nii merre paigutatavad rajatised kui ka kaatri- ja jahisadama ning muud Eestimaa rikastele lausa kohustuslikud seisuslikud atribuudid. Ilmselt siis jõukus võimaldab kaatreid ja jahtlaevu pidada. Näib, et ka Eesti Reformierakonnal on olemas oma Abramovitšid.

Detailplaneeringu algatas sinna küll Padise vald, aga kui planeering halduskohtus vaidlustati, siis kaasas vald kolmanda asjasthuvitatud isikuna juba esimeses astmes ei kellegi muu kui Märt Raski enese.

*Eespool sai pakutud ka võimalik vastus küsimusele: kas kõigil huvilistel oli ikka võrdne ligipääs informatsioonile? Kas kõigil oli aus võimalus osta?

Vastuteened Pihlile…

Rask – ei Ramon ega Märt – poleks saanud osta, kui Pihl – Jüri – ei oleks soovinud müüa. Siseministril pidi olema suur huvi müüa just sellel hetkel, selle hinnaga ja sellele ostjale. Kui Pihl on tõesti andnud korralduse ahistada opositsiooni kriminaalõiguslike vahenditega, siis on talle väga vaja, et kohtusüsteem oleks kuulekas ja neelaks rahulikult alla kõik, mida politseil ja prokuratuuril on neile pakkuda. Jüri Pihli poliitiline tulevik sõltub otseselt lähiajal Eesti Vabariigi kohtutes langetatavatest otsustest. Kolmandat sellist kaotust nagu Panovi süüasjas või „pronksiöö“ protsessil ei saa siseminister enesele lubada. Järgmine lüüasaamine tooks ka temale kaasa samasuguse luigelaulu nagu seda elab praegu läbi üks teine valitsusliige – Maret Maripuu.

Pihlil on tõsine mure, sellepärast tõenäoliselt venitataksegi teatud süüasjade saatmisega kohtusse, kus otsused ei pruugi üldsegi tulla sellised, nagu kuulekas meedia inimesi on ette valmistanud. Tal on põhjus paluda riigi peakohtuniku abi. Iseasi, et siseminister hindab üle Riigikohtu esimehe mõju riigi kohtusüsteemile.

Võib-olla soovib Pihl Riigikohtu esimehelt abi, et tagasi lükataks Tallinna volikogu kaebus kohalike valimiste korralduse seaduse muudatuste kohta, millega ahistatakse pealinna kõige rahvarohkemate piirkondade elanike põhiseaduslikke õigusi? Pihl on ennast juba ette kuulutanud Tallinna tulevaseks linnapeaks. Toompea koalitsiooni poolt lavastatud valimisseaduse muudatused annavad talle vähemalt lootuse olla kohalikel valimistel edukas ning viia sotsiaaldemokraadid pealinnas võimule. Tingimusel, kui Riigikohus neid seadusmuudatusi ei kuuluta põhiseadusvastasteks, mida Pihlil on põhjust peljata.

Arvatavasti lähtub siseminister lootusest, et tal õnnestub kohtunikkond valitsuse kontrolli alla saada. Valminud on uus kohtute seadus, mis seda näib soodustavat. Kogu kohtute haldus antakse Riigikohtu esimehe alluvusse. Kuna kõigile kohtunikele ei ole võimalik pakkuda kauneid mereäärseid kinnistuid, tuleb teha panus ühele neist – kõige tähtsamale.

Nagu võisite lugeda, küsimusi selle tehingu puhul on „Kesknädalal“ rohkem kui vastuseid. „Kesknädal“ ei arvagi, et see jääb ainsaks kirjutiseks sellel teemal. Jääme huviga ootama.

KESKNÄDAL

[Lisatud:]

Koopia Rahandusministeeriumi kirjast 03.06.2008 riigivara (Harju maakonnas Padise vallas Alliklepa külas asuvate Kolvikunina kordonite) võõrandamise kohta.

Katastri väljavõte: Esile on tõstetud Ramon Raski kinnistud registritunnustega 56201:001:0614 ja 56201:001:0613.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11710

Linnapea ANDRES NOORMÄGI (IRL) maksis iseendale lisatasu! Linnavolikogus on opositsioon sisuliselt likvideeritud! Linnapea elab sanatooriumis – kõvasti alla turuhinna! Linnapeale vastuvõetamatu aselinnapea koondamistasu sõi ära ligi veerandi linnavalitsuse aastasest palgafondist! Linnavalitsuse hankelepingud ei pea vett!

10. detsembril 2008 ilmus Ida-Virumaa maakonnalehes „Põhjarannik“ Ilja Smirnovi kirjutis „Narva-Jõesuu linnapea vabanes vastumeelsest aselinnapeast“. Lugu ise on üsna faktitõene, kuid millegipärast pole Reformierakonnale truu ajalehe „Postimees“ kontsernile kuuluv „Põhjarannik“ pidanud vajalikuks kordagi märkida, missugusest erakonnast linnapeaga tegemist on. Sedapuhku rüüstas riigi rahakotti nii võimsalt Andres Noormägi, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu. Toompea koalitsiooni poliitikuid aga pole meil ju kombeks kuidagigi mingites kahtlase väärtusega tegudes süüdistada!

Veerand miljonit krooni rahva raha mõttetu vallandamise eest

Selleks et lahti saada Narva-Jõesuu kogenud aselinnapeast, Narva-Jõesuus mitmetel kohalikel valimistel kõige rohkem hääli saanud populaarsest kohalikust poliitikust Tatjana Pagajevast, läks isamaaliitlik linnapea Noormägi linnavalitsuse struktuuri ümberkorraldamise teed ega põlanud ära kõrget hinda ka täiesti mittevajaliku teo eest: Pagajevale maksti Narva-Jõesuu linnaeelarvest tervelt 250 000 krooni lahkumishüvitist (pluss 33% sotsiaalmaksu).

Praegu ripub Narva-Jõesuu koduleheküljel tööpakkumine (või vähemalt rippus Kesknädala selle numbri valmimise aegu), kus linnavalitsus pakub tööd kultuuriala peaspetsialistile. Aga just haridus-, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalküsimustega Pagajeva tegeleski.

„Kuid tahaks paremini,“ on Noormägi napisõnaliselt öelnud põhjendamaks, miks oli vaja tuulde lasta (üheksa kuud enne valimisi!) üle veerand miljoni krooni kohalike maksumaksjate raha, samal ajal kui kogu linnavalitsusele palga maksmiseks on terve 2009. aasta eelarves 1,34 miljonit krooni.

Noormägi tegi tuule alla kahele aselinnapeale

Linnapea avaldas umbusaldust oma mõlemale aselinnapeale juba 2007. aasta jaanuaris, s.o kaks aastat tagasi. Tatjana Pagajeva ja Kalle Merilai olid ametis olnud 1999. aastast saadik.

„2007. aasta kevadeks kõrvaldati mõlemad linnavalitsuse juhtkonnast. Pagajeva aselinnapea koht säilis, Merilai sai vaid vallandamishüvitise, kohalik valimiskomisjon jättis ta ilma õigusest taas linnavolikogu liikmeks hakata,“ kirjutas Põhjarannik.

Merilai ütles Kesknädalale, et ta on üritanud taastada enda kui volikoguliikme õigusi, kuid seni tulutult, kuigi maakonna valimiskomisjon on teinud selle kohta vastava ettekirjutuse. On selle kohta ka Vabariigi Valimiskomisjoni märgukiri. Kuid tulemusi ei ole. Endise aselinnapea arvates on linna valimiskomisjoni liikmed linnapea mõju all ja lihtsalt kardavad. Miks muidu linnasekretär (ühtlasi valimiskomisjoni esimees) Veronika Stepanova seadust ei täida?

„Narva-Jõesuu valimiskomisjoni esimeest trahvis politsei 600 krooniga,“ räägib Merilai, kes esitas teistkordse avalduse oma liikmestaatuse taastamiseks, kuid nüüd ei ole sellelegi avaldusele juba kümme kuud vastust.

Pagajeva kandideeris valimistel nimekirjas „Meie tulevik“, mis võitis kohalikud valimised. Pagajeva sai Narva-Jõesuus personaalselt kõige rohkem hääli (162); paremuselt teine häältesaak kogu linnas oli 84. Pagajeva lahtilaskmise põhjused jäävad nii või teisiti küsitavaks – palju aastaid rahva lemmikuks olnud linna tõeline patrioot Pagajeva niisugust kohtlemist linnapea poolt kindlasti ei väärinud.

Merilai sai volikokku Keskerakonna nimekirjas. Ei ole palju vaja, et näha, kuidas IRL-i linnapea Noormägi kõrvaldab talle vastuvõetamatuid poliitikuid, mistõttu opositsiooni Narva-Jõesuu linnavolikogus praktiliselt enam ei eksisteeri.

„Minu naasmine volikogusse oleks tähendanud võimu kallutamist Keskerakonnale soodsas suunas,“ usub Merilai.

Linnapea maksis ise endale lisatasu

Kesknädal hakkas IRL-i kuuluva omavalitsusjuhi Noormägi tegevuse vastu huvi tundma, kui meile vihjati, et Narva-Jõesuu linnapea maksis iseendale kaks aastat lisatasu isikliku auto kasutamise eest, jättes tasumaksmise volikoguga kooskõlastamata.

Seaduse järgi makstakse Eestis töötavatele inimestele, kes teevad töösõite isikliku autoga, maksuvabalt erisoodustustasu 2000 krooni isikliku sõiduauto kasutamise eest. (2009. aasta jaanuarist alates 4000 krooni – Toim.) Narva-Jõesuu linnapea loobus 2000 kroonist erisoodustustasust, sest teine võimalus on märksa kasulikum – lisatasu sõiduauto kasutamise eest, mis lisatakse palgale, ning kogusumma pealt arvestatakse sotsiaalmaks, haigus- ja puhkuserahad. Isikliku auto kasutamise lisatasu toel saab palka suuremana näidata.

Tegelikult peab lisatasude maksmise otsuse tegema volikogu, mitte linnapea omast peast. Narva-Jõesuu volikogu jõudis piinliku asja lahendamiseni alles 27. veebruaril 2008 (vt juurdelisatud volikogu otsust), kui linnapea 5500 krooni suurune lisatasu (igas kuus) ametiautost loobumise eest Noormägile määrati.

Kuid sellele vaatamata ei luba sellist lisatasu maksmist ükski seadus. Lisatasude maksmise korda ja isikliku auto kasutamist reguleerivad erinevad seadused. Kummagi järgi ei saa toimida nii, nagu tegi Narva-Jõesuu linnapea Noormägi. Tema puhul rakendatud autokasutusskeem on välja mõeldud selleks, et mitte maksta erisoodustustasu. Igal juhul on Noormägi seadust rikkunud – linnapeal on küll õigus maksta erisuguseid tasusid teistele, mitte ise endale.

Miks volikogu sellega nõustus ja vaikib? Väidetavalt on osa volikoguliikmeid linnapeast sõltuvad ja mitmetel, eelkõige majanduslikel põhjustel huvitatud headest suhetest temaga.

Oh need korruptsioonilised hankelepingud!

Ei ole puhtad ka Narva-Jõesuu linnavalitsuse hankelepingud. Võib-olla panna palgaline kapo töötaja iga omavalitsuse juurde lepinguid kinnitama? Siis jääks riigis palju kära vähemaks. Aga kapo ju ei uuri nende omavalitsuste asju, kus IRL või Reformierakond on võimul.

Narva-Jõesuu linn kuulutas välja teederemondi hanke. Hankekomisjon tegi linnavalitsusele ettepaneku, kuid linnavalitsus ei nõustunud sellega ja kinnitas võitjaks firma, mille tegevdirektor oli volikogu esimees Raivo Murd (kes on „puht juhuslikult“ kandideerinud IRL-taustaga nimekirjas). Tööettevõtulepingule kirjutasid alla tema ja Noormägi.

Linnavalitsuse analüüsi tulemusena oli tõepoolest see firma veidi odavam. Pakkumise hinnaks oli 1,7 miljonit krooni. Leping sõlmiti 2,2 miljonile kroonile, millele lisandus täiendava kokkuleppena ligikaudu 184 000 krooni. Selle lepingu järgi oleks teine firma teostanud need tööd kuni 160 000 krooni odavamalt.

Hanke võrdlustabelis toodud mahtude järgi on kõik õige. Kui aga võrrelda võrdlustabelit tegelikult sõlmitud lepinguga, siis on tehtud väga suuri muudatusi. Pakutud kõrgema hinnaga mahud on lepingus tunduvalt suuremad ja pakutud väiksemate hindadega mahud on lepingus tunduvalt väiksemad.

Mahtude manipuleerimisega oligi võimalik, et volikogu esimehe Murdi juhitav ettevõte võitis 2007. aasta teederemondi hanke.

Kusjuures volikogu esimees Murd oli eelisolukorras, sest tema juhitav ettevõte tegi vahetult enne hanke läbiviimist linna poolt tellitud teede ja tänavate seisundi ning remonditööde mahtude ekspertiisi. Samas remonditi teed ka sellel tänavalõigul, kus Murd ise elab. (Vt lisatud hankedokumente.)

Ühe öö hind – kellele 700 krooni, kellele 200 krooni

Kesknädalal soovitati järele uurida, kus lugupeetud linnapea reaalselt elab. Eelkõige on ta Tallinna elanik – tema kodu on pealinnas ja seal elab ka elukaaslane. (Erinevalt näiteks keskerakondlasest Mart Viisitammest, kes kolis koos perega Pärnusse elama, kui ta osutus valituks linnapea ametisse.)

15.07.2006 ajalehele Põhjarannik intervjuu andnud Noormägi vastab küsimusele, miks ta pole Narva-Jõesuusse elama asunud, sõna-sõnalt nii: „Ei saa. Mul pole siin kinnisvara, ka on Tallinna korteril pangalaen.“

Noormägi räägib samas tsiteeritud Põhjarannikule: „Elukohaks on registreeritud just Narva-Jõesuu, et maksud siia tuleksid. Üürin korterit.“

Seadusega selline teguviis, tõsi, keelatud ei ole. Kuid oluline on muu: kus siis Noormägi tegelikult elab? Korterit üüris ta vahetult linnapeaks tulles. Tema väidetavalt neli päeva kestva töönädala jooksul ööbib Noormägi tänasel hetkel Narva-Jõesuu sanatooriumis. Selle võimaluse olevat talle 2007. aastal võimaldanud sanatooriumi juhtkond. Kui hinnakirja järgi on sanatooriumis ühekohalise toa hind keskmiselt 700 krooni, siis linnapea saab odavalt, väidetavalt 200 krooniga.

Sanatooriumi reklaam linna raha eest?

Veebileheküljel www.ilm.ee ripub mitmendat aastat elavpilt Narva-Jõesuu sanatooriumist. See pole ju muud kui reklaam! Ega reklaami vastu kellelgi midagi olekski, kui seda ei maksaks kinni linnavalitsus. Vägisi trügivad pähe mõttelised seosed linnapea odava ööbimise ja linnarahva raha vahel.

Kes on Noormägi?

Andres Noormägi (45) asus Narva-Jõesuu linnavalitsust juhtima pärast 2005. a. oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimisi, olles sel ajal erakonna Res Publica liige. Ta on endine Tallinna linnaametnik – töötas Lasnamäe linnaosa vanema asetäitjana. Tema elukaaslane töötab samas linnaosavalitsuses praegugi. Linnapeaks asudes Noormägi Põhjaranniku sõnul peatas oma liikmesuse Res Publicas, kuid täna on ta ometi praeguse valitsuspartei Isamaa ja Res Publica Liit liige. Oma lubadust erakondlikkus peatada ta ei täitnud.

Varem on ta töötanud Saue abilinnapeana ning muuseas ka Riigikontrollis.(!) Pärast Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamist autode ja automajandite erialal töötas ta Jõhvis „Eesti Põlevkivis“.

Narva-Jõesuu linnapeaks tuli Noormägi 2005. aastal 19 000-kroonise kuupalgaga. Kolme aastaga on tema palk tõusnud tänase seisuga koos lisatasudega 32 300 kroonini. Peaks nagu piisama, et ilma ametivõimu kasutamata ning korruptiivseid tehinguid sooritamata toime tulla.

Mida räägitakse linnapea Andres Noormägist Narva-Jõesuus?

- Noormägi ütles ühes intervjuus ligi kolm aastat tagasi, et ta ei käi Narva-Jõesuu rannas ujumas, sest see sisaldavat 5 tonni uriini, mida rannakülastajad päevas „toodavad“. Seni ei ole linn aga ühtki tualetti randa ehitanud.

- Asudes linnapeaks, lubas Noormägi teda toetanud kohalikele jõududele, et astub välja Res Publicast, kuid on tänini jäänud IRL-i liikmeks.

- Baltimaade suurim veepark pidi linnapea kinnitusel alustama Narva-Jõesuus tööd 2008. aastal. Selleks on raisatud palju energiat ja aega, vastu on võetud tähtsaid otsuseid. Kuid ideest kaugemale pole jõutud. Ei saa aga märkimata jätta, et veeparki ehitada lubanud firmale OÜ Freeland Property („Põhjaranniku“ andmetel) on ära antud 10 hektarit endise pioneerilaagri magusat territooriumi 50-aastase kasutusõigusega.

- Linna viidastamise, parkide renoveerimise ning ajalooliste objektide märgistamise projektid olid ammu valmimisjärgus. Linnarahvas küsib: miks need on teostamata?

- Kord õhtusöögil president Rüütliga nimetas Noormägi Narva-Jõesuud kohaks, kus ta iga nädal Tallinnast tööle tulles elab üle šoki, sest linn on räpane, inetu ja jube. Rüütel, vastupidi, tunnustas Narva-Jõesuu edasiviijaid, kuna linn oli tema eelmisest külaskäigust saadik tublisti arenenud – tänu mitmele investorile, mitte aga Noormägi juhitud linnavalitsusele.

[Pildiallkirjad]:

ESIMENE DOKUMENT: Linnavolikogu otsus 27. veebruarist 2008, millega volikogu määras linnapea Andres Noormägile igakuise 5500-kroonise lisatasu ametiautost loobumise eest tööülesannete täitmisel. Kuid 2006. ja 2007. aastal määras ta seda lisatasu endale ise, ilma volikogu otsuseta.

TEINE JA KOLMAS DOKUMENT: Lepinguline eelarve ja pakkumiste võrdlustabel. Viimane erineb lepingust tunduvalt. Osasid positsioone võrdlustabelis küll võrreldakse, kuid lepingujärgselt neid töid ei teostata. Kui võrrelda aga kõiki positsioone, siis mitmed võitnud ettevõtte kõrgema ühikuhinnaga tööde mahud on lepingus oluliselt suuremad kui võrdlustabelis, ja vastupidi.

Võtame näiteks pakkumiste võrdlustabelist ühe rea, kus võitjaettevõttele oli löökaukude remondi hind 222 krooni ruutmeetrilt ja kaotajaettevõttel 248 kr/m2; kui töömahuks oli ette nähtud 2500 m2; siis lepingus oli fikseeritud maht 489 m2 – ehk 5 korda vähem!

Nii tuli kaotajal see number „liiga“ suur ja võitjale sisuliselt soodne.

Iga vähegi hangetega tegelnud omavalitsusametnik saab väga hästi aru, millest siin jutt käib, – linnapea on eelistanud üht firmat teisele.

[eraldi esiletõste]

Postimehe netikommentaar vahetult Noormägi asumisel linnapea kohale (2005)

Olgu peale, 15.12.2005 20:36

Eks need, kes seda uinunud suvituslinna viimastel aastatel külastanud, teavad, et äratuseks polegi ehk palju tarvis. Küllap mees teab, mida ta tegema hakkab ja julgen arvata, et sellest linnast saame õige varsti palju ja vapustavalt head kuulda.

[fotoallkiri] KOONDATUD ASELINNAPEAD: Tatjana Pagajeva on mitu valimist järjest võitnud Narva-Jõesuus suurima häältepagasi, olles selle kandi populaarseim poliitik. Noormägi andis talle kinga, kuna naine „toppis oma nina“ paberitesse, kuhu linnapea ei pidanud vajalikuks teda lasta. Kalle Merilai on ametis nüüd Kiviõlis. Mõlemad töötasid Narva-Jõesuu linnavalitsuses 1999. aastast.